EKA galeriisse oli esmakordselt mahutatud kaks näitust, mis mõlemad kandsid endas korilustungi. Esimesele korrusele olid Sandra Mirka ja Alejandra Alarcón toonud aruande oma söögitaimede korilusretkedest Eestis ja Soomes ning pealkirjastanud selle „Maadligi koos: juurdlev algus“. Teisel korrusel mängisid Ingrid Helena Pajo ja Eugenio Marini kogumismängu pealkirjaga „Päev, mil joon paindus spiraaliks“ ning esitlesid lapsemeelse vaimustusega näitusekülastajale savist, kivist ja tekstiilist nänni.

Üks räägib aiast, teine … võluaiast

2020. aastatel, millalgi pärast esimest pandeemialainet hakati kunstimaailmas rohkem rääkima kogukondadest, kollektiivsusest ja kogumisest. Sellega seoses hakkasid näiteks paljud kunstnikud ja kuraatorid sagedamini tsiteerima Ursula K. Le Guini „The Carrier Bag Theory of Fiction’it“ (1986), mis meie hiliskapitalistlikul, antropotseenijärgsusest unistaval kaasajal on välja käinud ilusa metafoori iidsest korilusest. Ja sealt edasi tekkis muidugi rida näitusi, mis tihtipeale meenutasid loodusmuuseumide ekspositsioone või lillemaalinäitusi, kuid mis kutsusid alati üles vaatajat peatuma, märkama, ruumis koos aega veetma ja reflekteerima.

Nii Alarcóni ja Mirka kui ka Marini ja Pajo näitus sobitusid sellesse jadasse kenasti, kuid see ei ütle kummagi paariku kohta veel midagi. Kõrvuti asetsedes näitlikustasid kaks sama tüüpi näitust hästi seda, mismoodi ühine vaimustus (võlu)aias käimisest ei garanteeri alati üht ja sedasama saaki. EKA galeristil Kaisa Maasikul oli väga hästi välja tulnud näitusepaari kokkupanek. Kaks näitust korraga ühes galeriis näis ülepingutusena, kuid need kaks olid justkui õed, ehkki väga erinevate huvidega õed.

Alarcóni ja Mirka väljapanek esimesel korrusel oli eelkõige pilkupüüdev – seintel oli paksult nii paberile kui kangale trükitud kauneid pilte söödavatest taimedest. Pilgupüüdmist ei saa alahinnata, sest taimedest, seentest ja muust rääkivaid näitusi, mis oma pruunis subtiilsuses ei suuda visuaalselt küllastunud maailmas vaataja tähelepanu püüda, on väga palju. Nii Mirka kui Alarcón on disaini- ja arhitektuuritaustaga ning oskavad ilusaid asju teha, kuid seejuures jäävad need asjad alati ka funktsionaalseks. Lisaks kaunilt esitletud mälestusile korilusretkilt metsast ja laanest oli näitusele loodud toimivat köögimööblit ja kujundatud söögitaimede-teemaline lugemisnurk. See kõik justkui viitas sellele, et on antud võimalus neid kollektiivselt kasutada, ning see on olulisem kui saali toodud esemed – umbes nagu oleksime Rirkrit Tiravanija näitusel. Aga samas oli see kõik liiga puhas, ilus ja inimtühi, et moosi keetma hakata.

Paraku ei kaasnenud projektiga avalikke üritusi, kus avastatud toidutaimede maastikke ja praktikaid, mille üle oli juureldud, järele proovida oleks saanud. Sellest on kahju, sest ilus ruum jäi fantaasiaküllaseks, aga tummaks. Pealegi ei ole Eestis toidukunsti teemat, mõne üksiku erandiga, kuigi laialt uuritud. Samuti on võimalik, et asi võis jääda ka raha vähesuse taha, sest näiteks kultuurkapitali näituse toetajate hulgas ei oldud mainitud. Selliste n-ö igapäevaste teemadega tegelevatel kunstnikel on sageli äärmiselt raske saada rahastust töötasudeks ja tegevusteks, mis moodustavad uurimistöö tuumiku, kuid mida kiputakse nägema kõigest traditsioonilise näituse väikese pikendusena. Kunstnikud tahavad teha midagi, milleks kõige parem viis ei ole näitusel asjade näitamine, kuid teisi formaate on kunstiväljal raske luua. Vähemalt tekkis korraks lahkudes soov aeda õunu korjama minna ja moosi keeta.

