Mingi halb vaim valitseb maailma üle, Anchorage’i vaim. Seda meenutab punane vaip Putini jalge ees Anchorage’i lennuväljal, Putini ees lipitsev Trump, soojad käepigistused, õlalepatsutused, kahe liidri suur sõprus, millest jäi puudu ehk vaid brežnevlik suudlus otse suule. Selles vaimus tuleb Vene välisministri Sergei Lavrovi sõnul jätkata, aga kui seda ei tehta, siis muudab Venemaa tema kinnitusel oma hoiakut edasiste rahukõneluste suhtes.¹

See vaim on nüüd kõikjal: see hõljub loodetava rahulepingu kohal, õhkab vastu Moskvast ja Washingtonist, loob maailma uut julgeolekukorda, legaliseerib sõjapidamise ja sõjakuriteod ning rehabiliteerib sõjakurjategijast Putini. See on midagi, mida Euroopas ilmselgelt ei mõisteta. Miskipärast meenub Kurt Vonneguti romaan „Tšempionide eine“, kus tulnukas üritab hoiatada põleva maja elanikke kohutava ohu eest stepptantsu ja peeretuste abil. Paistab, et seda keelt kasutatakse nüüd ka Euroopaga. Tõsi, Vonneguti romaanis lõi maja­peremees tulnuka golfikepiga maha, kuid Euroopa üritab teda siiski mõista.

Anchorage’i vaim on taustaks ka Euroopa Ülikooli Instituudi äsjasele uuringule „Globaalsed riskid Euroopa Liidule 2026. aastal“, mille kaanefotol on Anchorage’i lennuväljal kätlevad Trump ja Putin. Uuring toob välja, et miski, isegi mitte sõda Venemaaga ei vapustaks saabuval 2026. aastal Euroopat rohkem kui USA kaitse nõrgenemine. „Otsene NATO ja Venemaa sõda ning Venemaal tuuma­relvade kasutuselevõtt on uuringu kaks kõige mõjukamat stsenaariumi, kuid need on ka kõige vähem tõenäolised. Seevastu USA taganemine Euroopa liitlastele antud julgeolekugarantiidest on sama mõjukas kui Venemaa tuumarelvade kasutamine, kuid palju tõenäolisem. 2026. aasta vaates poleks täielik sõda Venemaaga ekspertidele ilmselt nii suur šokk, kui seda on USA kaitse nõrgenemine,“ märgitakse uuringus.²

Kas julgeolekustrateegia või lahutusähvardus?

USA presidendi Donald Trumpi seniste väljaütlemiste valgel ei sisalda Ameerika Ühendriikide uus julgeolekustrateegia midagi uut ega üllatavat. See näitab koha kätte Euroopale ja kõneleb selget keelt millestki, mida võiks kujundlikult nimetada ka abielulahutuseks või ähvarduseks abielu lahutada, kui Euroopa ei hakka täitma kõiki USA nõudmisi. Lühidalt kokku võttes ütleb see dokument, et USA on Euroopat hoidnud ja poputanud, aga nüüd peab Euroopa ise hakkama saama, sest on möödas aeg, mil Ameerika Ühendriigid hoidsid oma õlul kogu maailmakorda nagu Atlas. Samas deklareeritakse, et keskendutakse India ja Vaikse ookeani piirkonnale, mis on järgmisel sajandil USA peamine majanduslik ja geopoliitiline lahinguväli.³

Strateegiadokumendis hoiatatakse Euroopat allakäigu ja tsivilisatsiooni hävingu eest, mille põhjuseks on ELi enda poliitika. Konkreetsemalt tuuakse välja ELi rändepoliitika, mis on Euroopat muutnud ja põhjustab konflikte; ELis sõnavabaduse tsenseerimine ja poliitilise opositsiooni mahasurumine; sündimuse järsk langus ning rahvusliku identiteedi ja enesekindluse kadumine. Hoiatatakse, et kui praegused trendid jätkuvad, on manner kahekümne aasta või isegi vähema aja pärast tundmatuseni muutunud, ja avaldatakse kahtlust, kas Euroopa ikka jääb Ameerika usaldusväärseks partneriks.

Ennekõike on see väärtushinnangute, konservatiivse ja liberaalse maailmavaate konflikt. President Trump ja tema algatatud MAGA-liikumine on võtnud suuna vanade väärtuste taastamisele, mis sisaldab muu hulgas tagasi­pöördumist piibelliku soo- ja abielumõiste ning ksenofoobilise rahvuspoliitika juurde: kristlus versus islam või valge inimene versus mitte valge.

