Käisin sel suvel ühe oma noorusea lemmiku, 50 Centi kontserdil, mille lõpus, panditopside tagastamise järjekorras seistes panin tähele üht seaduspära: neil, kel käes rohkem kui kolm topsi, oli raha jagajateni jõudmise ajaks juba kolm korda rohkem topse käes! Pidulised, kes ei viitsinud pikas sabas seista, annetasid oma pandid neile, kel käes juba rohkem joogitopse kui ühele mõistlikule eestlasele sobinuks. Seisime seal sõbrannaga, mõlemal üks tops, ning tõdesime, et täpselt nii kapitalism toimibki: sinna, kus on, tuleb juurde ja sinna, kus eriti pole, ei tule tuhkagi. Heal juhul. Halvemal – ja tavalisemal – võetakse ka see vähene ära. Saime lõpuks oma pandi eest euro­mündid pihku ja lontisime kurvalt ja targemana minema.

Suvine pandimajanduse mõttekäik tuli uuesti meelde, kui lugesin esmaspäeval, et valitsus plaanib kultuurile iga aastaga järjest vähem raha eraldada. Tsiteerin: „Järgmisel aastal on eelarves kultuuriministeeriumi real 365 miljonit eurot, edasi väheneb selleks planeeritud summa aga aasta-aastalt, jõudes 2029. aastaks 325 miljoni euroni. Enamiku teiste ministeeriumide valdkondade eelarve samasugust vähenemist ei näita.“

Iseenesest ei tohiks selline asjade seis enam üllatada. Alles natukese aja eest kirjutasin siinsamas Sirbi veergudel, et tantsumajadele osaks saanud 27protsendiline kärbe on üüratult ebaõiglane, sest tants on ligi 30 aastat olnud niigi pidevalt alarahastatud. Jälle võeti ära sealt, kus midagi eriti ei olnud! Ega kedagi peale tantsurahva see muidugi eriti ei puudutanud. Lugu jagati küll korralikult, aga kärpekääre see ei peatanud. Samuti kirjutasin kunagi tollasele kultuuriministrile Piret Hartmanile avaliku kirja, milles muu hulgas sedastasin, et mu pensioniplaaniks on suitsiid. See plaan pole, muide, muutunud. Mitukümmend aastat vabakutselise elu elava kunstnikuna ei ole mul siiani raha, et osta oma kodu, ja ravikindlustus on tänu koolile. Ometi tagab riik viimase näiteks nii vangidele kui nunnadele – ei teagi, emmaks-kummaks ravikindlustuse saamiseks hakata. Naljast on asi muidugi kaugel. Alles väljendas dirigent Olari Elts ERSO 99. hooaja avakontserdil tõsist muret rahvusorkestri jätkusuutlikkuse pärast seniste palkade juures. Kurb oli kuulata.

Vabakutselise tantsukunstniku ja kirjanikuna olen pidevalt mõelnud, et huvitav, mis tunne oleks olla looja, kes ei pea pidevalt riigile oma olemasolu õigustama. See on ikka äraütlemata piinlik ja nii kuradima väsitav ning viimase uudise valguses, ausalt, ma ei tahagi seda enam teha. Kui valitsuse eesmärk on panna kultuuriinimesed end lõplikult tundma ebavajalike parasiitidena, siis vähemalt minu osas on see teil õnnestunud. Palju õnne!

Eks endalegi võib tuhka pähe raputada kõikide nende tööde eest, mida ma nooremana ilma tasu ja palgata võtsin. Kui paljude muuseumikaartide, raamatute, kinkekaartide ja muu sellisega olen ma õiglase tasu asemel leppinud. Viimastel aastatel, tõsi, enam küll mitte. Ning eks teatud vabadusel – nagu vabakutselise elu valinud kunstnikul – on oma hind. Kas ma pigem teeksin tööd, mis mind vähem käivitab, kuid mille eest saaksin õiglasemat palka? Ei! Ma tahan oma praeguse töö eest saada õiglast palka!

Võib-olla peaksime eeskuju võtma Leedu kultuurisektorilt: nii tänavatel kui etendustel on häälekalt protestitud kultuuriministeeriumi üleandmise vastu parempopulistlikule erakonnale Nemunase Koit ja Ignotas Adomavičiuse kultuuriministriks määramise vastu, viidates tema vähesele kogemusele selles valdkonnas. Kui meil määrati põllumajandusministriks Hendrik Terras, sai see pigem mõne iroonilise meemi inspiratsiooniks kui protestiliikumise ajendiks, kuigi alust olnuks. Miks me lepime kõrgetel ametikohtadel inimestega, kes kas ei tunne piisavalt oma valdkonda või ei tee piisavalt selle heaks? Millal viimati oli Eestil kultuuriminister, kelle puhul saaks öelda: vohh, tema küll meid hätta ei jäta ja seisab me eest? Olgu, mõni nimi siiski tuleb pähe, kuid erandid pigem kinnitavad reeglit: meil ei ole püsivalt inimest, keda huvitaks loojate elementaarse heaolu eest võitlemine. Teoorias on muidugi nunnu järjekordse tähtsa ürituse järjekordses avamiskõnes keele ja kultuuri olulisusest jaurata. Ja Juhan Liivi pintsakust. Vaevalt et keegi valitsejatest suvatseks ise kunagi oma pintsaku kultuuri jaoks ära anda.

Äkki on kultuuriinimestel viimane aeg hakata nõudma – just nimelt agressiivselt nõudma – elementaarset nagu tervisekindlustus ja õiglane tasu oma töö eest? Ja resoluutselt keelduma töötamast sümboolsete kinkide eest. Iga rida luuleantoloogias, iga tantsu või heliteose loomine, selle harjutamine ja esitamine peab olema tasustatud! Ja hästi. Peab tänavale minema nagu leedulased. Ja mitte üks või kaks korda, vaid niikaua, kuni asi paranemise märke näitab. Jah, meil ei ole õnneks veel makaronimüüjat kultuuriministriks määratud – aga kaua sellenigi aega läheb? Parem ennetada katastroofi, kuigi sellel kursil me paraku oleme.

PS. Tahaksin veel märkida: kõige hapramas olukorras on endiselt ja jätkuvalt vabakutselised loojad. Neil ei ole stabiilset sissetulekut ja töö sõltub suuresti projektide kogumahust, ala­tasustatud on nad nagunii, ja juba mitukümmend aastat. Kas tõesti on raske tagada loojatele ravikindlustus näiteks loomeliidu liikmeksoleku alusel? Ravikindlustus võiks olla muidugi kõigil, aga kusagilt peab alustama.