Livia Viitol, Kaks muusat. Väliseesti luuletaja Liidia Tuulse (1912–2012) elulugu, 1960. aastate päevik, kirjavahetused Bernard Kangro, Õie Fleigi ja Marie Underiga. Rootsi- ja saksakeelsete luulenäidete reaalused tõlked teinud Väino Klaus ja Livia Viitol, toimetanud Väino Klaus. Kujundanud Inga Joala. Tänapäev, 2024. 656 lk.

Livia Viitoli kokku pandud mahukas konvoluut sisaldab tegelikult kolme raamatut, mis kõik seotud luuletaja ja kultuuritegelase Liidia Tuulse elu ja loominguga. Valgast pärit neiu õppis Tartu ülikoolis germanistikat ja kunstiajalugu ning abiellus 1932. aastal kunstiteadlase Armin Tuulsega, kellega koos põgenes 1944. aastal Rootsi. Armin Tuulse sai seal erialast tööd: ta oli aastaid Stockholmi ülikooli kunstiajaloo professor ning uuris keskaegseid kirikuid.

Liidia Tuulse oli kodus, kasvatas poegi, ja kui need olid suuremad, õpetas õhtukoolis saksa keelt. Ta kuulus paljudesse organisatsioonidesse ja esines seal sageli ettekannetega kirjandusest. Luuletama hakkas ta hilja ja avaldas oma värsse kõigepealt Tulimullas, kuid ka eraldi kogudena (esikkogu Lundis 1968, kogutud luuletused Tallinnas 2007 Livia Viitoli eessõna ja Õnne Kepi järelsõnaga).

Muusad Liidia Tuulse ja Õie Fleig

Raamatust „Kaks muusat“ leiab Livia Viitoli kirjutatud Liidia Tuulse eluloo, tema kirjavahetuse koolivend Bernard Kangroga, sadakond lehekülge Tuulse päevikust aastatest 1961–1968 ning ülevaate tema kirjavahetusest Õie Fleigi ja Marie Underiga. Seal on ka ohtralt kommentaare ja palju fotosid. Muusasid Liidia Tuulset ja Õie Fleigi, nii erinevad kui nad ka on, ühendab suur armastus luule ja üldse kirjanduse vastu ning tahtmine oma oskusi-teadmisi teistega jagada.

Õie Fleig-Tamm (1921–1981) on Henrik Visnapuu austajaile tuttav luuletaja muusa Hõdena. Ta oli eesti naine, kes, kaotanud abikaasa sõjas, põgenes koos tütrega Eestist 1944. aastal, jõudis Geislingeni laagrisse ja abiellus seal ajakirjanik Hans Fleigiga. Perekond elas Šveitsis, kus Õie Fleig tegi tähelepanuväärset kultuuritööd, pidades loenguid saksa keeles ja esinedes deklamatsiooniga üritustel ja raadios. Tema sidemed kultuuriavalikkusega ja eestlastega üle maailma olid tähelepanuväärsed – ta pidi olema erakordne naine, kelle karismast ja intelligentsist teadsid rääkida paljud kaasaegsed. Tema ja Liidia Tuulse sõprus, millele on pühendatud raamatu kõige võluvamad leheküljed, on olnud idealistlik ja ilus: naised räägivad palju luulest ja laiemalt kirjandusest. Õie Fleig suri vaid kuuekümneaastasena aju­kasvajasse.

Liidia Tuulse ja Bernard Kangro koolipõlveaegne kiindumus tuleb ka diskreetselt esile, kuid rohkem määrab nende suhtlust see, et Kangrol on ajakiri ja kirjastus. Kangro julgustas Liidiat ning avaldas ta artikleid ja luulet. Kirjadest Stockholmi ja Lundi vahel saab teada palju uut eestirootslaste kultuuri­elust pikkade aastate jooksul. Kirja­vahetus on 1950. kuni 1970. aastateni tihe, huvitav ja inforohke ning avab veel ühe tahu eestlaste kultuuri- ja kirjandus­elust eksiilis. Kuigi eestlasi pääses 1944. aasta septembris põgenema vaid veidi üle 70 000 inimese, tekkisid eri riikides kogukonnad, kus hoiti sugulaste ja sõpradega ning paljude organisatsioonide kaudu omavahel üllatavalt tihedasti ühendust. Selles väga tegusas diasporaas oli ka sõpruskondi, millest ühe kohta saab lugeda Karl Ristikivi päevikust, seevastu Voldemar Kurese päevik vahendab hoopis teistsuguse seltskonna elu ja Liidia Tuulse materjalidest saab teada jälle midagi kolmandat. Kuna seesugused kogukonnad suhtlesid peamiselt omavahel, on uurijate ülesanne tervikpilt kokku panna.

Muuseas on selle märgiks Viitoli raamatus kommentaar nr 810 (lk 250), kus romaani „Tuuleveski“ autorina nimetatakse Arvo Mäge. Romaan on ilmunud küllalt läbipaistva pseudonüümi Rein Kaljumägi nime all ja tegelikult on Arvo Mäe kõrval ka teine autor: Kalju Lepik. „Tuuleveski“ on satiiriline teos, müstifikatsioon alapealkirjaga „Nelikümmend ja üks koltunud kirja lisadega“, ning selles visatakse nalja rootsieestlaste seltskondliku elu üle. Nali jäi väljaspool siseringi ilmselt mõistmata, sest Tuulse kirjutas Kangrole, et temale oli teos „väga igav“. Kangro, kes kirjastajana pidi asjast teadma, ei kommenteeri.

