Suve lõpus oli mul võimalus külastada koos Eesti kunstiakadeemia ja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse (KKEK) lõimumisgrupiga Kasahstani ja Usbekistani. Eelmise aasta septembris käis KKEKi abiga Eestis grupp Kasahstani kunstnikke, nii et tundus paslik külaskäiguga vastata. Kuigi meie reis kestis vaid nädal aega, pakkusid Kasahstan ja Usbekistan – suuresti tudengite koostatud tiheda reisikava toel – piisavalt, et kirjalikus vormis võiks isegi midagi kokkuvõtlikku tekkida.

Käisime kolmes linnas: Kasahstani vanas pealinnas Almatõs olime kolm, Usbekistani pealinnas Taškendis pool ja kunagises Siiditee pidepunktis Buhhaaras samuti kolm päeva. Seda kõike nüüdiskunsti vaates põneval ajal. Buhhaara kihas rahvusvahelisest kunstirahvast, meie sinna saabumise päeval avati esimene Buhhaara kaasaegse kunsti biennaal. Ning Almatõs olid avanemas kaks märgilist kunstiasutust: Almatõ kunstimuuseum ja Tselinnõi kaasaegse kultuuri keskus.

Kaks kantsi

Muist kunstiväljal toimetavaid kohalikke, kellega Almatõs kohtusime, kinnitasid nagu ühest suust, et saabusime nende linna huvitaval ajal või vähemasti huvitava aja eelõhtul. Põhjuseks kahe eelnimetatud kunstiasutuse avamine. Almatõ kunstimuuseum on esimene erakapitalil põhinev kaasaegse kunsti muuseum – ja mitte ainult Kasahstanis, vaid kogu Kesk-Aasias. Tehtud on laia joonega: Briti arhitektuuribüroo Chapman Taylor on kavandanud mastaapse, kahest L-tähe kujuga mahust koosneva rahvusvahelises stiilis muuseumihoone, mille kollektsioonis on nii sealsete kui välismaiste kunstnike üle 700 teose. Eraldi mainimist väärivad installatiivsed saalid sellistele nimekatele loojatele nagu Yayoi Kusama, Bill Viola või Anselm Kiefer.

Meie rühm sattus muuseumi poolteist nädalat enne selle ametlikku avamist ehk siis kõige kibekiiremal ajal. Üheaegselt käis näituste ülespanemine ja muuseumihoone siseviimistlemise lõpetamine. Almatõs sündinud rahvusvaheliselt tuntud kunstniku Almagul Menlibajeva retrospektiivnäitusel oli pool teostest seinas kaetud ehituskilega, sest tööd põranda kallal veel käisid. Meeleliselt meeldejääv oli jalutada läbi Richard Serra installatsiooni nii, et selle pealt ripuvad veel mõningad ehituskiled, ning ruumi täitis uksehingede keevitamise tõttu metallitöö lõhn. Arvestades muuseumiprojekti maksumust (erakordselt kõlav: sada miljonit dollarit) oli põnev jalutada selles tervikus enne selle valmimist – kiikaks nagu telgitaguste telgitaguseid.

Muuseumi tutvustas meile läti päritolu peakuraator Inga Lāce, kes võiks eesti kunstipublikule olla küllaltki tuttav nimi. Veelgi enam, Lāce pidas eelmise aasta lõpus EKAs loengu, mille sisuks just Almatõ kunstimuuseumi loomisega seotud võlud ja valud (kellel teema vastu rohkem huvi, võib ise EKA kodulehelt loengu salvestuse üles otsida). Ent eramuuseumide puhul on kuraatorist enam intriigi patrooni isiku ümber. Almatõ kunstimuuseumi rajajaks on toidu-, auto- ja kaubanduskeskuste magnaat Nurlan Smagulov. (Chapman Taylorilt telliti muuseumihoone seetõttu, et ta oli Smagulovile projekteerinud eriliselt meeldiva põhiplaaniga kaubanduskeskuse.) Tõsi on, et nii Kasahstanis kui ka Usbekistanis, kus puuduvad kunsti toetamiseks riiklikud fondid, saab suuremahuline kunsti- ja näitusetegevus toetuda ainult erarahale. Smaguloviga on Almatõ muuseumil ilmselt vedanud, tegu näib olevat entusiastiga.

Avamise eel võeti meid samuti vastu Tselinnõi kaasaegse kultuuri keskuses, kus endise kinohoone renoveerimist – see pole Kasahstanis just liiga tavaline, ennemini armastatakse ehitada midagi uut – tutvustas meile Briti päritolu arhitekt Asif Khan. Arhitektuurilahendus oli väga peen, kontseptuaalselt terviklik ja väljatöötatud. Tasub mainida, et Tselinnõi keskuse näol pole tegu muuseumi ega isegi mitte klassikalise kultuurikeskusega. Erakapitalile toetuv ettevõtmine hõljub kusagil kultuurikeskuse ja instituudi vahepeal, korraldades ka residentuure ja kirjastamist. Kokkuvõttes mõjus tervik nii, et tahaks sinna naasta pärast avamist, et saada aru, mis ta siis täpselt on.

