Aurora Venturini, Täditütred. Hispaania keelest tõlkinud Mari Laan, toimetanud Triinu Tamm. Aastakäigu kujundanud Maris Kaskmann. Loomingu Raamatukogu 2025, nr 27-28. 120 lk.

Äsja ilmus Aurora Venturini romaan „Täditütred“ juba teine Argentina kirjanduse tõlge sellel aastal Loomingu Raamatukogus mis on ikka jätkuvalt täiesti uskumatult taskukohane sari ja kuna peab postkasti ära mahtuma on alati just paras raamat bussi, rongi või lennukisse kaasa võtta rääkimata sellest et kolleegium (sõnaraamatu sõna) valib välja ka sellised teosed mida ise küll ei oskaks otsima hakatagi ja ta on alati mõnus kerge kotti visata.

Tõlkija Mari Laanel ja toimetaja Triinu Tammel on õnnestunud luua stiilne tervik millega siin edasi mängida ja mina küll ei suuda lugeda hispaaniakeelset originaali et kontrollida kui täpne see adapteerimine (samas) eesti keelde on sest ma ei oska hispaania keelt ja juba erineva grammatika tõttu tuleb õige rütmi ja stiili sobitamiseks teises keeleruumis vist kõvasti vaeva näha ja ma kardan et sellega võis neil rohkem aega minna kui algteksti kirjutamiseks autoril endal kelle segasevõitu eluloo ülevaade tasub viimastelt lehekülgedelt enne teost ennast läbi lugeda. Ta sai hakkama umbes ühe kuuga kirjutusmasinal väidetavalt aga see on ka loogiline kui sa iga lause ehituse üle väga pead ei vaeva ning oma mõtted kõik nii nagu nad pähe kargavad kohe ausalt kirja paned.

„Täditütred“ on autori sõnul autobiograafiline (jälle sõnaraamatu sõna) teos ja kuna siin räägitakse brutaalse (samas) aususega muu hulgas ka peategelasest minajutustaja Yuna vaimselt alaarenenud invaliidist õest kelle väljaheiteid tuleb kordamööda kasida ja kellele alguses positiivse kangelasena paistev Yuna joonistamisõpetaja teeb salaja lapse kes küll sünnitusel sureb ja kuidas Yuna liliputist täditütar prostituudiks hakkab ja kättemaksuks teise täditütre õnnetu lõpu pärast ühe kiimase kartulikasvatajast naabrimehe ära võrgutab ja siis ära tapab võib muidugi mõista näiteks autori noorema õe kerget pahameelt selle autobiograafia jutu pärast. Vist oleks õigem otsida neid autobiograafilisi elemente romaani sügavamatest kihtidest aga eks õe või täditütre murest tuleb ka aru saada kuigi mis siis ikka teha.

Ladina-Ameerika riigid on kõik kuulsad oma suure varalise kihistumise poolest ja mis siis et selliste üldistuste tegemine siit kaugelt Põhja-Euroopa nurgast on ilmselt vähemalt sama laia pintsliga maalimine kui sealt vaadates Eesti ja Gruusia ajaloo ja olude ühte patta panemine on see meie jaoks siiski üldteada et pöörane rikkus elab sealmail kõrvuti virelevate slummidega ning õigluse asemel kehtib tihti tugevama õigus mis on muidugi oludest lähtuvalt dünaamiline (eks ikka samas). Või siiski just hästi püsiv sest tugevamal on ju alati suurem õigus lihtsalt ja seda on targem meeles pidada kuigi enda õigustuseks ütlen et olen käinud päris mitmes Ladina-Ameerika riigis ja ka Gruusias ehkki Argentinasse ma pole just sattunud. Kirjandusteadlastel on selle kohta kindlasti põhjalikke ja ammendavaid seisukohti kuid minu jaoks on see maagiline „maagiline realism“ Ladina-Ameerika kirjanduses mis küll „Täditütardes“ ilmneb rohkem tegelaste ebarealistlikult kirju paleti kui loodusseadusi ignoreeriva tegevustiku kaudu peegeldus ühiskondlikest oludest kus inimesed peavadki oma eludes ja hinnangutes olema pidevalt paindlikud sest see millest lähtusid oma elus eile ei pruugi sugugi määrata asju täna või homme ja nii aktsepteerivad ka autorid ja lugejad pealtnäha irreaalseid sündmuste käike noile pikemalt mõtlemata lihtsalt õlgu kehitades ja nii vist sünnibki see maagilisus. (Ja ühel hetkel Yuna peaaegu ei kasutagi enam sõnaraamatut.)

