4. jaanuaril oli Gianni Vattimo (1936–2023) 90. sünniaastapäev. Mis sellest, justkui juba kõlaks mu kõrvus meie ajale omane ärritunud toonil küsimus. Kogu see postmodernne veiderdamine ja vastu­olude vaibutamine on moest läinud jamps, võidakse öelda ja sellist diagnoosi on raske suisa kummutada. Fukuyama ajaloo lõpu asemel elame keset Huntingtoni tsivilisatsioonide kokkupõrget, postmodernse mõtlemiskarnevali asemel annavad tooni eksalteeritult kõnelevad gurud (nt Jordan Peterson), akadeemilisi koolkondi asendavad uusspirituaalsed sektid (meil nt Sheldrake’i jüngrid Burke’i Seltsist).

Siit seirates on rahvusvahelises akadeemilises maailmas moes olevat raskem hinnata, publitseerimishulluse raames kirjutatakse kõigest ja palju, seejuures ka nii Vattimost endast kui ka tema jälgedes. Nii mõnigi arendus paistab tabavat meie aja olulisi sõlmpunkte ning saab allpool markeeritud. Kõigele vaatamata tundub mulle, et postmodernistlikule filosoofiale omane keeldumine süsteemist, autoripositsiooni mänguline voolavus pole enam moes. Ka mandrifilosoofias on esile kerkinud süstemaatilised mõtlejad nagu Alain Badiou, jätkuvalt on vilkad deleuzeaanid, uusrealistid (Gilbert Harman), kaalu on kogunud keskkondlikud mõtlejad (Timothy Morton), muidugi ka revolutsionäärid igalt tiivalt. Muu hulgas ei väsita postmoderniste süüdistamast objektiivse tõe mõiste õõnestamises ja seega tee rajamises tõejärgsuse pärituules purjetavatele makjavellistidele Trumpiga eesotsas. Vattimogi on siin üks peamisi patuoinaid oma retoorilise tõekäsitusega.¹

Siinne mõtisklus üritab täita kolme eesmärki. Esiteks tutvustan õige pisut Vattimo filosoofia peamisi tulipunkte ja saavutusi, kuna pean neid endiselt huvitavaks ja kaalumist väärivaks. Teiseks heietan pisut isiklikku laadi juubelijuttu Vattimo mõtlemise rollist minu filosoofilise agenda väljakujunemisel. Viimaks kordan üle paar ammust Vattimo filosoofia kohta tehtud kriitilist märkust, mis tunduvad tänaseks olevat täppi läinud ning vajavad edasimõtlemist.

Vattimo linnulennult

Gianni Vattimo tudeeris Torinos filosoofiat Luigi Pareysoni juhendamisel, 1960ndate algul täiendas ta ennast Heidelbergi ülikoolis Gadameri, Löwithi ja Habermasi juures. Seejärel pidas Torinos 2008. aastani professoriametit, külastades ka mitmeid teisi ülikoole. Vattimo mitte üksnes ei ole ühiskonna­teemadel palju kirjutanud,² vaid osales ka poliitikas, kuuludes mitmetesse vasakpoolsetesse parteidesse, seejuures ka kommunistlikku. Koos oma õpilase Santiago Zabalaga on ta avaldanud teose „Hermeneutiline kommunism“ (2011), lisaks oli Vattimo ka gay-aktivist. Selles plaanis võib ehk isegi rõõmustada, et itaallane on Eestis jäänud kõrvalise tähtsusega mõtlejaks, vastasel korral sajaks temagi nime kohal pidevalt ad hominem laadis pasarahet, nagu seda võib täheldada näiteks Foucault’ puhul.³

Vattimo mõtlemist ei saa pidada pööraselt originaalseks ei loodud kontseptsioonide poolest ega ka hoiakute ja suundumuste põhjal. Ometi oleks ülekohtune nimetada teda pelgalt eelnevate autorite (Nietzsche, Heidegger, Gadamer) kommentaatoriks. Vattimot võiks pigem tituleerida säravaks sünteesijaks. Ta mitte lihtsalt ei vallanda-võimenda interpretivistlikke suundumusi Nietzsche filosoofias, vaid rakendab neid perspektiive ümber pöörates Heideggeri mõtlemise tõlgendamisel. Ta küll lähtub Gadameri juhtlõngast „olemine, mida on võimalik mõista, on keel“, kuid ei järgi oma õpetaja ontoloogilist kvietismi, vaid asub seda vaid-keeles-olemist Heideggeri vaimus avama. Ta mitte üksnes ei võta eelkäijatelt üle nihilismi ja tehnilise seadmise ajaloolise paratamatuse koormat, vaid ühtlasi kergendab seda, otsides meie aktuaalsuse ontoloogia positiivseid määranguid ja tulevikulubadusi jne.

