Täiskasvanuelu esimese täitsa oma raamaturiiuli tuppa toomine või kokkupanek on üks väga eriline hetk. Olgu selleks uus IKEA riiul või hoopis raamatukogust maha kantud oma aja ära elanud riiul. See on hetk, kui pakud oma sõpradele raamatutele uue kodu.

Oma raamatute riiulitele mahutamine on aga järjepidev väljakutse. Kuidas piirata raamatukogu kasvu? Milliseid põhimõtteid rakendada kodusesse kogusse püsiva koha pälvivatele raamatutele? Millised anda edasi ringlusse?

Valikuid saab teha väga mitmel moel: temaatiliselt, formaadi, keele või autorite järgi. Olles mõnda aega töötanud ka raamatukogus ja kogenud, kui suurt aukartust äratavad sealsed fondid, tegin kord otsuse, et kodune raamatukogu ei saa piiramatult kasvada. Nii olen otsustanud ilukirjandust pigem mitte koguda (ostan ikka, aga anna uuesti ringlusse), erandiks n-ö minu autorid ja nende teosed. Küll aga on mu koduraamatukogus koht vajalikul erialasel kirjandusteoreetilisel ja -filosoofilisel kirjandusel, seal on ka ülevaateteoseid ja kirjandusajalugu, nii palju kui seda on. Aga on ka erihuvist lähtuvaid riiuleid: kirjanike ja kultuuritegelaste biograafiad või autobiograafiad ja ka kirjavahetustele on siginenud tähtis koht. Neid on saabunud osana mõne kirjaniku kogust, aga ka eraldi.

Väga olulise koha minu kodustest raamaturiiulitest moodustavad konkreetsete autorite riiulid. Ükskord, millal täpselt, ei oskagi kindlalt öelda, mõistsin, et muu hulgas olen ka kollektsionäär. Püüan koguda valitud autorite loomingut tervikuna, sh ühe teose eri trükke (siinkohal tasub meenutada Marju Lepajõe „Plekktrummi“ saates antud soovitust lugeda ühe autori kõiki teoseid). See tähendab, et aeg-ajalt lehitsen antikvariaatide veebisaite ja külastan neid ka füüsiliselt, et leida puuduvaid esmatrükke. Nii näiteks igatsen ja otsin siiani Ene Mihkelsoni luulekogu „Pidevus neelab üht nuga“.

Minu koduraamatukogus on õpingutega seoses ootuspäraselt nii Christa Wolfi ja Ingeborg Bachmanni kui ka Ene Mihkelsoni, Viivi Luige ja Käbi Laretei riiulid. Kuid on veel autoreid, kelle teostest pole ehk veel nii terviklikku kogu, aga need võtavad aina rohkem ruumi. Näiteks Georgi Gospodinov, kelle raamatuid leidub kolmes keeles – bulgaaria, saksa ja inglise keeles.

Raamatud, sealhulgas kindlate autorite kogud on mulle kui sõbrad, kord pakuvad toetust ja lohutust, teinekord innustavad ja julgustavad. Vastavalt sellele, mille järele on vajadus. Igatahes on nendest palju tuge.