Lääne ühiskonna haritlase elu pole raske. Ta jälgib tavapärast kaost, mis maailmas valitseb, ja avaldab arvamust, tuletades ühiskonnale meelde tolle keskseid väärtusi. Juudi haritlase olukord on praegu siiski palju keerukam: ta seisab silmitsi vaimupimeduse vastandlike tahkude ja vastasmärgilise lojaalsusega.
Kui ta vasakule vaatab, on tal võimatu mitte märgata antisemitismi rabavat uuestisündi demokraatlike ühiskondade õrna hingega liberaalide ridades. See fenomen ilmneb mitmesugustes vormides: juudivastaste vihakuritegude peadpööritav kasv kõikjal Lääne-Euroopas ja USAs; ühiskonna obsessioon Iisraeli ja Iisraeli tegude suhtes; sionismi demoniseerimine, tembeldades selle kuritegelikuks natsionalistlikuks ideoloogiaks; iisraellaste boikoteerimine, mis meenutab kunagist juutide häbimärgistamist ja getodesse sulgemist.
Kõiki neid ilminguid saadab väide, et antisemitismi pole olemas ja et süüdistused antisemitismis on manipuleeriv etteheide, mille eesmärk on vaigistada Iisraeli-vastast kriitikat, või isegi, et antisemitism on ootuspärane reageering Iisraeli poliitikale. Pärast 7. oktoobrit 2023 on juudi haritlane sunnitud tõdema, et juudiviha, see paljusid ühiskonnagruppe liikuma panev irratsionaalne jõud, tõstab pead leeris, mis väidetavalt on just kõige demokraatlikum. Antisemitism on ülemaailmsem ja ühtsem kui kunagi varem ning on juurdunud eliidi poliitilisse keelde.
Kui toosama haritlane aga paremale, Iisraeli poole vaatab, näeb ta ühiskonda, mille valitsus usub, et tema antidemokraatlikud otsused sünnivad Jumala enda abiga. See valitsus on kehtestanud lõpmatu sõjaseisukorra, eelistades palestiinlastele vastu seistes diplomaatiale jõudu. Seesama intellektuaal näeb ka ühiskonda, mis eitab hävitustööd ja kaost, mille see valitsus on Gaza elanikkonnale põhjustanud, ühiskonda, mis keeldub tunnistamast surma ja nälga, mille on tekitanud kolme peale kokku hooletus, jõuetus ja kättemaksuiha, mille omakorda oli päästnud valla erakordne julmus, millega korraldati 7. oktoobril 2023 tapatalgud juutidele (ja ka mittejuutidele). Piinatud pantvangide fotod äratavad ikka ja jälle iisraellastes õudu. Toosama haritlane näeb ka valitsust, mis on de facto maha matnud mõtte Iisraelist kui demokraatlikust juudi riigist.
Missugused väärtused tuleb sellise kahe näoga tegelikkusega silmitsi seistes esmatähtsaks seada? Missugust ühiskonnagruppi esindada ja kaitsta? Nagu on välja pakkunud Iisraeli filosoof Rafael Zaguri-Orli, ei tohi me valida antisemitismivastase võitluse ja Iisraeli poliitika vastase kriitika vahel. Peame suutma mõlemat, mis sest, et intellektuaalselt on see nõudlikum ja sunnib meid loobuma lihtsustavatest arusaamadest ja sildistavast moraalitsemisest. Esiteks peavad meie hinnangud Iisraeli-Palestiina ainulaadsele konfliktile põhinema üksnes konkreetsetel ajalooteadmistel. Teiseks peame väga tähelepanelikult jälgima sõnavara, mida selle konflikti kirjeldamisel kasutame. Seejuures peame järgima nelja ettevaatusabinõu.
Esimene ettevaatusabinõu: Iisraeli riigi rajamise uurimisel ilmneb, et see ei sündinud patust. See ei olnud „hüvitis“ holokausti eest, veel vähem „koloniaalprojekt“, nagu oli Namiibia ja India hõivamine vastavalt sakslaste ja inglaste poolt. Ajalooline side Iisraeliga oli juutidel säilinud, nad olid seda edasi arendanud ning juute oli Iisraelis ka alati elanud, mistõttu mõiste „kolonialism“ selle riigi iseloomustamiseks ilmselgelt ei kõlba.
