Eesti-Saksamaa või täpsemalt Tallinna-Dresdeni kunstidialoog „Spiegel im Spiegel“ on jõudnud pärast võõrsil alustamist lõppeks meile. Kumu suurt saali täidavad Richter ja Hagen-Schwarz, Pärt ja Cranach, Dix ja Toomik, Kügelgen ja Kügelgen. Duetina komponeeritud rändnäitus ja kultuuridiplomaatia-projekt polemiseerib tahes-tahtmata selle üle, millised ülepea võimuajaloolised suhted nende kahe geopoliitilise elemendi vahel on, sest kahjuks pole võimalik nii, et pildid on niisama kõrvuti ja pilk puhkab peal. Kui kaks asja on kõrvuti, siis nende vahel sünnib midagi.

Paar aastat tagasi sattusin ühel ateljeepeol vaidlema Hegeli üle. Sõnavahetus taandus kehva iseloomukombinatsiooni tõttu väga kiiresti kiuslikumat sorti sõimlemiseks ning vestlus lagunes kiiresti tüliks labasematel ja isiklikematel teemadel. Aga vaidlejate positsioonid olid vastavalt: kas dialektika on see, kui „alguses on üks asi, siis on teine asi ning siis on kolmas asi“, või et „see kõik pole mitte mingil juhul taandatav säärasele lihtsustusele“.

Lihtsustav positsioon on tõele väga lähedal – ei saa panna kahte asja kõrvuti, ilma et nende vahele ei tekiks tähendus. Näiteks mõõk, mis Tristani ja Isolde voorust valvama ja eraldama peaks, osutab kujundina ikkagi tegelikult rohkem paari armastuse ja kiima väele kui millelegi muule. Muidu lihtsana näiv seisukoht, et tähenduse teke asub just nimelt asjade või faktide (või tõdede vms) vahel, on iseäranis paslik kunstisaalis ringi vaadates. Ideaalis on iga näitus suurem kui tema elementide summa, kuid selle suuruseni jõudmine on psühhogeomeetriliselt (ja ka psühho­geograafiliselt) üks kaunis veider protsess.

Ülal olev jaur Hegeli ja dialektika deformatsioonidest ei pruugi näida vajalik, ent kaaluge järgmist. Asjad asetsevad paratamatult kõrvuti: nad ei saa kattuda, muutmata oma füüsikalisi omadusi (läbi kiire ja vägivaldse plahvatuse), rääkimata nende tähenduse muutumisest, kui esmane energia vallandumise probleem on kuidagi neutraliseeritud. Tõik, et füüsiliste objektide molekulaarstruktuur on nõnda hõre, et „asjad“ kui sellised koosnevad ennekõike tühjusest ja molekulid püsivad koos tänu universumi neljale müstilisele baasjõule, on vaid paslik.

Seega kui panna kõrvuti teeneka reformaatori Lucas Cranach vanema „Kristus Valumees“ ning veendunud õigeuskliku Arvo Pärdi graafilised partituurid, poleemikat tekitanud lillepott ning lisada sinna juurde veel tintinnabuli-palade kõla, siis mida see kombinatsioon meile ütleb? Kas siin kasutavad kuraatorid (Kadi Polli, Marion Ackermann, Sergei Fofanov) nii otsest kõrvutamist eesti muusikaheerosele jumalavallatu ülistuse laulmiseks?

Niiviisi siiski mõtlema ei pea, sest müstifitseeritud „kõrvuti asetumises“ seisneb ka näituse peamine sisuline liin – võrdlus Eesti ja Saksamaa kunsti vahel, teatav kõrvutus nende kahe maa poliitiliste ajalugude vahel: põhjamaiste ristisõdalaste rahvuslik koostis, baltisaksa aadlikultuur, DDR versus ENSV, Richter versus Norman, Beuys versus Toomik, Dix versus Wiiralt, saks versus mats. Dresdeni Riikliku Kunstikoguga koostöös loodud näitus oli alguses üleval Lipsiusbau kunstihoones, Eesti versioon aga Kumus. Kuna puudus võimalus käia Dresdeni versiooni kaemas, pean ses võrdluses rahulduma piltidelt nähtuga – Lipsiusbau uusbarokne kunstihoone kannab siiani uhkusega (?) Teise maailma­sõja pommide arme, Kumu seevastu on ajas rändav skandinaavialik post­modernism.