Kui Almatõ kunstimuuseum avati Almagul Menlibajeva retrospektiiviga, oli Tselinnõi keskusel vastu panna teise kasahhi kunstniku Gulnur Mukažanova viisteist meetrit kõrge tekstiilist ja lambanahkadest taevatelgina iseloomustatav installatsioon. Siinkohal on põnevamgi peatuda Menlibajeva ja Mukažanova (ja tõtt-öelda muist edukate kasahhi kunstnike puhul) karjääri trajektooril. Mõlemad lahkusid pärast teatavat üritamisperioodi kodumaalt ning on edu saavutanud mujal – täpsemalt Saksamaal. Et olla Kasahstanis edukas kunstnik (ütleme, kunstist ära elada), tuleb sealt kõigepealt ära minna ja jääda ootama, millal tagasi kutsutakse. Vähemalt on nüüd Almatõs kaks paika, kuhu neid kutsuda.

Ridadevahelisus

Ei saa öelda, et kunstnike või nüüdiskunsti olukord Kasahstanis või Usbekistanis oleks just kiita. Millestki nii suurepärasest nagu meie kultuurkapital seal rääkida ei saa. Muist kunstnikke, kunstitöötajaid ja disainereid, kellega kohtusime, tegeleb kunstiga oma põhitöö kõrvalt. Niisamuti ei saa seal rääkida nüüdisaegsest kunstiõppest. Kunstiülikoolis õpitakse ennekõike kujutama ning läbikäimist osakondade vahel olla masendavalt vähe. Almatõs, kus elab üle kahe miljoni inimese, olla kunstiringkond asjaosaliste väitel piisavalt väike, et kõik tunneksid kõiki.

Seega soodus olukord iseorganiseerumiseks. Üks mõnusamaid paiku, kus meid vastu võeti, oli Kerege. See on endine tehnoklubi, mis on praeguseks peoskeenest eemaldunud ning kujunenud vabavormiliseks kunstnike kogunemispaigaks. Põhimõtteliselt võib ette kujutada midagi EKKMi-taolist, ainult vähema seinapinnaga ning rohkem ümbritsevate ehitiste vahele surutuna. Lisaks Kerege meeldivale miljööle – alati on lahe, kui üritatakse väiksesse ruumi ära mahutada maalid ja baar – saime tuttavaks ka kunstnik Intizor Otanijozovaga, kes tutvustas meile oma parasjagu käimas projekti „Ashes to Ashes, Dust to Side Chicks“. Lühidalt on tegu road-movie veebilehe stiilis projektiga, kus kunstnik tegeleb oma uiguuri juurtega ja ühtlasi nendest lahtiütlemisega. Loodan, et kunstnik, kes on lasknud ennast Beyoncél koloniseerida – tema, mitte minu sõnad –, võiks mõjuda piisavalt intrigeerivalt, et tekitada huvi ka tema loomingu vastu. Keeruliste identiteedi­küsimuste kohta ütleb see projekt mõistagi rohkem kui reisikiri Sirbis. Soovitan pilgu peale visata.

Enamasti pole kunstimaailmas aga võimalik tegutseda sellise võluva ja mängulise otsekohesusega, nagu teeb seda Intizor Otanijozova. Küllaltki kiirelt saab selgeks, et Kasahstanis (ja Usbekistanis) on siiani au sees ridade vahelt lugemise ja ridade vahele kirjutamise oskus, suuresti seoses 2022. aasta sündmustega. Kes enam ei mäleta, siis aastal 2022 olid Kasahstanis suured rahutused: kümme tuhat arreteeritut, üle kahesaja surnu, Almatõ põles, Tokajev kutsus venelased appi korda hoidma. Kuidas nüüd seda kommenteerida? Almatõ kunstimuuseumi kogusse ostetud Anselm Kieferi mastaapne maal „Need kirjutised, põledes, heidavad viimaks veidi valgust“, kus on maalikunstnikule tüüpiliselt kujutatud Teise maailmasõja tühermaad, oli soetatud selle kommentaarina. Koguja loodab, et kui mõtlev inimene seisab selle teose ees, saab ta aru, et muuseumi loojad eeldavad, et vaataja näeb Kieferi sõjamotiivi kaudu hoopis Almatõ hiljutisi sündmusi, millest avalikult ei saa rääkida. Kui naasta rohujuure tasandile, siis paistab Kerege muutumine tehnoklubist vabavormiliseks kohtumispaigaks olevat samuti 2022. aasta sündmuste järellainetus, kuid see võib olla pelgalt minu spekulatsioon.

