Aap Tepperi, Birgit Püve ja Serge Eckeri näitus „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ on ilus ja poeetiline: juba selle pealkiri mängib kohalolu ja puuduolekuga. Foto paradoksaalsest seosest aja kulgemise, surma ja kaduvusega on palju kirjutatud. Momentvõte ajas võimaldab näha seda, mida enam ei ole, hea kadreering aga suudab näidata seda, mida veel pole. Fotokujutised on alati jäljed. Ent sel näitusel lisandub kõigele spetsiifilisem mõõde, nimelt annab näitus väga hästi edasi seda apokalüptilist ja tontlikku meeleolu, mille on põhjustanud kliimakriis, sõjad ja kõikvõimalikud muud jubedused.

Kolme fotokunstniku teosed on galerii seintele paigutatud ruumis läbisegi. Niisugune asetus ühendab need oma­vahel, seob need kokku üheks komplektiks ning muudab omamoodi akendeks ühte ja samasse paljususse. See tegelikkus, mis neist akendest paistab, on habras ja ajutine, mitmetahuline ja tohutu – mikro- ja makrokosmiline. Kord värvikirev, siis jällegi mustvalge, ent alati nukker ja meeliülendav. See on kaunis ning heterogeenne tervik, mis pole kunagi iseendaga identne: iga foto võiks asetada ka kuhugi mujale, tulemus oleks ikkagi huvitav.

Aap Tepperi seeria „Long Exposures“ on keeruliste tehniliste protsesside tulemusel tekitatud sari kujutisi, millel on nähtavaks muudetud aja kulgemine. Tepper on eraldanud, suurendanud ning välja valgustanud kõikvõimalikes Eesti mäluasutustes hoiul arhiivisäilikute peal ajaga tekkinud iseärasused. Kõikvõimalikud vead, mõrad ja muud kummalised nihked muutuvad näitusel kauniteks abstraktseteks kujutisteks. Fotomeediumi seos aja ja liikumise ja ka surmaga muutub peaaegu et käegakatsutavaks. Domineerivad sinakad ja valged toonid, mis koos meenutavad sulavaid jääliustikke ja looduse hävingut. Siin-seal võib näha spiraalseid sõrmejäljegalaktikaid ning mõnd fantoomset nägu keset hajuvaid lõpmatusi. Inimene ja loodus sulavad üheks.

Birgit Püve seeria „Ihidaya“ on katse artikuleerida eemalolekut. Mustvalgetel fotodel võib näha mägesid ning loodusvaateid, mis on omas meditatiivsuses rahutukstegevad. See on Kaukasuses tehtud fotode parv, kus on tunda mineviku tihedat läbipõimitust praegusega. Kõik on askeetlik, napp ja samal ajal ka kuidagi totaalne. Linnud on keset õhku paigale kivistunud, kaljud ja mäestikud voolavad see-eest inimsilmale nähtamatul kiirusel. Siingi võib tajuda loodusega ühekssaamist, kuid hoopis teistsuguses helistikus kui Tepperi fotodel.

Serge Ecker justkui seoks ülejäänud kahe kunstniku meelelaadid ja temaatilised vektorid omavahel kokku – peegel peeglis ja aken aknas. Tema seeria „Murmurare“ keskmes on nii väikesed mustvalged fotoparved kui ka suuremad värvikirevad kohtumised maha­jäänud ehitistega. Need meenutavad kohati templeid, aeg-ajalt aga palju argisemaid tühje hooneid. Kõik kannavad endas post­industriaalset nukrust ja ajas tagasimineku võimatust. Kuid kas edasi on veel võimalik minna? Varjud, peegeldused ja varemed tuletavad meelde, et igasugused mudelid on tinglikud, nende tähendus kokkuleppeline.

Näitusel tekib huvitav kommunikatiivsuse probleem. Ühelt poolt on kunstnike fotod kaunid ja salapärased, kujutised tekitavad näitusekülastajas hämaraid ning vaevuaimatavaid seoseid. Samal ajal on näituse „See, mida ma vaatama tulin, oli juba kadunud“ üldine laad väga metoodiline, kuraator Fanny Weinquini väga tundliku sulega kirja pandud saatetekst ja kunstnike põhjalikud tutvustused raamistavad kogu projekti väga selgelt üleminekute, „nihestunud ajalikkuse“, püsituse ja kaduviku teemade ümber. Vägisi triivib mõte meie kaasaja mitmik- ja kobarkriisidele, maailma haprusele ja hävingule, millele need fotod omas poeetilisuses ja meditatiivsuses otsekui vihjaksid. Nõnda pole näitusel puudu ka tugev poliitiline mõõde. Mitmed fotod näitaksid vaatajale justkui maailma, mis on juba kadunud (isegi kui sellekohane teadmine võib tulla hilinemisega), ning annavad sellega justkui mõista, et tegelikult on ka tulevik juba kaotatud või vähemasti tontlik. Maailm on püsitu, mitte miski ei ole igavene. Ka kõik see, mis on meile oluline, kaob, sureb või hävib.