Pagulaskirjanduse uurimise uus ring

2025. aasta lõpul andis Eesti Rahvuskultuuri Fondi Ivar Ivaski allfond Livia Viitolile raamatu „Kaks muusat“ eest oma aastastipendiumi, mis on sisuliselt auhind. Allfondi nõukogu (Jüri Talvet, Janika Kronberg ja Sirje Olesk) rõhutab sellega Livia Viitoli tõsist tööd ja töö tulemusena uudset lähenemist meie pagulaskultuuri uurimisele. Pagulust, eriti pagulaskirjandust uuriti 1990. aastatel innukalt ning esimene suurem kokkuvõte sellest oli 2008. aastal Underi ja Tuglase kirjanduskeskuse väljaandel ja Piret Kruuspere toimetamisel ilmunud mahukas raamat „Eesti kirjandus paguluses“. See on hõlmav ja põhjalik. Nüüdne Livia Viitoli raamat on nagu liikumine uuele ringile, kuhu oldi juba suundumaski. Enam ei keskenduta „suurtele nimedele“, autoritele ja teostele, vaid uurijaid huvitab vist kõige rohkem see, kuidas elati, kuidas toime tuldi, kuidas eesti kirjandust ja kultuuri hoiti ja ise loovatena püsiti. Kuidas hoiti kontakte, kuidas reisiti ja kuidas elati sisse uue asukohamaa kultuuriringidesse.

Nii oli näiteks Armin Tuulse mitte ainult eestlastele, vaid ka rootslastele oluline õpetaja ja uurija. Õie Fleig esines prominentsete inimeste ja oluliste auditooriumide ees Zürichis ning mujal Šveitsis ja Saksamaal, ja muidugi eestlastele paljudes nende asukohamaades, kõige rohkem Rootsis. Liigutav on tähele panna, et viimastel aastatel pelgas ta eesti auditooriumide ees esineda, kartes oma eesti keele pärast, kus olevat juba kuulda aktsenti (perekonnas ei räägitud eesti keelt, ta kolm tütart on saksakeelsed). Õie Fleigi kui olulise deklamaatori nimi saksakeelsetes maades käib 1960. aastatel läbi paljudest kultuurikirjeldustest, nüüd on võimalik selle imetlusväärse naise elust lähemalt lugeda. Fleig ja Tuulse olid hingesugulased, kes kirjutasid ja rääkisid kirjandusest, kirjanikest ja eriti luulest, sest seda tundsid nad mõlemad hästi. Fleig olevat kõige meelsamini ja mõjuvamalt deklameerinud Visnapuud ja Underit, nii eesti kui ka saksa keeles.

Möödunud aasta lõpus ilmus veel üks oluline väljaanne väliseesti kultuuri­pärandist: „Printsess ja trubaduurid. Ivar ja Astrid Ivaski kirjavahetus Marie Underi ja Artur Adsoniga 1957–1979“. Eesti kultuuriloolises arhiivis ilmunud kaheköitelise teose on koostanud ja toimetanud Tiina Saluvere, Kanni Labi ja Marin Laak ning selles on poolteist tuhat lehekülge. „Printsessidest ja trubaduuridest“ leiab huviline taas palju olulist teavet, et mõista meie loojate igapäevast eluolu nii Rootsis kui ka Ameerikas. 2024. aasta sügisel on Marin Laak avaldanud artiklikogu „Piirid ja sillad. Artikleid kriitikast ja diasporaast“, mida retsenseerides on Toomas Haug kirjutanud: „Kogu raamat mõjub sealjuures nagu soovitus edasiseks uurimiseks ja arhiivide kasutamiseks. .. vaadake, teeotsad on lahti lükatud, siit saab edasi minna.“¹

2024. aasta sügisel sai mööda 80 aastat eestlaste suurest põgenemisest läheneva punaarmee eest. Eesti Rahva Muuseumis avati selle sündmuse märkimiseks näitus „Kaotusest laotusse“. See on Jan Kausi kureeritud-komponeeritud teekond läbi eesti paguluse hingemaastike, näitamaks paguluse mentaalset poolt. Sinnapoole on liikumas ka paguluse mentaliteedi ja vaimsuse uurimine. Siin on vähem traagikat, palju fakte argipäevast, liigutavaid lugusid kokkuhoidmisest ja sõprusest, üksteisest hoolimisest ja eestlaseks jäämisest.

Livia Viitoli uurimistöö tegi võimalikuks Liidia ja Armin Tuulse poegade kõigekülgne toetus. Viitol pääses hoolega hoitud arhiivimaterjalide juurde ja võis nendesse aastateks süveneda. Tulemuseks on rikas raamat, mis tasakaalustab hästi pilti elust ja kirjandusest nii välismaal kui ka Nõukogude Eestis. Need kaks poolt kuuluvad kokku: tuleb tunda mõlemat, et mõista meie kultuuri suuri saavutusi ja tegelikke raskusi. Kahe poole koos käsitlemisel vormub adekvaatsem arusaam eesti kultuurist laiemas kontekstis. Nii saabki uurija tõdeda: „Pagulus, diasporaa pole olnud eesti rahva vaba valik, vaid ajaloos vägivallaga peale surutud nähtus, kaotus, mis osatud pöörata võiduks vähemalt vaimses mõttes“.²