Venturini vaatab maailmale selles raamatus kindlasti sellelt poolelt kus tuleb endal dünaamiline olla ja kohaneda muutuvate oludega ning mil viisil sellistes oludes mingigi väärikusega üldse eksisteerida saab. Yuna stoiline eluvaatlus näitab kuidas rasketes oludes muutuvad õilsad ja moraalsed põhimõtted liigseks luksuseks ja usaldada ei tasu ka mitte kõige lähedasemaid inimesi nagu ilmselt sai omal nahal tunda ka autori õde kelle lohutuseks tuleb küll öelda et paaris kohas jäi mulje et raamatu peategelasest õe vaimne alaareng võis olla hoopis nutikas ellujäämisstrateegia. Väärikuse tagab enesehaletsuse vältimine ja nii kirjeldab Yuna tema ümber toimuvat kui natuke hämmeldunud vaatleja iseenda elu ja tundeid ning võitlust sellest kõigest tekkiva iiveldusega ja õpib ennast lahti raiuma inimsuhetest et mitte kiinduda või kellelegi lootma jääda et ei peaks pärast pettuma ja end haletsema või kedagi süüdistama hakkama. „Ma kustutasin. Kustutasin. Kustutasin kõik“ (lk 112).

Yuna kordab endale mantrana et on alaarenenud ning peab sellega oma elu korraldades ja planeerides arvestama ja seda veendumust ei muuda tunnustuse võitmine kunstnikuna ka siis kui ta suudab oma maalide müügist ülal pidada kogu oma pealtnäha ebardlikku kuid kes meist siis tegelikult normaalne on lähikonda milles peegeldub ilmselt enim see autobiograafiline moment millega enne romaani juurde suundumist end järelsõnast tasub kurssi viia, nagu öeldud. Venturini ise sattus oma elus ajaloo õigelt poolelt olude muutudes äkki valele poolele ning küllap tundis ta aasta­kümneid et temasse suhtutakse kui alaarenenusse ja jäi üle ainult oma loomingule ja andele kindlaks jääda nagu Yunagi ta maalid on ainuke pidepunkt selles elus mida ta veidi nõutult pealt vaatab. Nõnda juhtuski, et „Täditütred“ võitis romaanivõistluse pealkirjaga „Uus romaan“ ja varjunime all esitatud võidutöö tagant tuli välja 86aastane autor kes alles elu lõpuaastail äkki tunnustuse osaliseks sai. Antaks meile vaid kõigile erksust ja värskust üheksandas kümnes sellist tulevärki teha ja püsivust iseendas lõpuni vankumatult kindel olla.

Lugedes Venturini sügavmusta elukirjeldust ja meenutades uskumatu küll aga veel tumedamat samas sarjas ilmunud Mariana Enriqueze novellikogu „Asjad, mis me tules kaotasime“ mille žanrimääratlus on tagakaanel „gooti realism“ ja mille on tõlkinud Eva-Stina Rand­oja hakkad vägisi mõtlema, et eestlastena me tihti ei anna endale mõista kui hea sotsiaalse mobiilsusega ühiskonnas me tegelikult elame. Märkamatult on aga kultuurisõdadest pärit harjumused jõudmas ka meie avalikku ruumi ja üha enam on enne kellegi arvamuse sisusse süüvimist vaja teada tema ideoloogilist tausta ja kuuluvust et olla kindlad et hindame tema arvamust ikka õigest seisukohast lähtudes või jumala eest kogemata mõnd vale inimest kiitma ei hakkaks. Isegi kui see kõik on meil veel lapse lalin võrreldes sellega mis toimub suuremate trumpidega maadel kus sotsiaalne mobiilsus on juba ammuilma jäätumas ja ka Ladina-Ameerika argipäeva ehk rohkem meenutab kui meie suitsutare esine mättake. Ometi ütleb Venturini meile selgelt et ainus ravi on jääda enda sisetundele kindlaks ja kompromissituks ning kui muidu ei saa siis kustuta lihtsalt kõik. „Ostsin suure lõuendi et maalida oma maailma“ (lk 61).

„Täditütred“ nagu kogu Loomingu Raamatukogu sari ju tegelikult väärib kindlasti hankimist ja lugemist ja kui jaksasite selle segasevõitu arvutuse lugemisega siiamaani välja pingutada ei sega teid kindlasti ka raamatu enda stiil ehkki nagu kirjutasin juba varem ma Argentinas ise ju käinud ei ole aga komad on tõesti ainult harjumus, mitte hädavajadus. „Oeh … punktid … need väsitavad kuid pea sees on mõtteid nii palju et nad rüselevad omavahel ja siis ma ei tea enam mida ma tahtsin selgitada [—]. Puhkan. Oeh …“ (lk 43).