Ka päike paisub kunagi veel mitu korda suuremaks ning neelab Maa. Kuid kas sellega tuleb leppida? Kas tuleks proovida põhjuste ja tagajärgede võrgustikust väljuda? Mida kujutavad endast askees ja virgumine XXI sajandil? Või ehk tähendab maailma püsitus ja kõige ajutisus, et ühelgi valikul ei ole pikemas vaates mõtet? Vastupidi. Sõna „kriis“ tuleb kreeka sõnast „κρίσις“, mis tähendab valikut ja eristust. Kriis on valikukoht, teelahe, keerulise otsuse tegemise lähte­punkt. Inimeste valikud ei ole kriiside tõttu mõttetud, vaid: kriis teeb igaühe otsused just nimelt miljon korda tähenduslikumaks ja olulisemaks. Kuidas tegutseda eetiliselt, süsteemselt ja vastutustundlikult samal ajal tähenduse külge klammerdumata? Nõnda tekivad näitusel huvitavad modaalsused: Serge Ecker justkui esitaks nägemuse tegutsemisest ning sellest, mis on kaalul, Birgit Püve näitab, et ka teadlik ja läbitunnetatud maailmast eemaldumine võib olla teatud tingimustel õilis, ning Aap Tepperi metafüüsiline fotonägemus osutab kõikide asjade ja valikute paratamatule läbipõimitusele.

Kliimakatastroofi simulatsioonimängus „Daybreak“ on samuti kõik läbi põimunud: kui mängijad omavahel koostööd ei tee, kaotavad kõik. Isegi kui kõik pingutavad ja teineteisega arvestavad, puudub garantii, et katastroofi õnnestub vältida. See, mida too lauamäng mudeldab, on tõepoolest jube, laastav ning üha süvenev tuleviku­perspektiiv, kuid mingis mõttes ilmestab see mäng kenasti keskkonnaprobleemide ja erisuguste kriisidega maadleva loomingu paradokse. Et tänapäeva ristuvate ja üha süvenevate katastroofide tõsidus näib ikka olevat midagi, mille täiest ulatusest, vägivaldsusest, süsteemsusest ja totaalsusest ei näi osa võimulolijaist ikka veel aru saavat, kerkib paratamatult küsimus, mida üldse saavad kõik ülejäänud inimesed kriisiolekus teha.

Maailmalõpu juba ette omaks­võtmine tähendab paradoksaalsel moel vastutuse minetamist, kuna sündmuste apokalüpsisena raamistamine on lihtne. Kas pole just nimelt tegutsemine, teadlik muutuste elluviimine, kas või väikesel skaalal, ikkagi raskem ja väljakutsuvam? Ka poolikud võidud võivad võidud olla. Ja ükski kunstnik ei suuda maailma päris üksinda päästa, olgu ta pealegi oma alal sama virtuoosne kui Fernando Pessoa luules või Rodney Mullen rulatamises. Ikkagi läheb inimkonnal vaja koostööd ja narratiive, mis näitavad, et maailmas lootust on. Isegi kui see, mida ma vaatama tulin, on juba kadunud ja eemaldumine näib eskapismina. Meeleheide teeb vaid oligarhidele ja autokallistajatele tegutsemise lihtsamaks. Kui fotod suudavad kujutada puuduolevat, siis kas on võimalik, et nende negatiivide pealt saaks ilmuda ka puuduv lootus? Muidugi võib suurejoonelisemalt küsida, milline on esteetika roll selliste katastroofide puhul. Mängud võivad aidata kriisi mudeldada, ent päris elus on kaotus tõeline. Kõigi kolme kunstniku fotod on ilusad, fotode kooslus lummav ning igati liigutav. Kummituslik meeleolu, mida see näitus endas kannab, on väga täpne ja poeetiline kurnatuse väljendus. Aga kas sellest piisab, et maailma päästa?