Neeme Külma näitus galeriis Tütar on kunstniku järgmine etteaste pärast kahte Alice Kasega kahasse tehtud näitust Tallinna Linnagaleriis (2022) ja Tartu Kunstimajas (2023). Praegune välja­panek kannab pealkirja „en face“ – see on balleti­termin, kus „en face“ tähistab näoga publiku poole olemist. Kes on see Neeme Külm, kes ennast sel näitusel publikule näitab? Lihtsakoeline vastus on: ruumi dekonstrueeriv Neeme Külm.

„Kohaspetsiifilisus“ ja „ruumikogemuse nihestamine“ – need rohkelt kasutatud väljendid iseloomustavad täpselt Külma teoseid, mille kunstnik paneb alati toimima vastavalt näituseruumi eripäradele. „en face“ on ühtlasi ka enese­küllane näitus, kus kunstnik liigub oma loomingus edasi harjumuspäraste teemade ja võtete toel: Külm on tunnistanud, et see näitus on mingit moodi tema varasema loomingu kokkuvõte. Mida tähendab see Neeme Külma jaoks edaspidi? Isekalt võiks öelda, et oleks äärmiselt kahju, kui kunstnik tulevikus enam selliseid ruumimänge ette ei võtaks. Külm on aga Eesti kunstiväljal tegutsenud ligi 25 aastat ja on loomulikult ära teeninud võimaluse mõelda, mida ja kuidas edasi teha.

Galerii Tütar puhul on huvitav see, et tegu on värskelt valminud hoonega, mis ei ole veel täis lihtsasti haaratavaid värvikihte. Mõni aasta tagasi avatud galerii on peaaegu puhas leht, ka ümberringi on uued kortermajad. Mitte et Noblessneri piirkond ise uus oleks. Lihtsalt viimase kümnendi jooksul on keskklassistumine jõudnud sinnamaale, et piirkond on aina klantsim, aga ühtlasi ka kallim ning ajaloolisi ruume on jäänud vähemaks.

Mulle tundub, et Külma loominguline mängumaa on magusam siis, kui ruumid, kus ta toimetab, on mingi oma looga. Selles galeriis sai Külm tegutseda puhtas ja selges ruumis ning mulle ei hakanud silma nähtavaid „probleeme“, millega ruumis töötada. Siiski on igas ruumis kohti, mida saab otsast lõigata ja kangutada – kuskil on ikka uks, aken või sein. Selle näituse tarvis on kunstnik leidnud vahesina, mida rebestada ja õhku tõsta. Teiste installatsioonidega võrreldes jätab see mõneti kohustusliku mulje – justnagu ei saaks tegu olla Külma isikunäitusega, kui saalis ei ole nihestatud ruumiosa.

Paatina puudumine hakkas mulle kõige enam silma võrdluses Külma ja Kase Tallinna Linnagalerii näitusega, kus Külm tõi galeriiseintel välja sinna paarikümne aastaga peale kantud lõputud värvikihid. Too installatsioon sai asuda just ainult selles ruumis: need värvikihid kuhjusid linnagalerii seintel seni, kuni Külm need sealt katse-eksituse meetodil pooleldi maha kooris.

Omal moel on jõudnud kuhjunud värvi­kihid ka väljapanekule „en face“. Seekord võttis Külm ühe tähelepandamatu kujunduselemendi, postamendi, ning kooris sellelt maha need mitmed kihid, mis sinna näitustega olid tekkinud. Klaaskupliga kaetud kooritud kest on paigutatud omakorda klaasi alla, justkui oleks tegu äraütlemata väärtusliku esemega, mida peaks külastajate pahatahtlike sõrmede eest kaitsma.

Võte on kahtlemata efektne, aga tundsin postamendi kesta puhul puudust mingist ajaloolisest kihistusest, kuna see installatsioon üksinda jäi minule anonüümseks. Milline on selle postamendi ajalugu? Millistel näitustel on see varem seisnud? Või järsku võttis kunstnik lihtsalt uue postamendi ning värvis selle lõputu arv kordi üle? Need küsimused jäid ka pärast näitusel käimist kuklasse tiksuma, sest tavaliselt on Külma teostel oma minevik. See on siiski minu meelest alati hea märk, kui mõni töö jääb mingil põhjusel vaataja mõtetes oma elu elama. Kui võrrelda kahte kontseptuaalset värvikihiteost, siis jätsid ajaloolises kontekstis presenteeritud kihid mulle tahes-tahtmata võimsama mulje.

Lisaks seina õhkutõstmisele ja värvikihtidega mängimisele on Külm katsetanud ka ebatavalisse kohta augu tegemisega. Nimelt on ta lõiganud galerii uksest välja inimfiguurikujulise augu ning täitnud selle pea täielikult švammiga. Oletan, et auk ukse sees mõjub möödakäijale piisavalt kummalisena, et tulla seda lähemalt vaatama, ning kui läheb hästi, siis uudistada näitust ka läbi akna.

Selles mõttes on galerii Tütar hea ülesehitusega, et väljapanekut õnnestub piiluda ka läbi akna. Kuigi sedasi midagi lähedalt ei näe, saab üldmulje siiski kätte. Kohe tekkis ka huvi praktiliste küsimuste vastu: kas ajal, mil näitus on suletud, täidetakse auk täielikult švammiga, et keegi ei saaks seda puutuda? Kui galerii on valve all, kas ei hakka siis alarm tööle, kui keegi peaks käe ukse­august läbi panema ning kätt liigutama? Selle proosalise küsimuse vastus jäi mulle saladuseks.

Üks pikema ajalooga installatsioon sel näitusel on tükk asfalti – kaardirakendustelt tuttav asukoha märk, mille Külm lõikas välja Kunstihoone-taguse sisehoovi parkimisplatsilt. See on näituse vahest ainuke tõeliselt sentimentaaalne teos: Külm on sel parkimisplatsil palju kordi parkinud ning jupp vana kulunud teekatet jääb seda meenutama. Kunstihoone läbib oma uuenduskuuri ning siledaks saavad nii hoone ise kui ka selle ümbruskond.

Näituse kõige kelmikam teos on aga „Pärlid kallimale“. Seinale paigutatud punane klaaskarbike meenutab esiti tuletõrjealarmi, kuid Külma versioonis leiab hoopis kenalt siidist padjakeselt kolm pärlikest ning kõrvalseinalt haamrikese. Erinevalt tavapärastest klaasi all paiknevatest kunstiteostest on pärlid peidus. Tavaliselt ei ole näitusesaalis ka haamrit, millega klaas (hüpoteetiliselt) katki teha, et väärisese kaasa haarata. „Pärlid kallimale“ eristub ülejäänud näitusest oma ilmselguse poolest. Pärlid on igatsetud, läikivad ja kallid – midagi, mille puhul saab igaüks silmapilk aru, millega tegu. Enamik teisi kunstniku teoseid on krüptilisemad ega anna ennast kohe kätte.

Külm on põiminud oma loomingus pikaajalise näitusekujundaja- ja installeerijakogemuse ning kasutanud need oma kunsti tegemisel suurepäraselt ära. Kui „en face“ ongi tõepoolest (vahe)-kokku­võte, siis jääb üle vaid loota, et uudistajapilguga kunstnik võtab ka tulevikus mänguliselt reflekteerida selle üle, mida ta oma töös teeb. Kooritud värvi­kiht värvikihiks või auk auguks, kuidagimoodi oskab Külm alati võtta mõne pealtnäha triviaalse elemendi ning muundada selle päriselt huvitavaks teoseks näitusesaalis. Ja seda tahaks kindlasti ka tulevikus näha.