Vattimo mõtlemise lendsõnaks on kujunenud „nõrk mõtlemine“, mis pärineb koos mõttekaaslastega 1983. aastal välja antud kogumiku pealkirjast.⁴ Kas pole valdav osa ilmasõjajärgsest filosoofiast objektiivsete teadmispretensioonide nõrgenemise lugu? Seda mitte üksnes mandri-, vaid ka analüütilises filosoofias (pole üllatav, et Vattimo tundis hingesugulust Rortyga, kellega nad on kahasse avaldanud ka paar raamatut). Tuleb siiski mainida, et postmodernism ei läinud moodi üleöö, 1980ndatel käis veel vilgas vaidlus ratsionaalsete aluste võimalikkust propageerivate koolkondadega (ka Vattimo vaidleb korduvalt Habermasiga). Ette antud looduse/olemuste peegli rollist vabanenud mõtlemine ei pruugi oma häälestuse poolest tingimata nõrgeneda, vaid võib vabast loomis­väest joovastuda – umbes seda heidab Vattimo 1980ndatel ette Deleuze’ile ja varasele dekonstruktsioonile.

Ent millele tugineb säärane etteheide, mis kutsub mõtlemist nõrgenema kui mitte enam mõni ülim alus? Selle üle reflekteerides liigub Vattimo edasi algul eetiliste intuitsioonide varal, hiljem käändub religiooni. Jällegi omamoodi standardkäik, mille käilakujuks Levinas, kuid trajektoorisarnasusi leidub ka hilise Derridaga, kes ongi kirjutanud Vattimoga kahasse raamatu religioonist. Mõtlemise nõrgenemine viib Vattimo filosoofia enese­kindla subjekti lõhestumiseni – taas palju ekspluateeritud valdkond. Nõrk mõte kaldub teaduslikkusest eemale kunsti poole, ka Vattimo on oluliselt panustanud filosoofilise estetismi teemasse, kuid siiski vaid ühena paljudest.

Temaatiliselt ja tõlgendatavaid autoreid pidi liikudes Vattimo eripärani ei jõua, ta liigub samadel radadel, kus mandrifilosoofia peavool 1960ndatest alates. Oluline kvaliteet ilmneb selles, kuidas ta mõtleb: julgelt-provokatiivselt, kuid seejuures allikalähedaselt ning selgelt väljendudes. Tema tõlgendused pole nii üllatavad ega vaimukad kui dekonstruktsiooni tippteostes, kuid neist kumab ka kriitika korral pieteeti allika suhtes. Filosoofiliselt kõige säravamaks pean Vattimo 1980. aastate teoseid, õnneks kuulub sinna ajajärku eesti keeldegi tõlgitud „Modernsuse lõpp“. Järgmisena soovitan lugeda raamatut „Teispool subjekti“ (1981), mis on kättesaadav inglise- ja saksakeelses tõlkes.⁵ Vattimo uue sajandi raamatud on rakenduslikumad, nõuavad vähem allikatesse süvenemist, kuid võivad seeläbi huvi pakkuda laiemale lugejaskonnale.

Saatuslik juhuste jada

Lubatagu mul nüüd pisut heietada teemal, kuidas minust sai Vattimo tõlgendaja. 1995. aasta detsembris sooritasin esimese erialaeksamina Tõnu Luige legendaarset sissejuhatust filosoofiasse. Suuline eksam oli üles ehitatud nõnda, et üks küsimus pärines loengumaterjalist, ent teiseks tuli läbi lugeda ja ette valmistada üks eestikeelne filosoofiaraamat. Olgu noorele lugejale mainitud, et kogu vabalt kättesaadava eestikeelse filosoofia nimekiri mahtuski toona ühele trükitud lehele ära, kui jätta välja Marx ja Lenin – seda Luik oli mõistagi ka teinud. Kõige värskemalt oli mul loetud ja meeles – niivõrd kui see meeles olla üldse saab – Nietzsche „Nõnda kõneles Zarathustra“. Energia kokkuhoidmise huvides valisingi selle, sest ka vastalanud ühikaelu nõudis aega. Eksamil pani Luik teinekord noored proovile nõnda, et lasi ka loenguküsimuse ise valida, aga hoidku siis nahk, kes sel puhul halvasti vastas! See võimalus oli teada ja valikuid vaagides olin juba mõelnud, milline punkt Nietzschega sisuldasa kokku klapiks, et saaks äkki kuidagi ühe jutiga vastatud. Paistis klappivat Heidegger – loengus räägitule lisaks sisaldas punkt ka krüptilise artikli „Filosoofia lõpp ja mõtlemise ülesanne“ tundmist, aga ei hullu, olime toda teksti ju paari kursavennaga Humalas eraldi õppimas käinud.

