Riias teatrifestivalil „Skate“ kolmel päeval nähtud kaheksa lavastust näitasid Läti teatrit mitmest küljest: suure­joonelise ja julgena, aga ka keskpärase ja tüütuna. Igasügisesed põgusad käigud Riiga on enamasti andnud põhjust vaimustuseks – nii ka sel aastal. Läti Rahvusteatri „Kuningas Ubu ja teised koletised“ („Karalis Ibī un citi monstri“) oli esietendusest möödunud viie kuuga läinud sujuvamaks, näitlejad tundsid end Alfred Jarry näidendist tõukuvas absurdiilmas kindlamalt kui esietendusel. Ukraina lavastaja Vladõslav Trojitskõi ja dramaturg Elza Marta Ruža loodud lavastuse kohta olen kõik juba ära öelnud.*

Festivalil „Skate“ nähtust tõusid esile kaks lavastust. Üks oma enneolematult laia joonega, teine aga vaheda ühis­­konna­kriitika ja julge vormiga. Läti Kunsti­teatri „Oraakel“ („Orākuls“) on sündinud rahvusvahelises koostöös, mitme osalise rahastamisel. Lavastus on mõõtmeilt hiiglaslik, nagu ka Läti Kunsti­teatri lava. Eestis ei olevatki nii suurt lava, kuhu see lavastus võõrusetendustele tuua.

Teatri Dirty Deal lavastus „Alfad“ („Alfas“) on olemuselt ja ka vormilt eelmise vastand. Valters Sīlise lavastatud ja Jānis Balodise kirjutatud näidend jutustab ühest kriminaalsest juhtumist Läti ajaloos, Jēkabpilsi kasiinoröövist 2011. aastal. Selles poleks olnud midagi erilist, kui viiest röövijast neli poleks olnud politseinikud, kellest omakorda kaks eriüksuse Alfa liikmed. Lavastuse erilisus väljendub vormis: näitlejad laulavad. Ooperiks oleks lavastust nimetada liig, operetiks jällegi kohatu. „Sõnaline laululavastus“ oleks vahest õige määrang üdini kriminaalsele loole. Sīlist teab Eesti vaataja Vaba Lava lavastuse „(elu) sunnitud valikud“ järgi, Balodise kirjutatud on Ugalas mängitud „Metsavend“.

Poola lavastaja Łukasz Twarkowski tegi endale Lätis nime „Rohtkoga“. Tema uus suur töö on kolmeosaline sõjast ja teadusest kõnelev triloogia: esimene oli mullu Leedus lavale tulnud „Quanta“, teine tänavu septembris Läti Kunstiteatris esietendunud „Oraakel“, kolmas osa jõuab lavale 2028. aastal Genfis. Lavastuse pillavast suurejoonelisusest annab aimu tõik, et „Oraakel“ algab kahe leedu näitleja ülesastumisega, samadel näitlejatel, Rytis Saladžiusel ja Nelė Savičenkol, on roll ka Vilniuse lavastuses „Quanta“.

Esimene pilk lavale tõi kohe meelele võrdluse „Rahamaaga“: suur ekraan ülal ja selle all tegevus, mida kaameramehed filmivad all laval. Lavakujundus mahub pöörlevasse „kasti“, mis omakorda oli moodulitena liigutatav lavale ja lavalt ära.

Lugu keerleb matemaatiku, kurikuulsa natside Enigma dešifreerija Alan Turingi saatuse ümber, lisatuna Hedy Lamarri lugu, ning kõik kokku esitatuna tehisaru saatanliku võidukäigu hoiatuse kontekstis. Ligi neli tundi kestvat ühe vaheajaga vaatemängu on sõnateatri argisusega harjunud vaatajal keeruline jälgida, sest vormilt on tegu suure­joonelise, pigem liikumis- kui draama­lavastusega. Seda võimendavad videopilt (nii otse lavalt vahendatu kui ka varem filmitud kaadrid läbisegi) ja valjud helid. Helikujundus liigitub pigem rütmiliseks klubimuusikaks, korduste abil hoiab lavastaja vaatajat peos nagu putukat, kes peksleb meeleheitlikult vastu aknaklaasi.

Tänavu septembris esietenduseni jõudnud lavastust on kaasrahastanud Poola kultuuriministeerium, dramaturg Anka Herbuti tekst valmis rahvusvahelises laboris, kaasprodutsentide nimekiri on pikk. Selletaolist rahvusvahelise koostöö virvarri on Eestis teinud vist vaid Kanuti gildi saal ja Von Krahli teater, aga seal tehtu liigitub pigem butiigiks kui suurkaubamajaks. „Oraakel“ oli viimane: igale vaatajale midagi ja kõigile kokku väga vähe.

