James P. Carse, Lõplikud ja lõpmatud mängud. Nägemus elust mängu ja võimalusena. Tõlkinud Eik Hermann. EKA Kirjastus, 2025. 180 lk.

Pean tõdema, et Ameerika mõtleja James P. Carse’i (1932–2020) nimi oli mulle kuni arvustatava raamatu lugemiseni tundmatu. Küll aga avastasin kohe alguses, et tema ideed resoneerivad paljude teiste mõtlejatega, kellega olen tuttav. Nende seas torkab silma muidugi Gilles Deleuze, kellele on mäng samuti äärmiselt oluline kategooria. Lisaks meenus Juri Lotman, kes teeb mängust kunsti ja teaduse kõrval omaette modelleerimisviisi. Ja veel Guy Debord oma vaatemängu mõistega, millega eriti seostub lõplike mängude teatraalsus. Aga ka Donna Haraway, kelle jutustamislaadide otsing põimub ja põrkub lõpmatute mängude poiesis’ega. Eks näis, võib-olla kohtume nendega veel, aga kõigepealt: millega tegu?

„Lõplikud ja lõpmatud mängud“ esitab 101 teesi elu kohta mänguna, mistõttu võib raamatut nimetada omamoodi elu käsiraamatuks. Kuid tegu ei ole juhistega, kuidas olukordades hakkama saada ning kuidas enesega toime tulla – see ei ole eneseabiõpik. See on paljuslik, aga samal ajal ka terviklikkust taotlev elufilosoofia, teejuht elu enese tuumani. Kui mõista elu mänguna, siis on elu tuumaks loomulikult vabadus: „Kõigi mängude, nii lõplike kui lõpmatute puhul kehtib põhimõte, et igaüks, kes mängib, mängib vabatahtlikult. Kes peab mängima, ei saa mängida“ (lk 8). Kuid vabadusel on lõpmatute ja lõplike mängude puhul erinev loomus. Lõplikes mängudes saab vabadust praktiseerida üksnes etteantud reeglipärasuses, mida tuleb järgida. Pealekauba on reeglite järgi tegutsemise eesmärgiks välja selgitada, kes on võitjad ja kes on kaotajad, kes on võimsad ja kes on väetid. Just seepärast peabki mäng otsa saama: on vaja kehtestada ebavõrdsus, luua hierarhiad. Selgub, et lõplike mängude puhul kipub vabadus kaotsi minema, mängu kogemus asendub sunni kogemusega.

Carse kirjutab: „Seletamaks suurt lõhet selle vahel, et lõplikul mängijal on tegelik vabadus mänguväljalt iga kell kõrvale astuda, ja tema kogetava sunni vahel võistlemist jätkata, võiks ütelda, et lõplike mängijatena me miskit pidi varjame seda vabadust enda eest“ (lk 17). Võib-olla oleks siiski täpsem öelda, et see vabadus on varjatud meie eest, mitte et meie seda enda eest peidame. Ütleksin pigem, et lõplike mängude loomuses ongi varjata mängu- ehk elu enese vabadust. Miks nii? Nad asetavad elu mängust välja, tehes sellest auhinna: „Siin on vastuolu: kui elu on auhind lõpliku mängu võidu eest, siis mängijad ei ole päriselt elus. Nad võistlevad elu eest. Elu ei ole sel juhul mitte mäng ise, vaid mängimise lõpptulemus. Lõplikud mängijad mängivad, et elada; nad ei ela oma mängimist. Elu järelikult teenitakse välja, annetatakse, vallatakse, võidetakse“ (lk 31). Kui elu on tõepoolest mäng, siis tuleb välja, et lõplik mäng on ometi elu eitamine, selle edasilükkamine, elamise seiskamine.