Iisraeli riik loodi õiguspäraselt Rahvaste Liiga algse plaani järgi, mille ÜRO teostas, ja pärast võitu nende viie araabia riigi üle, kes ei nõustunud ÜRO 1947. aasta otsusega. Tänapäeva seisuga elab Iisraelis seitse miljonit juuti, kel pole teist kodumaad, kuhu tagasi pöörduda. Kui sõna „õiglus“ üldse midagi tähendab, siis kohustab see maailma võimaldama juutidel, maamuna kõige tagakiusatumal rahval, tibatillukesel maaribal rahus elada. Kuna kristlaste, hindude ja moslemite käsutuses on miljoneid ruutkilomeetreid, on maailmal moraalne kohus tagada, et juutidele kuuluks New Jersey suurune maalapp, et kindlustada nende kui rahvuse eksistents. Teisisõnu, Iisraeli riigi legitiimsuse kahtluse alla seadmine pole legitiimne lähtepunkt.
Teine ettevaatusabinõu: Iisraeli riigi loomisest saadik on see riik viibinud pidevas sõjas, ja seda fakti pole võimalik lahutada juudivihast, mis on kogu maailmas unikaalne nähtus. Pärast Teist maailmasõda olid kodukandist põgenema sunnitud miljonid ja nende kannatused on suuresti unustuse hõlma vajunud – välja arvatud Palestiina pagulaste kannatused, mis teeb neist erandi. Palestiina rahva ajalugu tuleb hinnata selles valguses ning seda võrrelda teiste pagulasgruppide minevikuga. Tuleb otsida vastust küsimusele, miks palestiinlastel pärast nii paljusid aastaid ikka oma riiki pole. Mis rolli on siin mänginud Iisrael? Ent kerkib ka küsimus, mil määral vastutavad palestiinlaste traagilise saatuse eest araabia riigid, palestiinlased ise ja rahvusvahelised organisatsioonid.
Kolmas ettevaatusabinõu: tuleb arvesse võtta Lähis-Ida reaalsust. Euroopas valitseb rahu, aga iisraellased pole rahus elanud mitte kunagi, sest neil on tõelisi vaenlasi, kes on nende elu kibedaks teinud harjumusliku raketitulega tsiviilelanike pihta, lakkamatute terrorirünnakutega ja ideoloogilise võitlusega rahvusvahelisel areenil. Need vaenlased, keda on viimastel kümnenditel suurel määral toetanud Iraan, pole üksnes patust priid ohvrid. Osa neist on kahtlemata ohvrid, aga patust priid nad pole.
Praeguses arutelus selle üle, kas Iisrael paneb toime genotsiidi, ei võeta sugugi arvesse fakti, et kui Hamas vabastanuks pantvangid, lõpetanuks ta sellega ka sõja ja palestiinlaste elude hävitamise. Osalt kannab Gazas palestiinlasi tabanud katastroofi eest vastutust tõepoolest Iisrael, aga poliitilist vastutust selle eest kannab Hamas. 7. oktoobril 2023 teadis Hamas, et Iisraeli reageering saab olema jõuline ja et selle julmad tagajärjed tabavad Gaza elanikkonda. Hamas pole kunagi pakkunud Gaza elanikele katust ega varjupaika tunnelites. Too organisatsioon keeldub pantvange vabastamast, mis Iisraeli valitsuse äärmuslikule sõjapoliitikale hagu alla annab. Nagu kirjutab ajakirjas The Atlantic Ahmed Fouad Alkhatib, Gazas üles kasvanud palestiinlane ja projekti „Realign For Palestine“ juht, on Gaza elanikud maruvihased Hamasi võitlejate peale, kes röövivad toitu, vilistades rahva olukorra leevendamisele: „Viha kannavad nad eelkõige Hamasi vastu, keda nad peavad vastutavaks Gaza elanikkonna olukorra eest ja kes keeldub sõda lõpetamast.“
Iisrael on kistud sõtta, mida ta ei alustanud. Nii tuleb tunnistada, et palestiinlased kasutavad oma poliitiliste huvide edendamiseks ja eesmärkide saavutamiseks pahatihti vägivalda. Leida, et neil on õigus oma riigile, mida mina endiselt leian, ei tähenda, et neid peaks pidama rikkumatuteks süütuteks ohvriteks. Tuleb välja selgitada kõigi konfliktis osalejate vastutus praeguse olukorra eest. Seda reaalsust on möönnud ka 22 Araabia Liigasse kuuluvat riiki: 31. juulil kutsusid nad pretsedenditus avalduses Hamasi üles relvi maha panema. Araabia Liiga saab aru sellest, mida paljud lääne liberaalid ei adu: Hamas on ohtlik poliitiline element, kes on võtnud südameasjaks destabiliseerida kogu Lähis-Ida.
