Hiljuti kajastati ajakirjanduses korduvalt Aruküla kooli lugu, kus lapsed paigutati hinnete alusel klassidesse. Minu lennus väikeses Kärdla keskkoolis oli 1980. aastate lõpus kolm paralleelklassi. Ühte neist nimetati eliitklassiks ning me ise uhkeldasime – vähemasti pidasime täiesti normaalseks –, et just sinna kuulume. Lapsed jaotati hinnete järgi, mõned said sellesse klassi vist ka mingite teenete või muul alusel, näiteks tuntud vanemate lapsed. 35 aastat hiljem on peaaegu kõik meie klassi lõpetanud kõrgharidusega ning vähemalt neli meist on kaitsnud doktorikraadi.

Võimete alusel grupeerimisel on mitu ajalooliselt välja kujunenud võimalust. Kesk-Euroopas (Holland, Austria, Ungari, Saksamaa, Slovakkia) on tavaline varajane rööpmestamine ehk õpilaste jaotamine kõrgema ja madalama tasemega harusse (üks viib kutse-, teine ülikooliõppeni) juba üsna varakult, 10–12aastaselt. Argumendiks on tõhusus: haridusel on muu hulgas majanduslik funktsioon, nimelt tööjõu ettevalmistamine. Varase koolipõhise selekteerimise tõttu on õpe väidetavalt odavam, sest õpilased on rühmades sarnasemad, õppematerjalid ühtlasemalt sobivad ja õpetajal on neid lihtsam kantseldada.

Seejuures on üldteada, et varane rööpmestamine on õpilastele pigem kahjulik: haridustulemused keskmiselt langevad ning võitjaid on vähe, peamiselt need, kes suunatakse kõrgema tasemega harusse. Paradoksaalselt võidavad ka hinnete jaotuse kõige alumises otsas olijad.¹ Kaotajaks jääb nn keskmine õpilane, kelle motivatsioon edasi pürgida saab madalama tasemega harusse lahterdatuna kahjustatud, aga ta ei edene ka kõrgema tasemega harus. Endaga sarnastest kaaslastest ja eraldavast süsteemist võidavad just alumise ja ülemise otsa õpilased. Keskmisi on aga palju, sest hinded (võimed) alluvad normaaljaotusele. Seega lihtsalt öeldes: koolidevaheline selektsioon on enamusele kahjulik.

Kuidas aga mõelda koolisisesest selektsioonist? Seda peetakse pigem õigustatuks. Argumendid sarnanevad koolidevahelise selektsiooni omadega, kuid lisaks rõhutatakse ühtset sotsiaalset ruumi: tipud näevad teisi õpilasi ja vastupidi. Meie kaheharulises väärtusruumis tundub see mõistlik. Selleks ei tohi grupeerimine olla jäik ABC-jaotus, vaid pigem ainepõhine: laps võib olla ühes aines A-rühmas ja teises B- või C-rühmas. Kas see on teostatav? Ameerikas, aga ka Inglismaal ja Iirimaal on see nii tavaline, et selles isegi ei kahelda: õpilased võtavad erineva tasemega kursusi koos eri vanuses kaaslastega, kes ei pruugi kuuluda samasse lendu. Mitmed riigigümnaasiumid on seda Eestis üritanud, kuid hinnaks on rahvajuttude põhjal üldistatuna nigel tunniplaan, palju auke koolipäevas ning kuuluvustunde vähenemine. Samas on ka plusse: õpilaste eneseregulatsiooni areng ja suurem agentsus.

Palju kiidetud individuaalseid õpiradu võib pidada võimete alusel grupeerimise äärmuslikuks vormiks, kus iga õpilase õpirada on täiesti erinev ning seega võivad ka kaaslased kõigis ainetes erineda või sootuks puududa – iga õpilane on omaette rühm. Kas see plaan on teostatav või isegi hea? Paraku kirjandus selle kohta veel vaikib. Võib mõelda, et see on ju vana hea koduõpe. Puudub siiski kindel teadmine, kas koduõpe on hea lahendus, ning üldistada võib pigem vastupidist.

