Kumu näitusel „Videviku geomeetria“ on muu hulgas üleval ka Mari Kurismaa suured maastikumaalid, millest enamik oli kunstniku sõnul mõeldud ruumis ennast üksinda kehtestama. Nüüd lubavad need kunstniku retrospektiivnäitusel koos heita pilgu tõeliselt unenäolisse ja geomeetrilisse fantaasiamaailma, mis siiski näib olevat mingis mõttes ka argireaalsusest tõelisem – umbes nagu Platoni ideed või Pythagorase matemaatika.

Traditsiooniline küsimus, aga kuidas näitus alguse sai, milline on selle tekkelugu?

Mari Laanemets kureeris arhitektuurimuuseumis paar aastat tagasi koos Andres Kurega fantastilist, tõeliselt muljetavaldavat näitust „Prognoos ja fantaasia“ ning ma arvan, et ta selle kaudu puutus kokku mingite minu varasemate töödega. Kumult tuli millalgi ettepanek teha ülevaatenäitus, aga kuidas täpselt, seda ma ei teagi – ma isegi küsisin, aga sain midagi väga ebamäärast sealt vastuseks.

Kuidas see koostöö kuraator Mari Laanemetsaga välja nägi? Kas vaidlesite ka?

Tead, see oli natuke keeruline, sest ega minu generatsiooni kunstnikud ei ole harjunud ennast kureerida laskma, aga ma pean ütlema, et see tuli näitusele kõvasti kasuks. Et kõik oleks väga lihtsalt läinud, ei saa ma ka öelda.

Kui Mari küsis mu tööde kavandeid, siis ma ütlesin, et mul on neid palju! (Naerab.) Ma polnud neid kellelegi kunagi näidanud ja ma isegi ei tulnud selle peale, et seda teha!

Mul oli kavandeid kingakarpide kaupa, sest kui ma olen joonistanud, siis ma ei ole kunagi midagi ära visanud – isegi neid pilte, mis on mu meelest selgelt ebaõnnestunud. Ma olen alati niiviisi toimetanud, et olen võtnud kõik need, millel on minu jaoks mingi mõttesaba sees, ja pistnud mingisse järgmisse kasti. See tähendab, et mu kavandid ei ole kronoloogilises järjekorras, vaid pigem organiseeritud kuidagi lainete kaupa. Mari huvitas väga just see varasem loomeperiood, mida eriti väljas pole olnud, mõne väikse erandiga.

Mõndadel su töödel on näha sõnad või sõnakatked, moonutatud tähed. Milline on su suhe keelde ja mismoodi see aja jooksul muutunud on?

Minu jaoks on nii linna kui keele struktuur erakordselt huvitavad. Selle­sama asja tõttu, et nad on kuidagi inimkeskkonnas kujunenud, neil on oma pikk ajalugu, on mingi sügavus ja tähendus … Nad on mõlemad tähenduste tasapinnaga väga otseselt seotud.

Näiteks „Lüürilise tsükli“ puhul, mis me Mari Kaljustega koos tegime, hakkasid sõnad kõlama just tänu sellele, et linn oli tol ajal nii hall ja vaikne. Materjali, sõnade ja linnaruumi kohtumine tundus meile võluv. Aga samal ajal pidin selle töö puhul kõigile pikalt seletama, mida ma teen. See selgitamine koormas mind natuke. Võib-olla minus pole küllalt seda avangardisti loomust.

Ma proovisin oma loometee alguses aru saada, mis asi see pilt ikkagi lõpuks on ja mis ta ei ole ning kuidas keel sinna sobib või ei sobi. Keel kui selline on mulle hästi oluline. Kui elu poleks nii kujunenud, et läksin kunsti õppima, siis oleksin kindlasti hea meelega mingi keeleasjaga tegelenud.

Püüdsid aru saada, misasi pilt on ja mis ta ei ole?

Jah. Siin võib eristada kolme lähenemist. Kõige traditsioonilisemalt on pilt aken, millest vaataja sisse näeb. Selline renessansi ajast pärit arusaam. Teine variant oleks modernistlik. Modernismi­käsitluse järgi on pilt ise tükk asja – miski, mis võib olla paks, õhuke, sinine, punane, karvane … mida iganes. Ja siis kolmas arusaam oleks natuke arhitektihariduse pealt – mulle hakkas tunduma, et pilt võib olla ka skeem või plaan. Ja lisaks sõnadele, mida ma üritasin oma töödel maastikele sokutada, proovisin veel ka tingmärke kasutada.