Neljas ettevaatusabinõu: Iisraeli-kriitikud ei tohi Iisraelile süüks panna tegusid, mida nad ühelegi teisele riigile ette ei heida, ega Iisraelilt nõuda rohkem kui mis tahes teiselt riigilt. Iisraellaste boikoteerimine pelgalt sellepärast, et nad on iisraellased, on ühemõtteline rassism. Kas kellelgi tuleks pähe boikoteerida Iraani õppejõude ja teadlasi Iraani riigikorra pärast? Või boikoteerida ameeriklasi arvukate sõdade tõttu, mida nende riik on pidanud oma poliitilise ja majandusliku ülemvõimu edendamiseks? Miks ei ole rohkem kui 85 000 viimase kümne aasta jooksul Jeemeni kodusõjas nälga surnud last ega miljonid pagulased, kes on olnud sunnitud oma kodudest põgenema Sudaani paramilitaarse RSFi tegevuse tõttu, lääne kunstnike, haritlaste ja üliõpilaste ometi nii tundlikku närvi samahästi kui üldse puudutanud? Nimelt pole selliste tragöödiate teemal nende häält imekombel kuulda olnud.
Minu jutu tuum on lihtsalt mõistetav: kuna Iisraeli-vastane kriitika flirdib sageli ohtlikult antisemitismiga, peavad Iisraelikriitikud hoolega valima sõnavara, mida nad kasutavad, ja väiteid, mida nad püstitavad. Paljud õilsate kavatsustega kriitikud soojendavad enesele aru andmata uuesti üles antisemiitliku maailmavaate. Need, kes pole Iisraeli-Palestiina konflikti ajaloos lõpuni kodus, peavad lakkama veeretamast kogu süüd meie silme all toimuvas tragöödias Iisraelile. Kogu selles küsimuses ei saa kaastunne tsiviilelanike vastu – olgu nad palestiinlased või iisraellased – olla ainsaks intellektuaalseks ega moraalseks kompassiks.
Euroopa Liidu liikmesriigid ja Ameerika Ühendriigid peavad tegutsema ühiselt ja nõudma relvarahu mõlemalt poolelt. Ainult ühe poole süüdistamine, kumb see ka poleks, ei vii asja edasi. Rohkearvulisi demokraatia eest ja Benjamin Netanyahu poliitika vastu võitlevaid iisraellasi tuleb toetada, mitte boikoteerida. Palestiinlased, kes soovivad võimuvahetust, mis Hamasi võimult kõrvaldaks, vajavad nii Iisraeli kui ka kogu maailma toetust. Gaza sektor tuleb uuesti üles ehitada ja võtta tõhusaid meetmed, et luua elujõuline Palestiina riik, mis ei ähvarda Iisraeli eksistentsi. Ükskõik kui ränk see ülesanne ka pole, tuleb kahe rahva vahel, keda mõlemat on tabanud nii raske trauma, luua usaldus.
Ent selle ülesande puhul vajab maailm ka punaseid jooni: kui Netanyahu valitsus pürgib Gaza püsiva okupeerimise poole ja kui ta jätkab, nagu tema püüdlustest nähtub, Iisraeli õigussüsteemi ja demokraatia õõnestamist, on sanktsioonid selle valitsuse ja tema liitlaste vastu õigustatud reageering. Iisraeli sõbrad ei tohi vaadata läbi sõrmede Iisraeli valitsuse õiguspäratule tegevusele, sõjakuritegudele, humanitaarkatastroofile, mille eest see valitsus vastutab, ega sõjale Gazas, millele pole enam õigustust. Meeles pidada tuleb aga sedagi, et see valitsus kasutab oma äärmuslikkuse ja paranoia õigustamiseks ära araabia ja lääneriikides vohavat antisemitismi, mis on vesi tema veskile.
Artikkel ilmus 7. augustil 2025 Iisraeli päevalehe Haaretz arvamusrubriigis.
Heebrea keelest tõlkinud Margus Alver