Sellise valiku tulemusena saime Luigega kohe samale lainele ning ta jäi mu mitteametlikuks kaasjuhendajaks magistriõpingute lõpuni. Eksami käigus kippusin kokku tõlgendama Nietzsche üliinimest ning Heideggeri vagurat mõtlejat, kes mõtlemise suurt tulevikku ette valmistab. Siit jõuamegi peateemani tagasi: Luik ütles, et ei-ei, nii see küll ei ole, aga lugege hiljutisest Akadeemiast Vattimot, tema arvab umbes samamoodi. Eks ma siis lugesin ja leidsin edasisteks õpinguteks nii peateema (nihilism) kui ka nn käepärase vastumürgi sellele, kui Luik ja Matjus kippusid Heideggeri üle doseerima.

Kuis küll jõudsid Akadeemia 1995. aasta juulikuu numbrisse Vattimo kaks artiklit koos Guido Albertelli saateartikliga? Ei olnud Vattimo ju toona mingi esmajärguline filosoofiakuulsus ega ka uurinud keegi Eestis tema mõtlemist. Alles hiljuti avas juhtumi tausta Eduard Parhomenko, kes oli veidi varem kraadiõppurina mingi idaeurooplaste järele­aitamise projekti abil välismaal viibinud, konverentsi käigus tutvunud Albertelliga, kes oligi talle Vattimo vajalikkuse n-ö maha müünud. Hiljem sai Eduardiga Vattimo üle korduvalt arutatud, üks eksamitöögi õiendatud ning ta jagas mulle lahkelt juba eelnevalt kiidetud raamatu „Teispool subjekti“ käsikirja.

Nõnda võib öelda, et minu kokkupuude Vattimoga leidis aset mitme juhuse saatusliku kombineerumise läbi. Tänapäeva inimene ei pruugi selle tõlgenduse dramaatilisusega nõustuda. On see nüüd ju nõnda, et kui mingi teema, märksõna huvitab – ja „eimiski“ oli mind huvitanud juba varemgi –, siis teed esmalt paar otsingut Google Scholaris, kui seda sinu eest juba mõni AI-kratt ei tee. Sealt avaneb terve rida vabakasutuses artikleid, kui istud mõne ülikooli sisevõrgus, siis on neid juba uurimistööks ammendav hulk. Aga kui ka mõni huvitav monograafia sel moel kätte ei tule, liigud vaikselt sinna, noh, teate isegi kuhu, ja varsti on kõik vajalik koos. Niipidi mõteldes pidanuksin Vattimo otsa komistama varem või hiljem niikuinii.

1990ndatel oli ent hoopis teine elu: pidi piirduma sellega, mis oli jõudnud meie raamatukokku. Seda oli enamasti näpuotsaga, või siis palehigis stippe taotlema, et saaks välismaale raamatuid lugema sõita … Minul isegi vedas, uurimistöö fookusse tõusnud kahe ülejäänud mõtleja, Nietzsche ja Heideggeri kogutud teosed olid TÜ raamatukogus olemas (viimase puhul täieneb valik küll seniajani). Aga Vattimolt leidus vist vaid seesama „Modernsuse lõpp“ ja seegi Tallinnas. Mu magistriõpingud nägid sestap välja nõnda, et käisin regulaarselt Ülo Matjust pinnimas, et ta leiaks raha Vattimo raamatute ja artiklite tellimiseks RVLi kaudu. See maksis tudengi vaatevinklist kenakese kopika. Juba toogi, et kohale saabunud materjal oma raha eest ära paljundada, nõudis väikest ökonomeerimist, kuigi ma polnud ühikasiseses võrdluses sugugi vaene tudeng. Nõnda sai tilk tilga, semester semestri haaval materjali kogutud, siis kaitsmiseni jõutud. Minu intensiivne nihilismi uurimise teekond päädis doktoritöö kaitsmisega, hiljem sündis sellest monograafia „Nihilism ja kirjandus“ (2015). Seal avanevas platvormis on ka Vattimol täita oma kindel, kuigi mitte domineeriv roll. Küllap ma võtsin talt metoodilist õppust rohkem, kui ise arugi sain. Eks peitu ükskõik kui originaalse mõtleja taustal ikka nood eelkäijad ja mõjutused, nõnda on see näiteks ka meie esimõtlejaks kujunenud Margus Otil, kes sünteesib Deleuze’i, Bergsoni ning teatavaid ida mõtlemisi.