Lõplikke mänge ei tohiks võtta pelga „meelelahutusena“, Carse ei räägi siin lihtsalt jalgpallist või malest või ümbermaailmareisist, kus võit ja kaotus ei ole tihtilugu üldse tagajärjekad. Lõplikud mängud on hoopiski kõik olukorrad, stseenid, stsenaariumid, millel on etteantud reeglid, määratletud algus ja lõpp ning mille tulemuseks on võitjad ja kaotajad. Ühiskond ise koosneb säärastest mängudest, meie majanduselu on lõplike mängude lõputu jada, mis pidevalt jaotab selles osalejaid võitjateks ja kaotajateks, rikasteks ja vaesteks, koduomanikeks ja kodututeks. Tänapäeva ühiskondi kirjeldavad mõisted, näiteks mängustamine ja saavutusühiskond, teevad selle hästi selgeks. Kogu elu on (tehnoloogia abil) muudetud võistluseks, milles osaletakse selleks, et saavutada paremat elujärge – hakata elama teisiti, mujal, lõpuks ometi hästi … Saavutusühiskond eitab elu, sest projitseerib vabaduse, külluse, heaolu teispoole elu: pärast pangalaenu tagasimaksmist, pärast lotovõitu, pärast läbipõlemisest väljatulekut …

Mänge, mida Carse nimetab lõplikeks, saab Gilles Deleuze’i järgi mõista lihtsalt harilike mängudena. Neid iseloomustavad etteantud reeglid, juhuse kontrollimine ja jaotamine fikseeritud punktidesse ning lõpptulemuse determineeritus kas võidu või kaotusena. Säärased on tõesti enamik laua- ja ajaviitemänge. Aga oleks ekslik pidada lauamänge elu mudeliks, umbes nii, et monopolimäng võimaldab mõista majanduslikku konkurentsi. Asi on hoopis vastupidi, lõpu ja algusega mängude õigustus tuleb väljastpoolt – ja nad pole seega tõelised mängud. Deleuze kirjutab, et need mängud on puudulikud kahes mõttes, sest esiteks puudutavad nad üksnes mingit inimtegevuse üht osa ning teiseks koondavad või vangistavad nad juhuse üksnes teatud kindlatesse punktidesse, kusjuures ülejäänu jääb põhjuslikkuse või osavuse hooleks. Kuna harilikud mängud on ise poolikud, on paratamatu, et nad „toetuvad teistlaadi tegevusele – tööle, moraalile –, mida nad karikeerivad või asendavad ning mille elemente nad uues korrastuses endasse hõlmavad.“¹

Harilikud ehk lõplikud mängud ei ole ehtsad mängud, sest nad kõigest õpetavad toime tulema ühiskondlike reeglite ja (tihti vägivaldse) ühiskonnakorralduse piires, kus pidevalt kutsutakse esile kaotajaid ja võitjaid – ja muidugi esimesi rohkem kui viimaseid. Monopoli­mänguga saab tõesti õpetada, et varade kuhjamise ja koondamise teel saab rikkaks ning et kaotamine ehk vaesus on üksikisiku probleem või kõigest ebaõnn. Aga see on moraalne ja ideoloogiline õppetund, mitte mänguline. Teiseks – ja Deleuze’ile olulisemaks – puuduseks on kahtlemata juhuse taltsutamine nõnda, et nii väljaspool täringuviset kui ka sellest tulenevalt toimuvad tegevused peaaegu paratamatus järjestuses: käi viis ruutu, maksa üüri, mine vanglasse … Neis käikudes juhus puudub, või õigemini seal eitatakse juhust, mis tähendab ühtlasi, et seal rakendatakse võimu ja öeldase: nii tulebki teha, nii käitutaksegi, kõik ju teevad nii …