Geomeetriat ma kasutasin oma loomingus samuti nagu tegelast. Geomeetria on ühteaegu abstraktne ja konkreetne. Kõikide märkide puhul võlus see mind natuke. Neil on tähendusväli, aga ühtlasi ka puhtfüüsiline aspekt. Heidavad varju või lendavad või …

Milline neist kolmest lähenemisest sulle endale kõige lähedasem või võõram on?

Ma ei oskagi öelda, eks mul jäidki otsad lahti – pärast ma läksin täiesti teise rea peale. Aga kõik kolm on lähedased, eks ma ise olin neid mõtteid mõelnud.

Kui veel katsetustest rääkida, siis kui oluline on sulle kunstnikuna muutumise võimalikkus, põiklemine, millegi uue otsimine?

Seda ütleksin kohe, et mind see uudsuse aspekt ei ole kunagi paelunud. Pigem vastupidi. Tegelikult on mulle alati teatav lummus oluline olnud. Ja ma arvan, et selles sisaldub mingi osa tõest, muidu see ei lummaks. Ma olen pigem mingit nägemust taga ajanud: on see nüüd uus või vana, kes seda teab. Kindlasti on tähtsad värskus ja intensiivsus – kui kohe hakata mõttes midagi väga traditsioonilist tegema, siis sinna see asi sureb. Oluline on saada mingi soone või kanali peale.

Mainisid tõde: milline on kunsti suhe tõega? Mulle sõna „lummus“ väga meeldib, eriti kuna see justkui viitab ka mingisugusele illusiooni või tembutamise võimalusele …

Jah, küllap see nii on. Minu jaoks on tõe kriteeriumiks, et kui sind miski seesmiselt puudutab, olgu siis paine või lummuse läbi, siis sa oled millelegi näpu peale saanud.

Ma muide ei armasta kriitilist kunsti. Lihtsalt sellepärast, et see, millega sa tegeled, see asi saab jõudu juurde. Kollases ajakirjanduses on see mudel ennast tõestanud. Paned kuhugi energiat või tähelepanu sisse ja siis polegi tähtis, mida sa sellest räägid, kas head või halba, tegelikult sa lihtsalt võimestad seda.

Aga tõde … ma ei ole filosoof, mul ei ulatu jalad põhja selle teema puhul. Tõde on see muld, milles apelsinipuud kõige paremini kasvavad.

Kui rääkida valgusest ja varjust, siis elu toimubki valguse ja varju piiri peal. Ja täpselt samamoodi võiks öelda, et elu toimub lummuse ja paine piiri peal. Ma ei taha lihtsalt kunstnikuna sinna painesse langeda ja seda seeläbi võimendada, ehkki hetkel näib seda tõde seal rohkemgi olevat … aga mulle on oluline just kuskil see piir või piiripealsus, kus on nii seda kui teist – see tundub mulle kuidagi õige ja elav kontuur.

Mulle läksid näitusel väga korda sinu suured 1980ndate maastiku­maalid. Milline on nende suhe päris, füüsilise ruumiga? Ühelt poolt on need justkui puhas fantaasia või kujutluse mäng, aga samal ajal on seal ikkagi mingi matemaatiline, geomeetriline täpsus …

Mu lauaraamatuks oli pikalt „Dao­dejing“, kui Linnart Mäll oli selle äsja tõlkinud. Püüdsin sel ajal kirglikult, kõigi oma loominguliste katsetuste puhul elu kandvate protsessidega üheks saada, sest arvasin, et ma olen muidu mõttetu nokitseja ja staatiline tüüp. Mõtlesin, kuidas sellest üle saada. Siis võtsin kätte ja – noh, nimetagem seda näiteks meditatsiooniks – hakkasin iga õhtu endale ette kujutama, et olen tuul, eeterlik ja pidevas liikumises. See oli mulle üsna raske ja isegi ebameeldiv, tegelikult ma ei armasta tuult eriti, aga mõtlesin, et see aitab mind edasi – et saan nii lahti mingist staatilisuse krambist. Iga õhtu jäin selle mõttega magama ja hommikul ärkasin selle mõttega üles, ja nii mitu kuud. Kuni ühel hetkel ma jõudsin mingite selliste … tohutute maastikeni. Ja need olid lõputult avarad, ma võisin seal liikuda ja neid igalt poolt, ükskõik mis nurga alt vaadata. See oli niivõrd võimas kogemus, et ütlesin endale: „Ahah, ma saavutasin täpselt vastupidise oma taotlusele!“ Aga siis leidsin, et nii lihtsalt ongi. (Naerab.)