Teadmise saaksime siis, kui sarnase tasemega lapsed läbiksid samaaegselt tava- ja koduõppe. Paraku on koduõppel olijaid vähe. Nendega sarnase (kontroll)-õpilase saaks tehniliselt üles ehitada (selleks on palju kvaasieksperimentaalseid tehnikaid), kui oleks piisavalt vaatlusi. Teada on vaid üks asjaomane ülevaateuuring, mis ütleb, et „tõendid puuduvad“². Võib muidugi üldistada, et tulemused sarnanevad keskmiselt COVID-19aegsetega: koduõpe tähendas suurt õpikaotust enamusele ja võitu üksikutele ennast juhtivatele introvertidele.³

Ühtluskooli sees oleme pärandina saanud kaasa eliit- ja tavakooli eristuse. Esimesse rühma kuuluvaid (Tallinna) kesklinna koole oskab enamik nimetada. Mõni kool on end sellesse klubisse hiljem uustulijana sisse pressinud ning mõni on seal vanemate rahakoti mõttes ehk erakoolina. Uurimine⁴ näitab, et nn elitaarse rööpmestamise puhul saab hinnata vaid kohalikku mõju: kas võidavad need, kes pääsesid napilt üle lävendi, võrreldes nendega, kes jäid napilt selle alla. Vastus ei ole ootuspärane: nad ei võida. Kas põhjus on pinges või vastupidi kergenduses („olen nüüd eliit“), me ei tea.

Erahariduse elitaarsus on Euroopas olnud tavaline asi: erakoolid teenindavad eliitperesid, lubavad rohkem mentorlust ja individuaalsemat õpet (väiksemaid rühmi). Mida rohkem põhja poole liikuda (v.a Soome, kus eraharidus praktiliselt puudub), seda vähem omandivorm loeb: erakoolid on riiklikult rahastatud ning neil ei ole lubatud õppemaksu küsida. Aga kui kõik saavad eliitharidusele ligi, siis kellel on sellele õigus?

Järgmine meedias elevust tekitanud teema on liisuviskamine ehk koolikohtade jaotamine juhuvalimi (loterii) teel. Paraku tehakse seda paljudel juhtudel (Saksamaa mitmed liidumaad, paljud koolipiirkonnad Ameerikas jne). Loteriivõit ei anna keskmiselt midagi: selle mõju õpitulemustele on üldjuhul neutraalne. Mõju sõltub sellest, kus õpilane hinnete jaotuses paikneb: alumises otsas on võitmine kasulik, ülemises otsas kahjulik. Seega on hinnetel põhineva selektsiooni asendamine loteriiga soodne vaid nõrgemale õpilasrühmale.

Nii jääb ühiskonnas üles ebamugav küsimus: keda eelistada, kas keskmist, ülemist või alumist otsa? Aastaid on ELi hariduspoliitika võtmelause olnud „rohkem võrdsust ja kaasamist“, s.t rohkem lahendusi jaotuse alumisele otsale. Üllatavalt on fookus nihkunud: nüüd tuntakse muret tippude pärast, sest jaotuse ülemine ots kipub kesiseks jääma. Tegelikult valikut ei olegi, sest tippude (taastootmise) puhul on alati mängus tausta­mõju: hinded ei ole kunagi vanematest sõltumatud (sissetulek, sotsiaalne klass, panus või selle puudumine). Seda me ei taha aga võimendada, sest laps ei saa oma vanemat valida. Üritame leida kompromisse ENESETi ehk hariduse ja koolituse majanduslikule ja sotsiaalsele mõõtmele keskendunud ekspertide rahvusvahelise võrgustiku raportis⁵, kus pigem soovitame paindlikku võimete alusel grupeerimist kooli sees ja ka mõningaid digilahendusi, mis toetavad individuaalset tagasisidet.