Lõplike mängude valda nimetabki Carse ühiskonnaks, mis on ühtlasi „võimu avaldumisviis“. Ta jätkab, et ühiskond on „teatraalne, sest tema stsenaarium on paika pandud. Iga hälbimine stsenaariumist on otsekohe märgatav. Hälbed on ühiskonnavastased ja seetõttu on ühiskond need kõiksugu keeldudega lubamatuks muutnud“ (lk 55-56). Mis on peamine, esmane keeld? Reegleid ei tohi muuta. Reeglite raames tuleb aina edasi mängida, ühiskonnas osaleda, olla tubli ja tootlik ühiskonnaliige, rahul oma positsiooni ja rolli(de)ga. Siit võib juba aru saada, et õigupoolest peavad lõplikud mängud kestma lõputult, et ühiskond saaks edasi toimida ja olla jätkusuutlik. Ja seega ei ole lõplike mängude lõputu jada sugugi mitte lõpmatu mäng, vaid guydebordilik vaatemäng, milleks meie elu on muutunud ning kuhu oleme lõksu püütud. Vaatemänguline aeg on lõputu kordamine, pseudo­tsükliline aeg, mis ei ole, nagu kirjutab Debord, „tegelikult midagi muud kui tootmissüsteemi aeg-kauba tarbitav maskeering. Ta evib selle aja olulisimaid tunnuseid, milleks on homogeensed ümbervahetatavad ühikud ning kvalitatiivse mõõtme tühistatus.“² Pidev osturallide taastulemine ning igavene ale ei tähenda, et osaleksime lõpmatus mängus, vaid et oleme juba ise muudetud kaubaks, mida ostetakse ja müüakse. See on lõputuks muudetud lõplike mängude nõiaring, vaatemänguaeg ehk kaubastatud elu.

Ühiskond olekski ehk lõplike mängude lõputus, alaline võitjate ja kaotajate jaotamine. Ühiskonnale seab Carse vastu aga kultuuri. Kui kultuur asub ühiskonna sees, on selle piiridesse suletud, siis kaotab ta oma eheduse. Siis võime rääkida rahvuskultuurist, poliitkultuurist, majanduslikult kasulikust kultuurist jne – aga need kõik teenivad ühiskonna huve ega ole seega puhtad. Mis on siis puhas kultuur? See on loomise, loomingulisuse vald, mida ei kammitse võimusuhted ega ainelise kasu tagaajamine, võidu- ega võimuiha. Kultuur on lõpmatu mängu vald. Siinkohal on tähele­panuväärne raamatu viimane, 101. tees, mis ütleb: „On ainult üks lõpmatu mäng“ (lk 179). Esmapilgul võib paista, et see käib vastu kultuuride paljususe ja partikulaarse iseväärtuse hüpoteesile. Kuid Carse tahab öelda midagi muud. Ta ei väida, et on ainult üks ainuõige kultuur, vaid et kultuuril ei ole piire. Kultuur on see, mis lõpmatu mänguna võimaldab „piirid mängu võtta“ (lk 15).

Siin kõlab aegade tagant kaasa Mihhail Bahtin, kes oma 1924. aasta essees „Sisu, aine ja vormi probleem sõnakunstis“ kirjutab nõnda: „Kultuurivalda ei tohiks mõista mingitsorti ruumilise tervikuna, millel oleks nii piirid kui ka sisemine territoorium. Kultuurivallal ei ole sisemist territooriumi. See asub täielikult piiridel, piirid lõikuvad sellega igal pool, läbistades kõiki seda moodustavaid jooni. [—] Iga kultuuritegu elab põhimõtteliselt piiridel ning omandab just sellest faktist lähtuvalt oma tähtsuse ja tähenduse. Kui see neist piiridest abstraheerida, kaotab ta oma olemise aluspõhja ja muutub õõnsaks, täispuhutuks ning mandub ja sureb.“³ Carse’i lõpmatut mängu iseloomustabki piirilolu. Kui asetseda piiril, see mängus hoida, ei jagune maailm sisemuseks ja välisuseks, vaid ilmneb immanentse paljususena. Ei ole vastuolu selles, kui öeldakse, et on ainult üks lõpmatu mäng ning samal ajal valitseb lõpmatu erinevuskirevus. Selline ongi elu ise: kõigile üks, igaühele erinev.