Mõni neist maastikest sobiks mu meelest imeliselt mõne plaadi kaaneks. Kas need maalid seostuvad sul endal ka muusikaga? Kui, siis millise žanriga?

Mu abikaasa Kaarel on tohutu melomaan ja meil on kodus suur fonoteek. Kui maalin, siis ma alati kuulan muusikat, ilma kohe ei saagi. Aga raske on leida seda õiget ja toetavat muusikat, maalides ei taha plaatide otsimise ja vahetamisega toimetada. Nüüd ma olen nii õnnelik: Spotify teeb mulle varem valitud artistide põhjal väga kenad ja sujuvad esitusloendid! Muide, alati alustan ühest gregooriuse laulust. Kui ma ei ole tükk aega maalinud, siis kuulan paar korralikku annust seda. Et saaks meeled klaariks …

… Et tšakrad avaneksid?

(Naerab.) Et saaks igasuguse mentaalse sodi välja ja korraliku põhja alla, siis saab vaadata, mida selle peale edasi ehitada … Kuulan küllaltki erisugust muusikat, Norra jazz’i ja muud sellist, olen leidnud omale mõned araabia artistid, kes mulle väga meeldivad. Päris klassikalist muusikat armastan kontsertidel kuulata, aga mitte taustaks. Mulle meeldib harmooniline ja kandev muusika.

Võib-olla ma tulen nüüd mingite oma eeldustega peale, aga kui palju oli nendes suurtes 1980ndate maalides eskapismi? See väline maailm oli sel ajal see, mis ta oli – kui palju oli sinu jaoks nendes teostes oma sisekosmosesse pagemist?

Aga see ei olnud minu jaoks üldse pagemine! Ütleme nii, et minu meelest ongi see maailm kuidagi läbi kasvanud ja seal on kõik need erinevad tasapinnad olemas. See oli lihtsalt mingile teisele tasandile minek.

Ühelt poolt on nendel maalidel väga avarad välismaastikud, aga samal ajal on see justkui kõik sinu sisemaailm. Siin on mingi huvitav arhitektuurne pinge sisemise ja välise vahel …

Nojah, minu jaoks ongi tähtis see, et need on lihtsalt maastikud, need ei ole mu sisemaastikud. Need on mingid objektiivsed maastikud, mis ongi kuskil olemas. See on muidugi minu väga uljas väide, aga … Küsimus ongi selles, kuidas või kas sa sinna satud.

Kas need maalid viivad kõik samasse kohta? Või on iga maali peal eraldiseisev maailm?

Ei, seda kindlasti mitte. See on üks lõputu maailm. Sa võid seal liikuda, kuidas ise tahad.

Veel üks huvitav moment on see, et inimesi neil maalidel ei ole …

Tead, ma ütleks, et inimestega on selline lugu, et kohe, kui sa inimese kuhugi joonistad, siis sa ainult seda vaatadki, kõik muu muutub ebaoluliseks. Isegi pilvedes, puutüvedel ja seinavärvi koorunud laikudes märkame alati inimnägusid, meie aju on nii ehitatud. Aga selles maailmas, mis nendelt maalidelt paistab, inimesi tõesti ei esine. Pigem ma neid ei kujutagi.

Veel naljakaid noppeid: ma lugesin omal ajal palju Carlos Castanedat, tema see don Juani karakter väitis, et kui inimene läheb siit ilmast järgmisse – sinna, kus tal need šamaanid käisid –, siis on vahepeal üks tsoon, kus kõik on tardunud ja kus ühtegi inimest pole. See tundus mulle väga huvitav. See ei olnud mingi teadlik mõju, mul pole kunagi niipidi olnud, et loen kõigepealt midagi ja siis üritan selle järgi luua. Mina teen rahulikult oma tööd ja alles siis hiljem leian kusagilt midagi, mis paistab huvitav, või toimub mingi äratundmine.

