Fotodel on haiglad, voodid, vannid, basseinid, meditsiiniseadmed, naerugaasi­aparaadid, kummikindad, vetsupotid, ämmaemandad, arstid, kirurgid, isad, lapsed, sünnitajad. Siin on verd, vett, pisaraid. Need on tavalised sünnitused, mis leiavad aset kogu aeg, iga päev, ka tuhandeid aastaid tagasi ja ilmselt ka veel mõnda aega tulevikus. Ja mis samal ajal on nii erilised selle osalistele, sest iga sündiv laps avab endaga ukse uude maailma. Näitusel „Sündida ja sünnitada“ Tallinna Fotografiskas kujutab fotograaf Emilia Bergmark-Jiménez rännakut mööda Rootsi haiglaid ja kodusid, kus ta on pildistanud üle 40 sünnituse.

Foto on minu meelest sünnituse käsitlemiseks raske meedium. Digifoto on kuidagi liiga dokumentaalne ja liiga lihtne lahendus nii ääretule teemale. Vaataja seatakse täiesti otse ja ilma mingi vahekihita vastamisi millegi nii mastaapsega, et selle sügavust on raske aduda. Merike Estna nimetas oma näituse sündimise eksistentsiaalsusest „Ookeaniks“. Tõepoolest, kui palju saame ookeani mõista seda fotolt vaadates? Samamoodi on inimolendi saabumine siia ilma niivõrd mitmekihiline protsess, ühteaegu nii olmeline, nii naturalistlik, rõve ja valus ning täpselt samas hingetõmbes nii võimas, ebamaine ja esoteeriline. Kas seda vastuolu on üldse võimalik üles pildistada? Emilia Bergmark-Jiméneze näitusele lisavad poeetilise kihi autori tekstid. Näib, et ka tema on neidsamu küsimusi ookeani ääres seistes vaaginud: „Kuidas luua valgust millestki, mis teeb müra, lõhnab ja väriseb? Kuidas jäädvustada fotole midagi ilmselget, kui minu ja pildistatava vahel on nii palju hirmu? Kõik, mida näen selles ruumis, on instinkt,“ kirjutab autor.

Kõik inimesed fotodel on nimetud ja see paistab õige. Nimi ongi selles toores protsessis ebavajalik, inimeste isikud lahustuvad ja saavad imetajateks, loomadeks, moodustades ühtse „sünnitantsu“ ja sarnaselt „Surmatantsuga“ ei küsi ämmaemandad sünnitama tulles sinu seisust või pangakonto väljavõtet. Kõik keisrinnad, talunaised ja kerjused sünnitavad ja sünnivad ühtviisi. Ehkki muidugi on fotodel Rootsi: tipptasemel meditsiin; sünnitusbasseinid neile, kes soovivad teistmoodi teha. Kindlasti oleks pilt üpris teistsugune, kui need fotod oleksid tehtud Ukraina sõjapiirkonnas või Gaza sektoris. See on rahulik ja jõukas läänemaailm, selles suhtes meiega üsna sarnane.

Huvitav, kas inimesed, kes nendel fotodel sünnitavad, kujutavad ette, et kusagil on onud, kes kirjutavad artikleid sellest, miks naised piisavalt ei sünnita. Täidavad tabeleid ja kirjutavad raporteid väärtushinnangutest. Avavad uuringud sellest, mida naistel on sel teemal öelda, ja sulgevad need siis läbi lugemata. Kas keegi üldse sünnitab riigile? Sest see, mis toimub, on kõige võimsam kosmiline plahvatus, maailm nagu tekiks iga sünniga uuesti, see on nagu Suur Pauk, millest saab alguse iga lapse uuesti loodud taevas ja maa. Pärast seda pole miski enam endine. Riik on kuidagi liiga tühine element niivõrd kosmilises protsessis.

Fotosid täiendavad Bergmark-Jiméneze lühikesed mõtisklused sünnitusest, mis on meeldivalt hinnanguvabad. See on vabastav hoiak teema suhtes, kus paljudel on oma arvamus ja tüütult kinnistunud vaated. „Sünnitus on miski, mille kohta ei tohi olla eelarvamusi,“ kirjutab kunstnik, „Sellega kaasneb nii mõndagi, millega tuleb lihtsalt silmitsi seista. Nagu surm. Selle üle ei saa läbirääkimisi pidada; see on selline, nagu on. Sama käib ka sünnituse kohta. See on selline, nagu on.“ Üks suurepärane foto kujutab keisrilõike hetke, kui laps ema kõhust välja võetakse. See on selline, nagu on. Intervjuus Andrei Liimetsale kirjeldab Bergmark-Jiménez end sünniaktivistina, kes esindab erinevat positsiooni nii tavameediasse toodetud sünnitamise poolt ja vastu arvamus­artiklitest kui ka sotsiaalmeedias levivast toksilisest positiivsusest.¹ Olles oma projekti käigus osalenud nii paljudel sünnitustel, on kunstnikus süvenenud arusaam, mida sünnitavad naised tegelikult vajavad. Ja selleks on tugi ja mõistmine.