Kindlasti ei saa silma kinni pigistada tõsiasja ees, et muutused Euroopa riikide etnilises koosseisus ja ennekõike islami levik Euroopas on üha sagenev konfliktide allikas ning põhjustanud turvatunde vähenemist ja kasvatanud rahvusmeelsete parteide populaarsust. Kuigi ka Euroopas kõneldakse üha sagedamini vajadusest immigratsioonipoliitikat karmistada, pole probleemi fundamentaalset olemust siiski söandatud tunnistada. Taas leiab inspiratsiooni kirjandusest, sedakorda Michel Houellebecqi romaanist „Alistumine“, kus kõneldakse sellest, kuidas islam võtab täiesti demokraatlikul viisil Euroopa üle ja kuidas Euroopa islamile alistub. Tõsi, Angela Merkel möönis juba kümme aastat tagasi, et islam kuulubki juba Saksamaa juurde.⁴

Teiselt poolt möönab USA julge­oleku­strateegia, et Euroopa on Ameerika Ühendriikidele strateegiliselt ja kultuuriliselt eluliselt tähtis ning Atlandi-ülene kaubandus endiselt üks globaalse majanduse ja Ameerika heaolu alus­talasid. Nenditakse, et USA ei saa lubada Euroopa mahakandmist. Veelgi enam, öeldakse, et Ameerika on sentimentaalselt kiindunud Euroopa mandrisse, eriti Suurbritanniasse ja Iirimaasse, ning loodetakse teha koostööd riikidega, kes soovivad taastada oma endise suuruse. Väidetavalt on olemas ka julgeoleku­strateegia pikem versioon, mis kõneleb USA plaanist teha tihedamat koostööd nelja ELi riigi ehk Itaalia, Austria, Poola ja Ungariga – eesmärgiga need EList välja tõmmata.⁵

Kokkuvõttes on selles dokumendis hulganisti kibedat tõtt. Ennekõike tõuseb esile süüdistus, et Euroopa pole palju suuremale majanduspotentsiaalile vaatamata (ELi SKT ületab Venemaa oma peaaegu kümme korda) pööranud piisavalt tähelepanu oma julgeolekule, pole võtnud Venemaa ohtu tõsiselt ja on lasknud Venemaa odaval energial end mugavustsooni meelitada. Ja vaatamata oma majanduslikule üleolekule Venemaast on Euroopa jätnud suhete haldamise Venemaaga ikkagi USA kanda.

Halb retoorika ja kehv ajastus

Olgu ka USA julgeolekustrateegias kui tahes palju kibedat tõtt, on selles sisalduvate põhimõtete väljakäimiseks ometi erakordselt halb aeg. Eriti vale on antud ajahetkel teada anda vajadusest „taastada strateegiline stabiilsus Venemaaga“, nagu dokumendis on sõnastatud. Kuigi eesmärk on õige, sõltub kõik sellest, millise sisuga see lühike lausejupike täidetakse või on juba täidetud. Probleemiks pole mitte niivõrd eesmärk, kuivõrd USA presidendi retoorika ja hoiakud, mis survestavad Ukrainat sõlmima ebaõiglast rahu ja kõnelevad soovist taastada kiiresti head suhted Venemaaga, sõltumata sõja tulemustest. See on teinud USAst ja Venemaast sisuliselt liitlased Ukraina vastu ja pannud viimase väga raskesse olukorda.

Siin ilmneb ka põhimõtteline kon­flikt USA ja Euroopa vahel. USA president kas ei taju, mida tähendab Ukraina kaotus sõjas Euroopa julgeolekule, või see ei lähegi talle väga korda. Kui USA esmane eesmärk on ajada Venemaaga äri, siis selle taustal polegi Trumpi jaoks praegu kuigi oluline, mis saab Ukrainast ja kuidas see mõjutab Euroopat. USA vaates võinuks ju Ukraina 1991. aastal, kui meenutada USA toonaseid hoiakuid, põhimõtteliselt jäädagi Venemaa koosseisu – ja äritegemise seisukohalt võiks ta sinna ka uuesti tagasi minna. See oleks USA-le isegi mugavam ja välistaks ehk edasised konfliktid kahe riigi vahel. Euroopa seisukohalt on Ukraina aga just see riik, kes hoiab Venemaa agressiooni tagasi ja kindlustab sellega sisuliselt ülejäänud Euroopa julgeoleku. Ukraina kaotus või nõrgenemine tooks kaasa selle, et Venemaa otsene sõjaoht nihkuks teiste Euroopa riikide kohale. Seda tõdetakse ka uuringus „Globaalsed riskid Euroopa Liidule 2026. aastal“, mille kohaselt on ELi ja Ukraina julgeolek tihedalt seotud ning Venemaale eeliseid andev rahuleping, mis premeerib agressiooni ja õõnestab Ukraina elujõudu, on oht ka Euroopale.

Kuna rahuläbirääkimiste kontekstis on kõlanud ka seisukoht, et Ameerika on valmis Ukrainas okupeeritud alasid tunnustama Venemaa osana, siis tähendaks see okupatsiooni tunnustamist USA poolt mitte enam de facto, vaid juba ka de iure, mis omakorda tähendab, et Ukrainal oleks väga raske või ka peaaegu võimatu taotleda okupeeritud territooriume tagasi diplomaatilisel teel. Lisaks kõigele ei ole strateegiadokumendis midagi öeldud Ukraina julgeolekutagatiste kohta ja olgugi et Trump on andnud mingeid suusõnalisi lubadusi, ei ole neid võimaliku rahuleppega seoses siiani kas sõnastatud või on need jäänud saladuseks.

