Näitekirjanik Andra Teede tahtis teada, kuidas elavad temast erinevad inimesed. Aastaid tagasi intervjueeris ta liikumispuudega inimesi ning kirjutas nende kohtumiste põhjal kaheksast monoloogist koosneva näidendi. Näidend ootas oma õiget aega ja leidis nüüd parima koha VAT-teatri mängukavas. Kus siis veel peaks kõnelema elulisi lugusid raskustega toime tulekust kui mitte teatris, kus kunstiline juhtki on liikumispuudega ning kus räägitakse palju noortest ja hakkamasaamisest. Suurepärane täiendus VAT-teatri repertuaari.

Andra Teede on mitmekülgse loojana tunnustatud nii luuletaja, stsenaristi kui ka prosaistina, ja ta on üks neid näitekirjanikke, kes on ohtralt panustanud Eesti dokumentaalteatri arengusse. Ta on loonud väga erilaadse vormiga dokumentaalnäidendeid. Need põhinevad alati intervjuudel, kuid erisuguste teemade avamiseks kasutab ta mitmekesist vormi ja stiili. Näiteks nõukogude­aegsest tehasetööliste elust kõnelev „Estoplast“ (2013) on abstraktsema postdramaatilise vormiga, eestlaste väljarändest rääkiv „45 339 km² raba“ (2015) koosneb samuti eri stiilis ja vormis stseenidest. „Varumehed“ (2023) kajastab Eesti ehitajate elu Soomes humoorikate sketšide kaudu. Mõned Teede dokumentaalnäidendid (ikka intervjuudel põhinevad) on peamiselt monoloogi ülesehitusega: „Esimene armastus“ (2020) avab Eesti inimeste armastuse ja armumise kogemust, „Südames sündinud“ (2018) kõneleb lapsendamisest, sõna saavad hooldus- ja eestkostepered.

„Käte ja jalgadega inimene“ on näitekirjaniku teine koostöö lavastaja Veiko Tubinaga: 2019. aastal tuli Noblessneri valukojas välja meeldejääv lavastus Gustav Ernesaksa elust „Hakkame, mehed, minema“, koostöös Hirvo Surva ning Estonia poiste- ja noormeestekooriga.

Lihtsus mõjub. „Käte ja jalgadega inimene“ on lavastusena hästi lihtne ja sellisena piisav. VAT-teatri dramaturg Karl Koppelmaa on kavalehele püüdnud kõneluse lavastajaga, kes väljendab end selgelt. Veiko Tubin: „Soovin juhtida tähelepanu sellele, et puuetega inimesed tahavad, et neid võetaks kui tavalisi inimesi. [—] Mis on need meie elu puudused ja puuded? Et tekiksid lihtsalt need küsimused elu kohta meie ümber ja siis vaadata, et kuidas on olla inimene.“ Mulle tundub, et lavastaja püüdlus on realiseerunud.

Eestis on raske ja sügava puudega inimesi ligi 60 000. Lavastuses saab sõna neist kaheksa. Kõneldakse sellest, kuidas ratastooli jäädi või mis jalgadega juhtus, sellest, missugune on liikumispuudega inimese elu, aga ka sellest, kuidas hakkama saadakse, kuidas edasi pürgida, millised on unistused ja soovid. Mõtiskletakse ka selle üle, miks selles elus kannatatakse.

Laval on neli näitlejat: Tanel Saar ja Meelis Põdersoo VAT-teatrist, Mirtel Pohla ja Ester Kuntu külalistena. Iga näitleja portreteerib kaht inimest. See pole verbatim-lavastus ehk intervjueeritava teksti sõnasõnaline taasesitamine, vaid näitlejad on loonud teksti põhjal iseseisvad rollid, eesmärk ei olnud intervjueeritavat järele aimata.

Võib küsida, miks need inimesed ise ei räägi oma lugusid? Jah, ka sellist teatrit tehakse, rohkem küll välismaal. Dokumentaalteatri loomiseks on erisuguseid võimalusi. Esiteks, inimesed räägivad ise oma lugu laval: näiteks „Kes kardab pimedat?“ (2016, Vaba Lava, lavastaja Jaanika Juhanson). Teiseks, näitlejad kuulavad inimest kõnelemas ja aimavad teda võimalikult täpselt järele ehk loovad (vähemalt osaliselt) verbatim-teatrit: näiteks „Agnes, kroonikud ja psühhokroonikud“ (2023, VAT-teater, lavastaja Merle Karusoo). Ning kolmandaks, näitekirjanik lähtub dokumentaalsest materjalist, enamasti intervjuudest, teksti lühendades ja toimetades. Näitleja tugineb siin rolli luues vaid näidendile, rolliloomes kasutab oma professionaalseid näitlejavahendeid, näiteks „Erivajalik“ (2025, Theatrum, lavastaja Maria Peterson). „Erivajalik“ on praegusest repertuaarist „Käte ja jalgadega inimese“ kõige otsesem paariline, koosnedes samuti monoloogidest, kus oma hakkama­saamisest ja unistustest kõnelevad puuetega laste vanemad.

