Aeg on lahti võtnud, laiali kandnud ja uutmoodi kokku lapanud selle raamaturiiuli, mis mulle lapsena heledast sektsioonkapist otse voodisse vaatas. Raamatute värvilistelt ja paksudelt selgadelt lugesin tookord salapäraseid nimesid: Feuchtwanger, Merle, Goethe, Rolland … Kontrollisin aja jooksul raamatupealkirjade järgi oma silmateravust – kas suudan ikka veel tähti eristada – ja nii jäid need omal kindlal kohal meelde. Vahepeal oli üks teistest olulisem („Surma nimi on Engelchen“) ja lapsena palusingi sageli salamisi Engelcheni, et ta meie peret säästaks, kui keegi vanematest inimestest oli manalateele läinud. Surm oli isikustatud ja nimeline tegelane. Palju hiljem võtsin raamatu lõpuks ka kätte, sirvisin siit-sealt ja pettusin – pärast sisuga tutvumist oli midagi selle jõust kadunud.  

Teine nüüdseks hajunud riiul oli minu voodi kohal ja oli nii tihedalt lasteraamatuid täis topitud, et sinna ei saanud isegi nuga vahele pista. Siiamaani mäletan tunnet, kui end nende järele sirutasin. Aga kuhu on nad kõik jäänud? Aeg-ajalt tahaks sirvida õhukest helesiniste kaantega suureformaadilist vihikut „Ameerikat ei ole olemas“, sest see näib järjest asjakohasem, aga võta näpust – hoopis raamat on kuskile olematusse haihtunud.  

Järjest enam on kodus kõneaineks üks inimesekõrgune kuhi, mis on riidekapi tagant välja valgumas ja ootab oma riiulit. Kõik kohad on nii täis, et mõni raamat on nügitud isegi tagumisse ritta – sinna, kuhu lugemislambi valgus kunagi ei paista. Mõni raamat muidugi jääbki lugemata, kuigi on kogu aeg silma all, ja mõni teine, mida on muudkui ühest ja teisest kohast otsitud, jääbki leidmata. Alles siis, kui uus eksemplar on suure vaevaga kuskilt koju toodud, annab see ennast näole otsekui pärast parimat peitusemängu, sellist, kus otsijad on peitja ära unustanud ja eluga edasi läinud. Aga parimad raamatud liiguvad ikka väljaspool raamaturiiuleid käest kätte või vedelevad tsiklikohvris, kuni on pulbriks jahvatatud – püüa neid, kui vähegi saad!