Roomava teki all ei ole koll, vaid kunst

„Three Ballads, a Story and Mother’s Estate“ („Mu ema varandus, üks lugu ja kolm ballaadi“), autor Maike Lond, lavastajad Maike Lond, Lukas Jansen ja Kim Noble, dramaturg Kim Noble, koreograaf Daniela Privis, helikujundajad Ken-Eerik Kannike, Maike Lond ja Lukas Jansen, lavakujundaja Linda Mai Kari. Laval Maike Lond ja Lukas Jansen. Esietendus 4. X Kanuti gildi saalis.

Mõne kunstiteose kontseptsioon on nii tugev, et selle realiseerumine on teisejärguline. Kui ligi aasta tagasi kuulsin, et Maike Lond valmistab ette lavastust koos oma poja Lukas Janseni ja dramaturg Kim Noble’iga, paelus see mõttemäng mind õige mitmeks päevaks. Pealkiri „Three Ballads, a Story and Mother’s Estate“ annab kätte eklektilise koodi, mille abil lavastust lugeda: see on kui tsitaatide või hittide kogumik, kus kõik lood on ühtviisi olulised, ent oma tihkuses kogunevad ühekordsel vaatamisel mällu fragmentidena.

Lavastust raamistavad Janseni „Farewell song“ ja Londi „Comeback song“. Kaks lihtsat kitarril esitatavat lugu, mida kumbki ei kanna ette meisterlikult, aga eks just see olegi etenduskunsti võlu. See ei ole tsirkus ega ballett, kus lavale pääsetakse vaid oma üliinimlike võimetega – siin loeb kohalolu, mitte virtuoossus. Etenduskunsti kohalolu on näiline siirus, mis andestab nii mõnegi vajakajäämise.

Lond sõna otseses mõttes roomab läbi lavastuse. Enamasti teeb ta seda ülisuure koheva teki all, kus loeb vaikselt numbreid (pii arvu?) ja pobiseb „me ei ole veel kohal“. Ta vinnab end ringi mööda lava ja tribüüne. Kui keegi publikust tema teele ette jääb, võtab Lond nad hoolivalt oma teki alla ning tutvustab end neile: esimesele nimi, teisele aadress, kolmandale telefoninumber ning neljandale väike monoloog Elvisest. Selles on midagi vanemlikult armast, eks iga lapsevanem soovib oma pisikesele tõestada, et ei voodi, teki ega kapi all ole kolli. Niimoodi ongi Lond oma missioonil näitamaks publikule, et roosalt kumava teki all ei pruugi olla koll, vaid üks ärevil-elevil etenduskunstnik.

Lavastuses „Three Ballads, a Story and Mother’s Estate“ on Maike Lond laval koos poja Lukas Janseniga.
Alana Proosa

Ent etenduskunstnikul on kanda koorem – lapsevanema koorem. Lond muutub mu peas Londisteks – kurblikuks halliks elevandiks, kes teki all vingerdades oma sõpra otsib. Kuigi ta aeg-ajalt tuleb raske teki alt välja, kannab ta ikkagi endaga kaasas kõike seda, mida soovib ja loodab oma pojale edasi anda. Taskunuga, potilille, ühte Elvise playbook’i, kitarrimänguoskust, soovitusi kord nädalas vahetada voodilinu, jätta abielludes alles oma nimi ning kui armastada, siis kogu südamest.

Mitmed lavastuse vormilised võtted mõjusid mänguliselt tuttavlikuna. Janseni lõputud kirjad etenduskunstifestivalidele, Elvise comeback’i kontserdisaali ja Sylvester Stallone’ile; Powerpoint-esitlus Londi intiimvahekordadest ning Janseni esitlus „5 reasons for why theatre sucks and one reason why it might be okay“ („5 põhjust, miks teater sakib, ja üks põhjus, miks ta võib olla täitsa OK“) – need kõik meenutasid ühtpidi Kim Noble’i käekirja, teistpidi jälle Z-generatsiooni internetihuumorit. Teose esimesed intiimsed stseenid tekitasid kahtlust, kas lavastuse puhul võib tegemist olla emapoolse ekspluatatsiooniga, kuid etenduse käigus selgus, et lavastus ise keeldub ühest autoripositsioonist – pead tõstsid nii Jansen kui ka Noble.

Terviku südameks kujuneb võluv stseen, kus videopildis saab näha sama duo 18 aasta tagust eluseika Hollandis. Kaheksakuune Lukas on ema süles, koos uurivad nad umbes kümmet eriskummalist juhtmetest ja patareidest koosnevat seinale kinnitatud objekti. Ema nägu väljendab, et ta on neist robotialgetest sama paelutud kui poeg oma ema näost.

Vaikselt astub nüüd 19aastane Jansen ekraani ette ja lausub, et tema meelest tuleks publikule tutvustada ka mõnda Londi varasemat tööd. See olevat nimelt sensorite peale üles ehitatud heliinstallatsioon, mille läheduses sõrmi väristades muutub ruumiheli. Jansen jõuab veel öelda „I think it was quite shit“ („Minu meelest oli see üsna kehv“) ning siis käivitub video originaalheli, mis on igati kriiksuv, kääksuv, kriipiv – nii nagu otsingulisele nüüdismuusikale omane. Pisikese Lukase nägu peegeldab elavalt seda nõutust, mida tuntakse esimest korda nüüdiskunstiga kohtudes. Suu on paokil, silmade taga on näha mõtlemist, aga näos ei julgeta midagi välja paista lasta. See stseen kõigub tundlikult kunsti ja elu piiri vahel, oma naba nokkimise ja igavikuliselt üldistava vahel.

See suunab mõtlema, mis inimesega juhtub, kui ta kasvab üles nüüdiskunsti keskel – kui talle on sünnist saati tuttav maailm, mille olemasolust saadakse enamasti teada alles hilisteismelisena. Kuigi sõnades on Jansen laval ühemõtteline – ta ei naudi teatrit ning teeb seda tükki eeskätt Londi pärast kaasa –, siis tema püüdlikkusest võib aimata, et toimuv läheb talle siiski korda. Etendusjärgses kunstnikuvestluses tuleb välja, et kunsti teha meeldib talle palju rohkem kui seda vaadata … ja eks alguses on ju tihtipeale nii.

Mis on comeback ja kes seda endale lubada saab? Enamasti teevad meelelahutusmaailmas comeback’i need staarid, kelle pangaarve on aja jooksul plussmärgi asemel miinusesse vajunud ning kes oma elustiili jätkamiseks peavad tööle naasma. Londi comeback on aga teistlaadi, jah, ta ei ole laval etenduskunstnikuna õige mitu aastat olnud, kuid dramaturgi ja kitarristina on lava talle kogu aeg tuttav olnud. Comeback võiks hoopis tähendada vanemlusest tagasitulekut, hetke, kui poeg lendab pesast välja ja ema peab end taasleiutama. Lõpuks heidabki Lond raske teki, päranduse ja koorma seljast, ning väljub kookonist liblikana – nüüd juba litritest sätendavas keebis, et väriseval häälel publikule märku anda, et ta on tagasi. Ja valmis?!