Grete Tiigiste kureeritud arhitektuuri­muuseumi näitus „Kui ma parajasti maju välja ei mõtle …“ on meeldetuletus, kui mitmekesine on arhitekti loome­tegevus ka siis, kui ta ei projekteeri.Näitusele valitud nimekate Eesti arhitektide tööd annavad meeldiva, kuid turvalise tervikpildi kunstipraktikatest arhitekti maailmataju avardamise vahendina.

Kunsti ja arhitektuuri tihe põiming ulatuvad arhitektuuri kui distsipliini algusaega. Uue mõõtme ja sotsiaalse eesmärgi sai nende kahe loomevaldkonna tihedam sidumine XX sajandi alguses. Arhitektuuri ja kunsti interdistsiplinaarne segunemine on ilmne paljude XX sajandi alguse arhitektide-klassikute töödes Mies van Rohest Oscar Niemeyerini. Praegu on kunstnik-arhitekt minevikku haihtuv nähtus. Sõna „ehituskunst“ on kasutusest vaat et kadunud ning arhitektuur ise üha enam andmeanalüüsi, standardite, nõuete ja efektiivsuse nägu. Mitte unikaalne looming, vaid refereeritud, ennast mujal tõestanud lahendus; mitte tunnetus-, vaid andmepõhine projekt. Kas ühiskond üldse enam näeb arhitekti kunstnikuna? Kas arhitekt isegi?

Probleemipüstitus ja kuraatori vaatekoht

Näituse kuraator Grete Tiigiste on otsustanud vaadata tagasi eesti või Eestiga seotud arhitektide viimase ligi saja aasta tegevusele n-ö teisese loomingu kaudu, et uurida, millistes väljendusviisides arhitektuurne kunstilooming ilmsiks tuleb. Nähtav on püüd näidata loovtöö mitmekesisust: graafikat, maale, skulpturaalseid otsinguid ja flirti moekunstiga, tõestamaks, et arhitekt on looja, kelle loomingu väljundeid on rohkem kui ainult majad. Neile, kes teavad nüüdisaja arhitektkonna tausta, see mõte ilmselt üllatuslikult ei mõju. Suur osa näitusel esindatud arhitekte on ühest koolist – riiklikust kunstiinstituudist, hiljem EKAst, kus arhitektiks saadakse sümbioosis vabade kunstide ja disainiga. Publikule on selline probleemipüstitus aga kindlasti asjakohane, et mõistetaks: arhitekti töö ei saa kunagi piirduda hoonete tehnilise projekteerimisega. Ilma põhjalike mõtte- ja vormiotsinguteta on tulemuseks vaid keskpärasus. Vägagi viljakaks kujuneb dialoogiotsing teiste loomepraktikatega.

Osalejate valik

Näitus koondab eri loomeeas nimekaid arhitekte 17aastasest Alar Kotlist 78aastase Edgar Johan Kuusikuni. Põlvkonna­ülene vaatenurk pakub uusi dialooge ja lubab sünteesida põnevaid järeldusi, näiteks praktikate ajatusest. Hoolimata 53aastasest vanusevahest kujutavad Edgar Johan Kuusik ja Aet Ader pärandarhitektuuri üsna ühtemoodi. Näitusel on palju tuntud arhitektide noorpõlvetöid, mis illustreerivad nende arengut autorina. Seejuures on autorite valiku vajakajäämiseks olukord, et praegused noored arhitektid pole näitusel esindatud: 20ndates aastates loovmõtlejaid ruumi toodud ei ole. Seetõttu mõjub väljapanek rohkem ajaloolise tagasivaate kui elava, käimasoleva aruteluna.

Esiletõsted

Näitusele toodud loominguliste väljundite ampluaa on lai: maastikumaalid ja -graafika, portreed ja aktid, abstraktsed linnatõlgenduslikud arhitektoonid või skulptuursed mängud mööbliga ja vormi­otsingud disainis. Kureeritud tervik on saavutatud formaatide kordamise kaudu: joonistus, graafika, arhitektoon, maal.

Näitusele toodud teostest on kõige sümpaatsem Ott Kadariku graafiline seeria, kus arhitektuurilised otsingud kanduvad linnavaadetesse, laevaarhitektuuri ning utoopiasse. Muu hulgas on Kadariku teoses püstitatud hüpotees, et kuulus Mustakivi meteoriit ei olnud kosmiline, vaid hoopis agraarne element – „Laura“ kartul. Aga ka Toomas Reinu värviline gootika on värske leid. Samuti on klassikutest Ignar Fjuki ja Leo Lapini ruumilised linnakompositsioonid alati väärt taasavastamist.

Näituse kujundus

Näituse kujunduses tuleb esile soov anda valdavalt kahemõõtmelistele teostele uus kolmemõõtmeline dimensioon. Maalid ja graafika on saanud ruumilise puidust raamistuse, millega luuakse teostest ka temaatilisi gruppe. Muuseumi galeriiruum kahtlemata piirab ega võimalda eksponeerida interaktiivseid, mahulisi ja suurt mõõtu teoseid, näiteks installatsioone, mis oleksid võinud näituse paremini siduda noorte arhitektide väljenduskeele ja praktikatega. Loodan, et arhitektide loomingule hakatakse andma, nii otseses kui kaudses mõttes, kultuurimaastikul rohkem ruumi.

Mida näituselt kaasa võtta?

Näitus algab Johann Wilhelm Krause maastikku paigutatud lossiga ning lõpeb Andres Alveri luulelise mõtisklusega maja projekteerimisest. Seega algab näitus majaga ja jõuab lõpuks ikkagi maja juurde tagasi. Ruumiline mõtlemine jätkub ka alg- ja lõpp-punkti vahele jäävates teostes nii ruumi dokumenteerimisel kui ka maalides, joonistades, inimkeha kujutades. Seega manifesteerib näitus üht selget tõde: isegi siis, kui arhitekt parasjagu maja ei projekteeri, ei eksle ta mõtted kunagi ruumi juurest kuigi kaugele.

Kokkuvõte

„Kui ma parajasti maju välja ei mõtle …“ on hoolikalt koostatud ja nostalgiline näitus, mis tuletab meelde arhitektide mitmekülgseid loomingulisi oskusi. Püüd arhitekti rollist lahkuda ei ole enamasti tõsine soov, arhitekt jääb olemuselt alati arhitektiks ning muu looming pakub vabadust otsida arhitektuuri, ruumi ja inimese seoseid uutes vormides, mis ikkagi lõpeb arhitektuuriloomesse panustamisega.

Näituse tugevuseks on huvitava tagasivaate ja tuttavliku kogemuse pakkumine, kuid nõrkuseks jääb piiratud dialoog noorte põlvkonna loovpraktikatega ja noorarhitektidega. Neile, kellele pakub huvi vaadata muuseumihoidlate sügavusse, pakub näitus esteetilisi hetki ja nostalgiat. Otsivat ja tulevikku vaatavat näitusekülastajat ei pruugi väljapanek kütkestada, kuid ka selle kogemuse saamiseks ei pea ekslema kaugemale kui muuseumi teine korrus, mille on vallutanud Pascal Bronneri paralleelilmad. Ei saa pahaks panna, kui selline tagasi­vaatamine galeriipinnal ning julge ajatu utoopia keskses näitusesaalis ongi mitmekesise ruumimõtte pakkumise taotlus.