Niisiis võime öelda, et elu ei ole bioloogiline antus, vaid ühisloome, see, mida inimesed „teevad isekeskis“. Ja edasi ütleb Carse, et „kultuur saab alguse iga kord, kui inimesed otsustavad saada rahvaks“ (lk 76). Kuidas saada rahvaks ei ole enam mänguväline küsimus, väljapoole projitseeritav saavutus, vaid mängu ennast puudutav küsimus. Rahvas mängib üheskoos lõpmatut mängu. Siin on mängus mängimise viis ise: kuidas mängida ehk kuidas elada? Ja sellepärast ongi ainuke ehtne mäng lõpmatu, sest ta puudutab mängu ennast, elu ennast. Ning sel mängul, sel loomingul ei ole teisi saadusi ega tooteid peale elamislaadide eneste: „Kuna kultuur ise on poiesis, siis on kõik selle osalised loomeinimesed (poietai): leiutajad, valmistajad, kunstnikud, jutuvestjad, müüdimeistrid. Kuid nad ei ole mitte tegelikkuste, vaid võimalikkuste valmistajad. Kultuuri loovusel ei ole lõpptulemust ega lõpetust. Selle tulemiks ei ole kunstiteosed, tehislikud esemed, tooted. Loovus on jätkuvus, mis kutsub end esile teistes“ (lk 71).

Kultuurilooming väljendub jätkuvuses, teiste tegevuses, kes võtavad üles ühtede algatused ja neid omakorda teisendavad. Seda tähendabki siis „võimalikkuste valmistamine“, teistele elamise võimaluste pakkumist, probleemide püstitamist, kõnevoorude vahetamist. Kuna kultuurimängus ei ole lõpetatust ega piiritletust, vaid ainult piirilolu, mäng piiridega, siis ei ole siin reegleid, seadusi ega paratamatust. Ei ole kindla peale minekut, on toimuvaga haakumine ja sündmustega ühendumine, mis väljendub kõige ehedamalt jutustamises, kultuurilises tegevuses par excellence. Kui ühiskonda saab seletada (miks juhtus nii vastavalt neile reeglitele, mille järgi mängiti), siis kultuuri saab jutustada. „Jutustused tõstatavad küsimusi, näidates, et asjad ei lõppe nii, nagu nad peavad, vaid nii, nagu nad lõppevad“ (lk 128). See on äärmiselt ilus viis väljendada ühtaegu saatuslikkust ja juhuslikkust. Pole seega tõsi, et kultuuri müüdid seletavad, mis parasjagu toimub, nad annavad hoopiski käesolevale tegelikkusele väe edasi muutuda ehk säilida. Siin pole paratamatust, saatus ei ole fataalne, vaid uute juhuste avang. Niiviisi valmistatakse võimalusi: antakse jutujärg üle.

Kultuur, rahvas, jutustamine ehk lõpmatu mäng on lõppeks midagi äärmiselt tavalist. Kultuur on peidus igas ühiskonnas, rahvas ootab oma aega igas rahvuses, lugusid kootakse iga seletuse lünkades. Selle meeldetuletamiseks ei ole vaja muud peale juhuse jaatamise, sest lõplikest mängudest koosnev ühiskond on meid harjutanud käesoleva paratamatusega, õpetanud meile, et see, mis on tegelik, ongi mõistuslik – kui väljenduda hegellikult.⁴ Ja kui lõpetada deleuze’ilikult, siis see meenutamine ei ole muud peale mõtlemise. Lõpmatu mängu, ebahariliku mängu praktika on mõtlemine. Nagu kirjatub Deleuze, siis „ainult mõtlemine saab jaatada kogu juhust ja teha juhus jaatamise objektiks. Kui seda mängu proovitakse mängida mujal kui mõtlemises, ei juhtu midagi, ja kui selle saadusena proovitakse luua midagi peale kunstiteose, ei teki midagi. See mäng on reserveeritud mõtlemisele ja kunstile. Neid, kes oskavad mängida ehk jaatada ja harutada juhust, [—] ootavad seal ainult võidud.“⁵