Raske on ühe ametinimetusega määratleda multidistsiplinaarselt ridade vahel tegutsevat Anel Moldahmetovat. Pärast õpinguid Moskvas Strelka instituudis (praeguseks ammu riigivastase institutsioonina suletud) hakkas Moldah­metova tegelema Almatõ arhitektuuri­arutelude teadliku mitme­kesistamisega, lähtudes asjaolust, et kohalikel, suuresti jõukurite või riigi projekte teostavatel arhitektidel puudus taust, et mõista ja mõtestada planeerimisprotsessi.

Naasnud kodulinna, alustas Moldahmetova koostööd Almatõ arhitektuuri säilitamise eest seisvate aktivistidega. Sellest sündis ArchCode Almaty (linna arhitektuuripärandi säilitamise ja uurimise projekt), samuti Urban Talks Almaty (linnaruumi aktivistidele mõeldud hariduslik ja diskussiooni arendav platvorm korraldamaks aruteluringe, ettekandeid, uurimisgruppe ja linnaruumi kaitsmise teemalisi töötube). Siinkohal tuleb silmas pidada, et kuigi Kasahstanis on olemas kultuuriväärtuslike hoonete nimekiri, ei tähenda see muinsuskaitse või pärandi hoidmise seisukohalt suurt midagi. Kui Anel Moldahmetova panust kuidagi määratleda, võib tulevikus tema kohta äkki öelda, et ta on Kasahstani muinsuskaitse alusepanija.

Loodetavasti, sest muinsuskaitse tööpõld on Kasahstanis kive ja kände täis. Arendajate ja omanike raha maksab, elanikke pole lihtne saada hoolima arhitektuurist ning tuleb küllaltki tihedasti ette seda, et korras kiviplaatidest fassaad tõmmatakse maha, sest kellelgi oli tarvis fassaaditööde pealt teenida. Kogu päranditööd tehakse suuresti entusiasmist, mis teadupärast on kuluv ressurss. Enamik võitluskaaslasi, kellega Anel Moldahmetova alustas, on praeguseks „päris tööga hõivatud“. Seetõttu on Moldahmetova omas põikpäisuses kuidagi eriti võluv, sest tema on ju kõigest hoolimata ikka oma kohal. Ei tea, palju mu üleskutsest kasu on, ent Moldahmetova võiks kindlasti mingi muinsuskaitse või linnaruumi konverentsi käigus Eestisse kutsuda. Vastastikku oleks palju õppida. Kes väliskülaliste eelarve eest vastutavad, palun tähele panna.

Eksootika võrgus

Ent avastan nüüd, et olen peaaegu jätnud mainimata Buhhaara selle esimese kunstibiennaaliga, mille avamiseks oma reisigrupiga kõrbelinna saabusime. Sisukat võrdlust Kasahstani ja Usbekistani vahel ma kahjuks pakkuda ei saa, sest sel reisil ma Usbekistanist liiga selget pilti ei saanud. Tähelepanu võitis täielikult Buhhaara ajalooline kesklinn, mis oleks nagu muinasjutust välja kukkunud. Vanalinn koosnekski otsekui ainult liivakivist medreseist, karavan­seraidest ja mošeedest. Biennaal oli kohale toonud rahvast üle kogu ilma – rõõm oli Buhhaaraga esimest korda kohtuda seesuguses kosmopoliitilises miljöös.

Biennaalil „Retsepte murtud südamele“ oli panus tehtud Buhhaara maagilisele miljööle ja linna käsitööliste meisterlikkusele. Biennaali asukohtadeks olid eelmainitud medresed, karavan­seraid, kunagised mošeed ja kaubahallid. Kõik teosed olid tehtud Buhhaaras kohapeal, koos sealsete käsitööliste abiga. See tähendas meeletult ilusates asupaikades teoseid, mis teostatud võrdväärselt kaunite materjalide abil. Kahjuks tähendas see ühtlasi, et silme ees hakkas kiirelt kirjuks minema, ning tagasivaates sulab biennaal rohkem üheks kui kogu reis. Küll aga tahan toonitada tekstiilikunsti osatähtsust biennaalil, samuti piirkonnas laiemalt, ning panna lugejale südamele teha enne Kesk-Aasia külastamist natuke tutvust näiteks sealse vaibakudumise või mingit sorti tekstiilikunstiga. Mitmel korral jäi tunne, et peale ridade vahelt lugemise tuleks seda kultuuri lugeda ka sõlmede vahelt. Kuid sellega võin ma langeda ehk juba eksotiseeriva mõtlemise lõksu. Tundub, et pean tagasi minema.