Rotermanni soolalaos on avatud Pascal Bronneri omamütoloogia ülevaate­näitus „Into the Droame“, mis, kui halvasti läheb, võib jääda täiesti kättesaamatuks. Kui paberarhitektuur on sageli niigi esoteeriline, looritab Bronneri tööde isiklikkuse mõõde selle vaata et läbipaistmatuks mõistujutuks. Ja hea on, et looritab: salatarkustel ja varjatud sõnumitel on mõju, mis nõuab vaatajalt omajagu empaatiatööd, et pärale jõuda.

Kujutage ette järgmist stseeni. Interjöör, XX sajandi algusaastate tööstushoone, ümber ehitatud muuseumiks umbes millenniumivahetusel. Nooruse viimasel piiril kõõluv kriitik läheb näitusele teist korda, et koguda arvustuse tarvis materjali. Esmane analüütiline vaatlus on juba paar päeva tagasi ette võetud ning ta läheb näitusele vaid n-ö vaibi ehk stimmung’it ehk hõngu ammutama. Mingil endalegi hämaraks jääval põhjusel haarab ta kõrvaklappide järele (sõbralt laenuks saadud, enda omad on katki) ning suunab oma kuuldekäikudesse helivoo samuti millenniumivahetusel valminud, kuid siin nimetamata jäävast videomängust, mille tarvis kirjutatud muusika on kriitiku eluga kaasas käinud kauem kui videomäng ise. Ning sellises kombinatsioonis, mis ignoreerib täielikult nii kunstniku kui ka kuraatori suunavat tahet teoste terviklikkuse tajumisel, saab kriitik näitusest järsku Aru.

Briti-saksa sugu Bronneri droaam (minu katse eestindada autori sõna droame, sõnadest dream, roam ja home moodustatud neologismi; pange ka tähele, et need on ühtaegu tegu- ja nimisõnad) on fantasmogoorilis-abstraktne ruum sellesama selli ajudes. Näituse kuraatori Grete Tiigistega üheskoos arhitektuurimuuseumi suurde saali üles seatud pildid, kaadervärgid, videod ja installatsioonid on mingi olematu koha illustratsioonid (ei tohi kindlasti segi ajada Marc Augé mittekohaga, need on ikka pigem vastandid). Droaami ontoloogilist tihedust ei saa reaalse, termo­dünaamikast kurnatud aegruumiga võrreldes isegi mitte samades kategooriates mõõta.

Analüütik minus tahab kohe neid flirtivaid naeratusi ja koketseid turtsatusi varjavate looride ja lehvikute taha minna, teha esoteerikast eksoteerika ning muuta asjad Selgeks. Muidugi saab igaüks aru, et looride eemaldamisega kaob ka flirt ja mäng, teisisõnu: asja sisu haihtub, õigemini, asja sisu osutub selleks, mis ta kogu aeg on olnud – muinasjutuks. Aga selliseks muinasjutuks, mida uskuda enam ei saa. Sestap ka lugu videomängumuusikaga, mida tõlgendan ühe kõige läbi puretuma kirjandusliku mälukujundi, Prousti kurikuulsa Madeleine’i-momendi kaudu.

Prousti kangelane pääseb küpsise lõhnakombinatsiooni tõttu ligi ise­endale ning oma mälestustele. Kuid, ja ma pole esimene, kes selle mõtte peale tuleb, on täiesti võimalik alluda ka teise inimese mälu-tunde-hegemooniale ning Bronneri õhulossid on suure­pärane näide, kuidas ja mismoodi täpselt see aset leiab. Ja kui kuradi-kuradi kurb see kõik saab olla.

Näitusel esitab Bronner hägusate omavaheliste piiridega omailmu. Tema joonistused, maketid, videod ja tööriistad konstrueerivad eri määral võõritavaid hetki. Skaala õdusamas otsas näeb vendade Jacobi ja Wilhelmi järgi nimetatud Grimm Cityt, omamoodi töötlust hüljatud lõbustuspargi motiividel. Kõhedamal poolel on vaataja kutsutud eksistentsialistliku Aedniku templisse, kus see (inimest vaid meenutav) olend viib läbi usutalitusi seesuguste usaldamatust äratavate jumaluste nagu Ujuja või Patsient rahuloluks, nendetaoliste altarid domineerivad ka ruumis. Bronner palistab need ja ka teised konkreetsemad elemendid (nt jõe alla pagenud pelgulinna) oma droaami kui abstraktse vormilise prinsiibi arenguloo ja maailma­loomise töövahenditega.