Õpilastele täita jäänud lüngad

Küllap see on iseloomuviga, et ma pole filosoofina ühtki suurkuju andunult järginud, vaid ikka ka kriitikat üles keerutanud. Nõnda kritiseerisin Vattimot juba oma magistritöös, selle põhjal valminud artiklis ja hiljem ka doktoritöös.⁶ Isikliku maitseasjana viis meid lahku asjaolu, et Vattimo muutus sajandivahetuse paiku nn õilishingeks, tema nõrk mõtlemine käändus eetilis-religioossetele radadele ning negatiivsuse ähvardav saladus langes fookusest välja.

Ent kui nüüd veerand sajandit hiljem tagantjärele tarkust rakendada, siis ilmneb, et elu ise on esiplaanile tõstnud ühe teise etteheite. Nimelt panustas Vattimo tubli hermeneutikuna liigoptimistlikult keelele, tähenduste sfäärile. Lugu, millega ta üritas publikut veenda (sest postfundatsionistlikku hoiakut enesekohaselt rakendades ju alusteooriaid pole), oli variatsioon teada-tuntud isandtähistajate ja suurte narratiivide kadumisest. Tema tõlgenduse kohaselt kehutavad just ainutõele pretendeerivad suured narratiivid meid sallimatusele ja vägivallale, neid relativeerides, kontekstualiseerides jne saabub pingelõdvendus, mõtlemine nõrgeneb ning meie afektiive süsteem avaneb hoolele ja armastusele.

Praegune räuskav-vimmameelne ajavaim näitab, et selline trajektoor ei ole osutunud domineerivaks. Ka kõrgelt haritud inimesed soovivad räusata ja vihased olla, vajamata selleks elegantselt üles ehitatud narratiive. Polariseerumise lahinguväljal paistab olevat samuti, nagu Feyerabendi meelest teaduses – selle ülevalhoidmiseks kõlbab kõik. Seega paistab, et Vattimo arusaam inimloomast oli liiga elitaarne või teistpidi üteldes: tema narratiiv ei ole retoorilise veenmise turul osutunud piisavalt minevaks kaubaks. Tõsisemalt rääkides tuleb minu meelest tähenduste loogikale lisaks uurida ka afektiivsuse korrastikke, häälestusi, atmosfääre. Seda teevad ammu välja kuulutatud afektiivse pöörde järel paljud mõttesuunad, ent tasub esile tuua, et säärastele uuringutele on pühendunud ka Vattimo õpilane Tonino Griffero. Tema teosed puudutavad nii emotsionaalse ruumi ülesehitust üldiselt kui ka atmosfäärilist meietunnet, raamatuid leidub ka inglise keeles, saadaval teadagi kus.⁷

Teiseks oluliseks edasiarendamist väärt juhtlõngaks pean estetiseerunud eluhoiaku uurimist, õigupoolest on need väljad afektiivsega komplementaarsed. Seda teed on läinud oma viimastes raamatutes Vattimo usin õpilane Santiago Zabala⁸, kes oli sajandi algul ka õpetaja paljude teoste tõlkijaks. Olgu hoiatatud, et avastasin viimati soovitatud teosed alles selle artikli kirjutamise käigus ega ole neid korralikult läbi töötanud, sestap ei saa lubada lõplikku tõde. Veelgi enam – kui need mõtlejad on oma õpetajale truuks jäänud, ei saa nad lõplikku tõde üldse välja pakkudagi. Kokkuvõtlikult ei soovita ma lõpliku tõe ihalejatel üldse mitte filosoofiat uurida, see on liiga raske ja väsitav, nõnda võib ühismeedias või päevalehtede kolumnides räuskamiseks energiat puudu tulla.