Kunst kui vaimu(stuse)kasvatus

Marini ja Pajo näitus jätkas vapralt EKA galerii teisel korrusel korjamisvaimustust, kuid aia asemel oli seal pigem salahoov, kuhu kogumismängu mängijad oma leide kokku olid vedanud. Spiraalsel laual võis leida rohkelt esemeid ja materjale, mille päritolus ei saanud kindel olla, ei pidanudki olema. Kogu kandis endas viiteid antiikmütoloogiale, põhjarahvaste pärimusele, aga ka mammutitele, hävinud liikide fossiilidele ja kadunud paikadele. Kuid see kõik oli mängult – vaataja ettekujutuses. Kunstnikud olid võtnud eesmärgiks avastada asju ja materjale, kuid seejuures veeta ühe ideega mitte üle nädala. Vaatajale paistis asjade hulk päris juhusliku ja fragmentaarsena, kuid kunstnikud olidki rõhunud vabalt moodustuvate seoste-tähenduste ning kerkivate mälestuste väärtusele.

Selle pseudoarheoloogilise näituse juures kerkis kaks küsimust: esiteks, mida see näitus teeb, mida loodusloomuuseumi näitus ei tee? Ning teiseks, miks pean mina selle mängu tunnistajaks olema? Esimesele küsimusele on lihtsam vastata, sest Marini ja Pajo olid hästi hakkama saanud lavastusliku müstifitseerimisega. Kui laual on hulk tundmatuid asju, mida ei tutvustata, kuid mis näevad välja väga vanad, tekib nende ümber tahes-tahtmata mingi salapära. Sel spiraalsel laual sai kultuurilist teadmist pigem tunda kui lugeda.

Teist küsimust võiks muidugi sama hästi küsida ka Alarcóni ja Mirka näituse kohta: mida annab vaatajale kunstnike isiklike avastuste ja poolikute materjalikatsetuste tunnistamine, eriti kui endal esitletud asjadega side täielikult puudub? Siinkohal avaldub uurimusliku kunsti näituste oluline funktsioon – hästi tehtud näitus kunstniku uurimusest ei pea õpetama, vaid vaimustama. Ka uuriva kunsti põhieesmärk ei ole otseselt teadmisi luua – seda teeb teadus ja kunst ei ole teadus –, vaid vahendada uudishimu ja uuest teadmisest tulenevat potentsiaali uut tüüpi ettekujutuseks.

Marini ja Pajo kogumispäevikut vaadates meenus mulle see vaimustus, intensiivne kujutlusvõime ja avastamisrõõm, mis kaasnes lapsepõlves koduhoovis mudast maailmade ehitamise, puulehtedest raha vahetamise ja tõrudest loomaaia meisterdamisega. Samasugust kujutlusvõimet saab ja peabki kasutama ka n-ö tõsiste teadmiste ja praktikate puhul ning just seda teebki kunst, mitte teadus.

Tegelikult on näitusetegemine alati korilus ja kogumine olnud. Korilaskunstnike põlvkonnas on näitustamise fookus nihkunud asjade ja teadmiste omamiselt nende jagamisele. Lahked korilaskunstnikud püüavad end suunata mitmehäälse publiku poole. Kui vanasti tegeles kunst vaimu kasvatusega, siis nüüd on selle ülesandeks vaimustuse kasvatus. Seejuures on näitusel käimine jäänud niisama üksildaseks tegevuseks kui varemgi, mis tähendab, et me võime kogukondadest ja teiste liikidega koos olemisest kui tahes palju rääkida, kuid näitusesaalist leiame end ikka enamasti üksinda luusimas. Näitus on hea meenutamise ja kujutlemise paik, kuid kujutlemise ja praktikate rakendamine toimub mujal – kas siis näitusesaalist väljaspool või teiste formaatide kaudu.