Portreteeritavad. Lavastuse „Käte ja jalgadega inimene“ näitlemisstiil ei olegi üdini realistlik. Näiteks ei kasuta näitlejad kõnedefekte, mõne portreteeritava puhul on sellest lihtsalt juttu.

Põnevalt põimib realistlikku ja tinglikku näitlemisviisi Tanel Saar, kelle esimene portreteeritav on nooruses pea ees vette hüpanud mees ja kes seetõttu on jäänud ratastooli. Saar esitab meest nüansirikkalt ja mängib eri tasanditega: ratastoolis on mõneti kibestunud, jõulise karakteriga mees, kuid vahepeal karakteersed jooned mahenevad, ta tõuseb toolist üles ja lavale sugeneb kollane valgus (valguskunstnik Sander Põllu). Monoloogi lõpus avab ta ka mitmete intervjueeritavate puhul kordunud teema – keha ja hinge vastuolu, oma kehas vangis oleku tunde. „Aga see olen ikkagi mina, siin sees olen veel mina,“ ütleb ta lõpetuseks. Tanel Saare teine portreteeritav kehastab positiivset hakkamasaajat – ta jäi ühest jalast ilma Afganistani missioonil.

Meelis Põdersoo portreteeritavad on väga erisugused. Esiteks jõuline, kogukas mees ratastoolis, kes otsib lähedust prostituutidelt. Teiseks noormees, kes on pea täiesti liikumatu. Keeruline ülesanne näitlejale – mängida huvitavalt vaid silmadega? See õnnestub. Säravad silmad muigvel näos toetavad liigutava monoloogi sõnumit: „Mida ma oskan soovitada puudega inimestele? Üldse inimestele? Otsige oma elurõõm üles.“

Mirtel Pohla kaks naist on esitatud õrnalt ja delikaatselt. Esimese puhul tõuseb esile hiljem refräänina kõlama jääv kurb kujund – äärekivi. Pohla esitab naist, kes pidi kogu oma lapsepõlve ja nooruse veetma paneelmaja esimesel korrusel. Kui ta tahtis majast iseseisvalt väljuda, piiras hoovi ratastooliga ületamatu äärekivi. Kujund kordub Ester Kuntu teises vaatuses esitatud naise puhul, kes unistab „minna silmapiiri taha ja mitte arvestada, et kas on mõni äärekivi tulemas“.

Pohla teises vaatuses esitatud inter­vjueeritav, kelle tervisehädad algasid bussiõnnetusest, rõhutab taas mõtet inimese keha ja hinge suhtest: „Ma arvan, et inimese hing ja keha on erinevad asjad. Ühtepidi on erinevad, aga teisipidi: hing ei saa eksisteerida ilma kehata ja keha ei saa ka ilma hingeta olla. Nad peavad olema koos, nad peavad olema üks, aga samas ka eraldi võetavad.“

Eriti meeldejäävaks mängib Kuntu oma esimeses vaatuses esitatud naise. Ta on suitsetav punkar, terava huumori­meelega („Huumorisoon on nagu jalad, kõigil seda ei ole.“) ja ta räägib lahtise tekstiga, kuidas mehed talle kui jalutule külge löövad ning kuidas teda on solvatud. Karakter, keda on näitlejal väga lihtne üle võimendada, aga Kuntu jääb nüansi­rikkaks ja maitsekaks. Taas kordub keha ja hinge vastuolu, keha kui vangla kujund. „Ma elan siin. Selles kehas. Mul ei ole siit kuskile minna,“ ütleb ta.

Paneelmaja. Näitlejad esitavad kõiki kaheksat monoloogi kaasahaaravalt, tähelepanu ei haju ühegi monoloogi vältel. Tähelepanu aitab hoida ja sisulist mõtteruumi laiendada Kristjan Suitsu sisult täpne ja vormilt nauditav kujundus. Näitlejad esitavad oma monolooge kolmekorruselise halli paneelmaja ees.

Eestis elab kolmandik rahvast paneelmajades. Laval näha oleva maja aknad on valgustatud, nende taga sagivad inimesed. Omil jalgel. Paneelseinal näeme mõtlikku videopilti: loodust, heina­kõrsi või teisi paneelmaju. Muusika lisab lüürilisi toone (video- ja helikujundaja Veiko Tubin).

Monoloogide vahele on sätitud dünaamilisemad stseenid: näiteks vilkuvas valguses liigutavad näitlejad toolilt tõusnut nagu marionetti (liikumisjuht Ingmar Jõela). Need on justkui unistusi vabastavad vahepalad. Ja paus vaatajale hingetõmbeks ja mõtiskluseks.

Lavastust võiksid vaadata kõik. Esmalt on oluline informatiivne tasand: me sageli ei tea, kuidas elavad meist erinevad inimesed ja me saame tänu VAT-teatri loometrupile veidi rohkem teada. Aga see on ka delikaatne, soe ja maitsekas lavastus. Sakala 3 teatri­maja, kus etendused toimuvad, on mõistagi liikumispuudega inimestele ligi­pääsetav.