Ajaloo muutuv kulg

USA hoiakut jätta vastutus Euroopa julgeoleku eest Euroopale endale võib tõlgendada ka paradigmaatilise muutusena ajaloo kulus. Tavaliselt tuntakse niisugused pöördelised hetked ära tagantjärele, kuid praegu ilmutab see end sõnaselgelt USA väljendatud hoiakutes. Nüüdseks on ka Euroopa aru saanud, et tagasipöördumine endise julgeolekukorralduse juurde pole enam võimalik ja Euroopa peab võtma ise vastutuse oma julgeoleku eest. Euroopa praegune julgeolek tugineb suuresti Teise maailmasõja järelmitele. Kuigi nn idablokk kadus Euroopa kaardilt juba koos NSV Liidu lagunemisega 1991. aastal, siis USA kohalolek Euroopas jäi püsima. Ja siin jääb üle vaid küsida – et kui kaua siis veel?!

Mõistetav on ka USA julgeolekustrateegias sisalduv seisukoht, et NATO ei saa organisatsioonina lõputult laieneda. Kuna NATO tegutseb riikide konsensuse põhimõttel, on juba praegu näha, et konsensust on väga raske saavutada, see aga tähendab, et tõsise ohu korral ei pruugi NATO tegelikult toimida. Mõistagi jääb üle võimalus muuta NATO aluseks olevat Põhja-Atlandi lepingut, nii et allianss saaks langetada otsuseid ka kvalifitseeritud häälteenamusega, seda eriti viienda artikli osas, kuid seegi eeldab kõigi liikmesriikide nõustumist.

USA strateegiadokumendis osutatakse Euroopa puhul ka võimalusele, et juba mõne aastakümne pärast ei pruugi mõned NATO liikmesriigid olla enam euroopalikud, pannes kahtluse alla, kas need olemuselt muutunud riigid ikka näevad oma kohta maailmas või liitu USAga samamoodi nagu need, kes allkirjastasid kunagi NATO harta.

Selle kõige juures ei saa mööda vaadata tõsiasjast, et julgeolekustrateegia NATOt puudutav osa on väga meeltmööda Venemaale, kuivõrd see välistab Ukraina saamise alliansi liikmeks. Ehk siis veel kord: ajastus selle teema tõstatamiseks on väga halb.

Ameerika tegelik nägu

Võib mõtiskleda selle üle, kuivõrd vastab USA praeguse administratsiooni poliitika Ameerika avalikule arvamusele ja seisukohtadele laiemalt. Et kui USAs peaksid 2028. aasta presidendivalimistel võitma demokraadid, kas USA poliitika pöördub siis vanasse rööpasse tagasi? Või milline on Ameerika poliitika püsiv osa, millest riigis juhindutakse ka võimu vahetumisel? Vihjeid leiab USA 2026. aasta kaitse-eelarvest, mis sisaldab ka meetmeid Ukraina toetamiseks ja näeb Ukraina abistamiseks ette 800 miljonit dollarit järgmise kahe aasta jooksul. Muidugi võib küsida, kui palju Trumpi administratsioon eelarves ette nähtust ka ellu viib, arvestades Trumpi negatiivset hoiakut Ukraina suhtes ja tema ignorantsust seaduste järgimise osas. Igal juhul ei saa ta kaitse-eelarvest ka päris mööda vaadata.

Mööda ei saa samuti vaadata Ameerika avalikust arvamusest, sest sellest sõltub valimiste tulemus. Ronald Reagani Instituudi hiljutise avaliku arvamuse uuringu kohaselt soovib 62% ameeriklastest (57% vabariiklastest ja 72% demokraatidest), et Vene-Ukraina sõja võidaks Ukraina. Relvaabi Ukrainale toetab 64% vastanuist (59% vabariiklastest ja 75% demokraatidest). Moskva kremlit usaldavad vähesed ja Venemaad ei usalda 70% ameeriklastest (61% vabariiklastest ja 77% demokraatidest). Ukraina täielikku vabastamist toetab uuringu kohaselt 45% vastanuist ja territooriumide loovutamist vaid 22%. NATOsse suhtub positiivselt 68% ameeriklastest (60% vabariiklastest ja 80% demokraatidest). 76% vabariiklastest ja 80% demokraatidest peab vajalikuks, et USA vastab sõjalise jõuga, kui mõnda NATO riiki peaks rünnatama. USA väljumist NATOst ei toeta 59% vastanuist, kuid seda pooldab 34%.⁶

Paraku on poliitika eesmärk avalikku arvamust ka muuta ja vähemasti järgmise kolme aasta vaates on Trump selles osas eelisseisundis. On siiski väheusutav, et enamik ameeriklasi juhindub külmast ärilisest pragmatismist, hülgab rahvusvahelise õiguse põhimõtted või pöördub MAGAst juhindudes tagasi piibli juurde. On iseküsimus, kas Ukraina suudab ära oodata aja, kui Ameerika oma õige näo jälle üles leiab.