Gümnaasiumi ajal mulle kohe väga meeldis portreesid maalida, pärast jäi see kuidagi kõrvale. Loen praegu diagonaalis raamatut Riho Sibulast, loen just neid kohti, kus ta ise räägib. Me oleme Mari Kaljustega eluaeg sõbrad olnud ja nad elasid ju Rihoga koos mitu aastat … vaat Riho oli küll üks inimene, keda ma tahtsin sinna mingisse linna maalida, kuhugi silla peale. Kujutasin ette, et ta on tumedates riietes ja valge särgiga, tema peegelpilt kaob kanalivee tumedusse. Aga no mida pole, seda pole.

Sa kavandad oma töid väga hoolikalt, ent samal ajal oled väga mänguline. Kas siin on ka mingi vastasseis tõsiduse ja näiteks huumori vahel?

Kõige rohkem armastan rõõmsaid inimesi ja häid nalju, aga ise ma ühtegi head nalja teha ei oska.

Mis tunne on näha „Videviku geomeetria“ näitusel kõiki neid eri ajastutest töid koos?

Ütleme nii, et ma kartsin hullemat – arvasin, et kõige halvemini istuvad koos needsamad 1980ndate maalid, mis olid kõik mõeldud üksinda toimima. Solistidena mõeldud tööd. Neis ma sain kõige autentsemalt teostada oma nägemust. Kui taipasin, et me saame näitusekujunduses mäestikud ja sammastikud nende maalide taha, siis oli kõik palju parem, need maalid läksid hoopis teistmoodi näituse ruumi sisse, tekkis teatud läbikasvav ruum. Kujundus aitas hästi palju nende toimele kaasa. Meil oli kujundajatega väga hea koostöö.

Aga kuidas on su loomingu rõhuasetused aja jooksul nihkunud? Mis teisenenud ja mis samaks jäänud?

Mul oli tore kokku saada oma kooliaegsete töödega, sest siis ma olin maalides natuke vabam. Ma ei pidanud mingit enda autoripositsiooni kokku panema või esitama. 1980ndatel võisin teha aastas ühe või kaks pilti. Aga 1990ndatel ma juba töötasin näituste kaupa – ja see oli koormav. See tähendas, et ma pidin leidma alati uue tee, kümme-kaksteist pilti nii-öelda komplektina valmis tegema.

Pean tunnistama, et 1990ndate lõpus hakkasin sellesama lummuse ja paine teljel liiga sinna painesse kalduma … Ehkki usun, et tegelikult kui sa päriselt maalid, siis see, mis sul seestpoolt tuleb, siis niimoodi ongi. Natuke saab sättida, aga mitte väga palju, muidu kaotad oma autentsuse. Siis ma mõtlesingi, et mul oleks hädasti vaja mingit vahet pidada. See aeg oli üsna karm: juba 1990ndate alguses mõtlesin, et võib-olla peaksin enese oma vanas elukutses sisse töötama – olen lõpetanud sisearhitektina –, aga alguses ma ei tahtnud. Siis 1990ndate lõpus mõistsin, et nüüd võib-olla juba tahan.

Miks nii?

Esiteks see, et uuel ajal oli võimalik päris ruume teha, pärisvärvide ja pärisvalgustega. Teine asi, millest olin hakanud puudust tundma, oli ühine kollektiivne tegemine. Maalikunstniku amet on päris üksildane – mulle ikkagi tundus äge, et saan koos arhitektide ja inseneride ja tellijatega midagi tõesti suurt teha, mida kõigil on vaja ja kus saab sees ringi kõndida.

Kas „Videviku geomeetria“ näitus oma liigenduse ja temaatikaga on kuidagi mõjutanud ka su praegust loomingulist tegevust? Andnud mingeid uusi impulsse?

Nüüd ma just mõtlen, et olen nii kaugel, et võin teha, mis ma tahan. Siiski, kunstnikuna on mulle oluline, et kui olen leidnud ühe sõnakese, et see ei jääks päris üksikuks, vaid et õnnestuks moodustada ikkagi mõni lause. (Naerab.)

Ma ei tea. Kui ma oma natüür­mordid nüüd ära teen … Ma tahaks midagi koloriidiga katsetada. Võib-olla teha veel maastikke, maalida puulehti ja mõned pojengid. Tegelikult ma võin teha, mida ma tahan, see on päris lahe.