Olen tõdenud, et mu põlvkonnakaaslastele — milleniaalidele ja Z-generatsioonile – tuleb ikka üllatusena, et Kaljo Kiisk režissöör on olnud. Tuleb tõdeda, et ühelt poolt mängis ta iseennast Liblena võib-olla tõesti üle ja säritas end vaataja mällu meeletult šarmantse ekraaninäona.

Kiisk oli režissööriameti ajaks, mil 1990ndatel sündinud põlvkond teadlikult filme vaatama hakkas, juba ammu maha pannud ja kinnistas end „Õnne 13“¹ näol vaataja võrkkestale taas näitlejana. Eesti filmiajaloo pärandit ja selle väärtustamist pidi 1990ndatel ja 2000ndatel hakkama nagu Frankensteini koletist uuesti ellu äratama. Huvi pärast esitasin küsimuse Kiisa lavastajatöö kohta ka muusikaajaloolasest emale. Temagi nentis, et tunneb Kiiska pigem näitlejana. Saab siis öelda, et paljudele varjavad Lible ja kingsepp Johannes tolmunud, ent ilusate nahkkaantena ühe palju eriilmelisema ja salapärasema raamatu sisu?

1. – 7. detsembrini tuleb üle Eesti näitamisele Kiisa 100. sünniaastapäeva mitmekesine filmiprogramm, mis annab vaatajale aimu Kiisast režissöörina. Lisaks linastustele Artises, Elektriteatris, Sõpruses ja mujal toimuvad nii mõnegi seansiga koos ka vestlusõhtud. Kuna pole vaja otsida põhjust, miks minna vaatama „Kevadet“² või „Nipernaadit“³, keskendun siin veergudel filmidele, mis vähem tähelepanu on saanud. Ainsaks erandiks „Hullumeelsus“⁴, aga 1960ndate autorikino väärib alati tagant kiitmist. Seda enam et see seda vägagi väärt on!

Kultuur, mis ei oska vastaspooles, vaenlases, kas või lihtsalt võõras näha inimest, on määratud pimedale vihkamisele. Praegune maailm on üle koormatud filmidega, mis taandavad elu mustvalgetele mudelitele. Pole mina kellegi pühak, tsiteerin Quentin Tarantino õigustust vägivallale filmides („Sest see on lihtsalt nii lõbus!“) ja naudin „Visa hinge“⁶ lihasvärki, kuid tõden siiski, et ühiskonna polariseerumises on oma osa ka peavoolufilmi lihtsustatud maailmakuvandil. Kardan, et see roll on palju suurem, kui tahame tunnistada.

Kaljo Kiisa filmograafiale saab läheneda üht- ja teistpidi, kuid vaadates seda kui tervikut, on näha, et Kiisk püüdis tihti vastaspoolt mõista. Paljude filmide peategelasteks on kas repressiooniaparaadis teotsevad mutrid (Jüri Järveti Windisch „Hullumeelsuses“) või süsteemi üles ehitada püüdvad revolutsionäärid („Surma hinda küsi surnutelt“⁷, „Saja aasta pärast mais“⁸). Kuidas seda mõista?