Edith Karlsoni „Hora lupi“ seeria, mis mullu Eestit Veneetsia biennaalil esindas, on hea näide, mismoodi ka keskkond ise selle geomeetrilise dialektika protsessis osaleb. Fotode järgi olid Karlsoni kaikamehed, maod ja kured Lipsiusbaus oma algsele keskkonnale (toonane Eesti paviljon asus amortiseerunud barokk-kirikus) kaunis sarnaselt esitatud, Kumus aga saavad nad teise keskkonna ja sestap, kahjuks, kaotavad ka oma aura. Kui mitte täielikult, siis igatahes suures osas Karlsoni hiiud ei ammuta endale tähendust vaid üksteise vahelt: sõltuvalt asukohast saavad nad olla vägivaldsed suguhärjad või nukrad impotendid ja on siis vastavalt kas enese kiidukujud või haledad paroodiad.

Kuna asjadevahelises ruumis polegi midagi, s.t mitte ühtegi asja kui sellist, pole tegelikult olemas ka mingeid objektiivseid tähenduse teejuhte ning inimesel ei jää üle muud, kui see omaenda intensiivsete kultuuriliste hallutsinatsioonidega täita. „Spiegel im Spiegel“ näituse Dresdeni versiooni analüüse on ilmunud mitmeid, seega ma proovin olla siinkohal vähekirjeldav. Anu Allas on tabavalt osutanud, kuidas Richteri ja Pärdi dialoog ses projektis on „otsitud intriig“.* Tõsi on, et umbes eakaaslastest korüfeedel ja kultuuri reklaamnägudel on omavaheline isiklik ja soe suhe – samal ajal palutakse näitusekülastajatel uskuda, et see suhe on ka kunstilooliselt relevantne.

See, kas on või ei ole, pole ülearu tähtis ning kindlasti ei ole see kuidagi moraalne hinnang ega isegi esteetiline. Kahe vanahärra kõrvutamine, dialoogitamine või duellitamine „Spiegel im Spiegel’is“ näitab hoopis suurepäraselt, millises vahekorras on asjad ja narratiivid, faktid ja jutud. Sama hästi võib Pärdi peegli kõrvale heita ning keskenduda nendele ohtratele portreedele, mis baltisaksa kultuuriruumi siin näitusel esindavad, Julie Hagen-Schwarzi „Autoportree õlgkübaraga“ esirinnas. Või miks mitte võtta Jaan Toomiku ja Joseph Beuysi kõrvutus ning Toomik hoopis põrgatada kokku Otto Dixi moondunud sõdurilarhvidega – Toomiku munandeist vaevatud põllukeerukuju ehk Nõukogude Liidu lagunemise järgne itk sobib nagu sõrm kaevikusõja veteranide šrapnellihaavadesse.

Ühel või teisel moel on mitut kunstisõpra kergelt ärritanud Pärdi ja Rich­teri paarisrakendi kasutamine näituse reklaammaterjalis tegelikult omajagu hea ettekirjutus. Kuidas sellist näivalt ajalooliste sattumuste (mitte saatuse tõttu kõrvuti seatud) kunsti vaadata, kuidas selliste näituste kui tervikutega toime tulla? Võta endale see näiliselt vägivaldne positsioon ning hakka teostega legode kombel mängima: pane nad kokku ja rebi lahku, kõrvuta meelevaldseid jooni ja vormilist akordi ning kasuta seda võimalust teosed hooga kokku virutada, et vaadata, mis nende vahele siis jääb.

* Anu Allas, Koloniaalajalugu, sotsialism ja müütiline olevik. – Sirp 22. VIII 2025.