Arhitektuurilooga tuttavale külastajale on ilmselt esimene tuttav märk erinevad varauusaegsed ehitamise eeskujuraamatud, mille mustrilehtedele ning elementide kujutamisele omast laadi on Bronner kasutanud. Postklassikalise arhitektuuri ajastul on sammas, dekoor, order ja muu säärane ornamentaalne (või sellena näiv) hea visuaalne kood, millega viidata fantastilisele ja isegi vanamoelisele, osutada tabavalt sellele, kui paljudes tänapäeva sotsiaalsetes fantaasiates kuidagi kahetsetakse modernsust, selle massilist loomust. Üksnes nostalgiaga seda suundumust seletada ei saa, aga utopismis ja lapsepõlve tagaigatsemises on siiski midagi väga sarnast.

Oleks lihtne süüdistada Bronneri sisemaailmu ja arhitektuurset ulmelt labases ja lihtsas eskapismis: privilegeeritud isiku võimaluses sulguda Taani printsi kombel pähklikoorde ning lugeda end mõõtmatu ruumi valitsejaks. Koorukese teisele poolele saab jätta kõik ebaausad majandussuhted, vassimise ja vägivalla, koleduse ning võika võimukonstellatsiooni Epstein-Putin-Trump-Bubba-blowjob. Kuigi mingi osa eskapismist tõepoolest niimoodi toimib, näiteks sõltuvus narkootilistest ainetest, on Bronneri eskapism kõike muud kui labane ja lihtne. Esimese viisi näha Bronneri eskapismi dünaamilise ja mitme­külgsemana on sõnastanud autor ise: psühhoneuroloogilise häirega inimese puhul on need teosed kõige muu kõrval ka autoteraapia ning kommunikatsiooni soodustav vahend.

Bronneri eksapismi keerukuse teine aspekt kerkib esile vahekorras vaatajaga, kes eksleb Aedniku jumalate kalgi pilgu all droaami mõttelises labürindis. Antud juhul olen see vaataja mina ning analüüs on seega kaunis isiklik. Lastele meeldib joonistada skeeme, kaarte, (laevade, majade, kosmoselaevade) läbilõikeid, arhitektuuri jne. Ei saa olla kindel, kas kõigile, ent levinud on see igatahes. Paljud lapsed joonistavad lakke oma voodi kohal või tapeedile padja kõrval, eriti kui laest midagi natuke koorub või tapeet satub olema eriti säbruline, ehk isegi korrapäratu mustriga. Need paigad asustatakse rohkem või vähem abstraktsete asukatega, kui noor inimene saadetakse vanemate vääramatu võimu tõttu aja üle voodisse pärast „Aktuaalset kaamerat“, mitte siis, kui uni tuleb. Niisugused autorile-fantastikule endalegi osaliselt tundmatute sotsiaalsete ja psühholoogiliste seaduspärade järgi organiseeritud maailmad, julgen mürki võtta, on figureerinud ka Bronneri lapsepõlves.

Soolalaos (nimetus, mis pärast Bronneri ulmet fantastilise kõla omandab) on üles seatud omajagu sentimentaalne kompott. See on segu suhtluskatsetest laguneva koodi tingimustes ja unistamisest selle sõna kõige totaalsemas tähenduses (ehk unistatust saab reaalsus või „reaalsus“). Enim jääb piltidelt-esemeilt paistma eskapismi veider utoopiline potentsiaal. Palju kirutud ning impotentsiahastust äratava kujutlusvõime kriisi tingimustes on sisepagulus, pagemine iseendasse, paslik tegevus. Eesti vaates on see pigem Nõukogude aja ja poliitilise repressiooniga seotud nähtus, võib-olla on isegi liigvalulik praegust eskapismi sisepaguluseks nimetada, aga kui särk sobib … Bronneri lahendus on elegantsem kui paljudel teistel: eskapism ja utopism on küll tülikas paarisrakend, ent mõlema introvertse loomuse tõttu ei peruta ratsud ülearu ning tõmbavad enam-vähem samas suunas, kuigi kummalgi on ise ilme näol ning ise tunne südames.