„Hullumeelsuse“ käsitlustele üle aegade tagasi vaadates võtab kukalt kratsima, kuidas mõni kriitik pole ka pärast Eesti taasiseseisvumist filmis midagi Nõukogude režiimi kriitilist näinud, ehkki Kiisk rääkis sellest juba 1990ndatel. „Hullumeelsus“ on tõeline tsensuuri paradoks: filmi ei eksisteeriks ilma selleta, aga pärast filmi linastumist ja selle Nõukogude instantsidest läbi lohistamist mõtleb Kiisk edaspidi ümber kõik oma loomingulised valikud. Liigagi tihti tuleb see filmidele hoopis kahjuks. Lahkan „Hullumeelsust“ lähemalt Kiisa nädalal Arkaadris ilmuvas videoessees, aga mõeldes, mis selle filmi instantside silmis niivõrd suureks probleemiks muutis, tahan väita, et lisaks repressiooniaparaati läbi tingliku maailma kujutavale süžeele on režissööri valitud vorm see, mis filmi omas ajas nii vahedaks teeb. „Hullumeelsus“ on loo ja vormi tasakaalu tõeline meistriklass ja kui selle levi poleks taandatud ainult Balti riikidele ja Valgevenele, on arvatud, et film võinuks Veneetsia filmifestivalilegi välja jõuda.⁹ Saksa ohvitser Windisch saab eesmärgiks vaid mõne päevaga hullumajast Briti spioon välja nuhkida. Mitme ebaõnnestunud katse järel hakkab ta ise terve mõistuse ääremaile liikuma. Hulludest saavad terved ja tervest saab hull. Palju on räägitud filmi sugulusest Brechti ja Dürrenmatti maailmadega, kus samuti tinglike mikro­mudelite abiga mõnd ühiskonna probleemi lahatakse. Brecht kasutas lavakujunduses teatrikonstruktsioonide paljastamist ja pani näitlejaid enda ja vaataja vahelist neljandat seina murdma eesmärgiga tekitada vaatajas võõristus, mis paneks teda otsima intellekti abil lahendusi neile probleemidele, millele ta etenduse sündmustikule pimedalt kaasa elades vaid emotsioonidega läheneks. Kiisk rakendab samu tehnikaid, aga läheb Brechtist edasi ning kasutab neid tsensuuri ületamiseks. Windischi suhe vaatajaga filmi viimases stseenis on õõvaoru musternäide – see on tegelikkusele häirivalt sarnane.

Kiisa nädala vestlusõhtutel vaadatakse edukamate teoste nagu „Nipernaadi“ kõrval otsa ka filmidele, mis tulid pärast „Hullumeelsust“ ja kus Kiisk oli juba ennast tsenseerima hakanud – „Metskannikesed“¹⁰ ja „Saja aasta pärast mais“. Artises linastub ka „Surma hinda küsi surnutelt“. Neis keskendubki Kiisk Nõukogude võimu eest võidelnud ning seda võimu teostavate inimeste eludele. Kinoliidu juhatuse esimese sekretäri ja kommunistliku partei liikmena näis Kiisale, et ellujäämiseks pidi ta need punafilmid ära tegema, aga ta suudab nende filmide „kangelastes“ – nagu tegelikult ka „Hullumeelsuse“ Windischis – näha palju inimlikku. Selles osas saab Kiiska kõrvutada tänapäeva Iraani kino suurkujudega, kes tegelevad sellesarnase temaatikaga. Iraani režissööride puhul ei tule see valik küll mitte sundusest nagu ilmselt Kiisa puhul, aga just soovist sirutuda inimesena sinna, kuhu vähesed meist vaadata soovivad, mistõttu puudub propaganda. Pool sajandit tagasi filme tegeval Kiisal ei olnud võimalik tsensuuri niimoodi trotsida nagu praegu Jafar Panahil või Mohammad Rasoulofil – kaamerad, mis mahuksid seljakotti või taskusse, mõjunuksid tol ajal utoopiana, nagu ka filmitegemine ilma filmilindita või varjatud võttegrupiga. Ukraina sõja taustal ei taha ma muidugi väita, et peaksime Kremli kelli ja ruuporeid kuulama, aga ühismeedias koos ägeda muusikaga meelelahutusena levivate rindelt tulevate tapavideote kõrvale kulub ära näha piiritaguste otsuste taga lihast ja luust inimest, mitte koletislikku Teist. See võib olla hirmutavamgi. Just nii võib näha nende filmide väärtust. Filmis „Saja aasta pärast mais“ mängib Jüri Krjukov Viktor Kingissepa oma idealismi all kannatavaks karakteriks. Vaat et tema tugevaim ekraaniroll. Neis filmides ei kaasne vägivallaga ka propagandale omast eufooriat. Ükski püssilask ei too katarsist.

Kiisk on endiselt Eestis enim mängufilme teinud režissöör. Kokku tuleb neid lausa 17. Kahtlemata annab tema käekäik vastuse ka praegu tihti meediast läbikäivale küsimuse, miks on jätkuv kultuurirahastus oluline. Filme ei tehta õhust ja armastusest, ja filme tuleb teha palju, et režissööri käekiri areneks, seda loodetavasti tsensuurist vabana. Ka kinos tuleb käia filme koos vaatamas ja mõtestamas, siis ei jää me üksteisele võõraks. Elagu Kaljo Kiisk!