Minevikus ja tänapäevalgi on nii sünnitus kui ka rasedus olnud muuhulgas ka tabud, mõeldud kogemiseks vaid selles osalejatele ja seotud paljude uskumuste ja rituaalidega. Eks vahest ongi huvitav, kui on mõni salapärane auk, kust sisse piiluda ei saa. Samas kirjeldab Bergmark-Jiménez sünnitanute vajadust sellest mastaapsest kogemusest rääkida: „Neis on tohutu soov ja veelgi suurem vajadus seda jagada, nähtavaks teha ja teadvustada.“ Miskipärast olen ma väga palju kuulnud sünnitusele viidates sõnu: „See läheb meelest, sa unustad selle.“ Aga miks on ette nähtud, et ma selle unustan? Iga päev ilmub artikleid sünnitamise vajalikkusest, aga samal ajal ei tohi me teada, kuidas see tegelikult toimub, milline see välja näeb, mida need inimesed sünnituse ajal tunnevad. Ja need, kes on sünnitanud, peaksid selle unustama. Sünnitus tekitab võõristust, sest sellega ei puututa tihti kokku, ei olda harjutud nägema naise keha nii groteskses olekus. Seetõttu meeldib mulle see näitus ja meeldib sellest kirjutada: selle vaatamine pole justkui ette nähtud, sellest ei taheta lugeda.

Bergmark-Jiménez ei ole muidugi esimene inimene maailmas, kes sünnitust on jäädvustanud. Tänapäeval on sünnitusele fotograafi kaasa võtmine juba üsna tavaline, kuid üldiselt on need fotod mõeldud sünnitajale endale vaatamiseks, liigitudes pigem pere­konnafotode žanrisse. Üldjuhul fotograafid ei eksponeeri neid näitustel. Ka näituse raames esinema kutsutud eesti fotograaf Hanna Bender ütles, et kuigi tegi sünnitusfotograafiast oma Pallase lõputöö, ei ole ta oma loomingut hiljem näitustel eksponeerinud.

Emadus on praegu kaasaegses kunstis trendikas, kuid samaaegselt ka eriarvamusi põhjustav teema. Ehk on see üks viimaseid tabusid, mida (nais)-kunstnikud on hakanud avastama ja end selle teemaga tegeledes kehtestama? Eestist saab esile tuua eelmainitud Merike Estna, kelle maalidel figureerivad madonnad lapsega ning kes seob ema töö kunstniku omaga ka tulevases Veneetsia biennaali Eesti paviljonis, lahustades nii individuaalse (lasteta) geeniuse müüti. Aga eestlastest võiks nimetada veel kunstnikke, nagu Grisli Soppe-Kahar, Cloe Jancis, Edith Karlson, Sohvi Viik, Maris Karjatse, Kristino Rav ja mitmeid teisi. Hollandis Utrechtis Centraal Museumis oli eelmisel aastal Laurie Cluitmansi ja Heske ten Cate näitus „Good Mom/Bad Mom: Unraveling the Mother Myth“, millega koos ilmus ka mahukas antoloogia. Briti kuraator ja kriitik Hettie Judah tuuritab Hayward Gallery hittnäitusega „Acts of Creation: On Art and Motherhood“ mööda Ühendkuningriiki, samamoodi reisib ka disainiobjektidele keskenduv „Design­ing Motherhood: Things that Make and Brake Our Births“. Kumus on aasta lõpus tulemas Eda Tuulbergi kureeritud „Kes kardab emadust?“. Kõiki neid kunstnikke ja näitusi ühendab soov laiendada emaduse mõistet kui kitsast konservatiivset või ka olmelist nähtust – emana ju teame, et sinna mahub nii palju muud. See on feministlik projekt, sest traditsiooniliselt naistetööks liigitatud laste sünnitamine ja kasvatamine on vaikimisi olnud taandatud ebahuvitavaks ja väheväärtuslikuks. „Sündida ja sünnitada“ paigutub samasse konteksti, pakkudes värsket pilku sünnitamiskogemusele ja sidudes selle feministliku hoole ja eksistentsiaalsete teemadega.

* Andrei Liimets, Sünniaktivistist fotokunstnik: naistel on surve olla ideaalne ema, ideaalse karjääriga, ideaalse kehaga, kolme lapsega. – Eesti Ekspress 22. X 2025.