Tavapärase draamalavastuse elemente kasutatakse „Oraaklis“ hooti ja ettevaatlikult. Lavastuses korratakse praegu väga populaarset ebateaduse sõnumit, et teadvuse omandanud tehisaru võtab maailma üle, mõjudes popkunstile omaselt pealiskaudsena. Lavastuse keeleks on peale leedu, läti ja inglise ka mandariini keel. Kui sellele liita veel Alan Turingile osaks saanud ülekohus, ongi valminud toode, mida õnnestub edukalt müüa tuhandetele inimestele kogu Euroopas. Vähemalt minu puhul oli „Oraakel“ esimene kogemus kohtuda popkunstiks taandatud või ülendatud (hinnang sõltub vaatajast) teatriga.

Valters Sīlise lavastusel „Alfad“ pole lootustki „Oraakliga“ võistelda. Või siiski: Läti teatriauhindade jagamisel tehakse vahet suure ja väikese saali lavastustel. Nii oleks mõistlik hinnata ka Sīlise lavastust, muusikat ja näitlejatöid – väikese saali mõõtmes tehti mõjus etteaste. „Alfad“ polegi nii väikese koosseisuga: kuus laulvat näitlejat ja trummar laval, ülejäänud muusika fonogrammilt. Balodis rõhub lavastuse dokumentaalsusele, lauldes kantakse ette ridu kohtutoimikust ja lahkamisprotokollist, kirjeldades osaliste pikkust ja kaalu ning seda, kuidas kuul pealuus või kõhuõõnes oli liikunud.

Juba „Metsavennas“ nägi vaataja Balodise tundlikku sotsiaalset närvi. „Alfades“ jätkab ta sama rida, rääkides vaesusest ja igapäevasest vägivaldsest käitumisest muserdatud Lätist. Traagilise ja nukra loo ootamatu esitus loob kontrasti, andes argiselt igavast röövist jutustavale lavastusele ootamatult sügava sisu. Lisaks kõigele – mehed laulsid nagu kulda.

Sealsamas teatris Dirty Deal mängitud „Meie häbiväärne süü“ („Tā ir mūsu kauna vaina“) jätkab ühiskonnakriitiliselt, osutades enesetappudele ja ühiskonna onuheinostumisest tingitud põlvkondade konfliktile. Etendajail jätkus jõudu umbes poole lavastuse aja täitmiseks, seejärel langesid nad enesekordusse (lavastaja Elīza Dombrovska, laval Anna Klišāne ja Sabīne Tīkmane).

Läbikukkumiste nukrasse ritta liigitus ka Riia Uue teatri „Parzifali lugu“ („Stāsts par Parsifalu“), mis sündinud saksa lavastaja Matthias Hartmanni käe all. Saksa teatrile omase võõritava stiiliga oli nii kaugele mindud, et saalist laval toimuva jälgimine nõudis üliinimlikku pingutust. Õppida on siiski igast lavastusest. „Parzivali loo“ kujunduses kasutati joonistatud pildi kuvamist ekraanilinale. Kaasjutustajast kunstnik joonistas ja vahetas pilte enda ees valguslaual ühes lavanurgas, olles osa mitme­kihilisest lavastusest, pildid jooksid sealsamas vaatajate ees lavale suurele linale. Kokku­võtteks tuleb küll tõdeda, et kõik ei ole kuld, mis läti keeles hiilgab.

Cēsise Väike teater tõi festivalikülalistele kogeda tunnetuslavastuse. Liena Šmukste lavastatud meelte teater (nägemine välja arvatud) põhineb Edvarts Virza proosapoeemil „Taevaredel“ („Straumēni“). Silmaklappidega vaatajateni tuuakse 40 minutiga samanimelise talumajapidamise aastaring. Lavastuses on helisid ja ka lühike jutustav osa, rahvalaulu, publikut pihustatakse kord veega, kord õllega, ning klohmitakse kergelt kasevihtadega. Kõik see kokku on meditatiivne kogemus. „Taevaredel“ on vanamoodsalt taluelu romantiseeriv, aga loodud meeleolude abil, nagu uuele ajale kohane.

* Andrus Karnau, Skalpellilõige lätlaste alateadvusse. – Sirp 19. IX 2025.