Tänavu septembris saab ETV+ kümneaastaseks. Arutelu venekeelse avalik-õigusliku telekanali loomise vajadusest kestis mitu aastat. Erinevalt Lätist otsustas Eesti luua kanali näol silla, et siinseid venekeelseid inimesi ühiskonda paremini integreerida, rääkides nendega nende emakeeles.

Venekeelse avalik-õigusliku telekanali loomisest olid aastaid rääkinud nii poliitikud, ühiskonnategelased, integratsiooni- ja julgeolekueksperdid, teadlased kui ka ajakirjanikud ise. Jutud Eesti venekeelse kanali vajalikkusest hakkasid aktiivsemalt ringlema pärast 2007. aasta aprillirahutusi. Samal aastal loodi nn pronksiöö tagajärjel ka ERRi venekeelne uudisteportaal. Poliitikud ja meediaeksperdid leidsid, et venekeelset kanalit on muu hulgas vaja selleks, et võimaldada venekeelsetele elanikele ligipääs kvaliteetsele emakeelsele ajakirjandusele. Kuid oli ka neid, kes olid loodava telekanali suhtes skeptilised. Ühe põhjusena märgiti, et venekeelse kanali olemasolu võib vähendada eesti keele õppimise motivatsiooni, mis omakorda vähendab tõenäosust, et siinsed venekeelsed inimesed Eesti ühiskonda lõimuksid.

Avalik-õiguslik venekeelne telekanal ETV+ loodi 28. septembril 2015. Seda otsust¹ mõjutas ka asjaolu, et 18. märtsil 2014 annekteeris Venemaa ebaseaduslikult Krimmi poolsaare, seades ohtu rahvusvahelise julgeoleku ning rikkudes Ukraina suveräänsust.

ETV+ ei saanud venekeelse elanikkonna seas kohe populaarseks, vaid on vaatajaskonda suurendanud aastatega. Samuti oli esialgu usaldus kanali vastu pigem kasin, kuid seegi on aja jooksul suurenenud. Mõningane skeptitsism on uue kanali puhul ju ootuspärane, algusaastatel esines ka tehnilisi probleeme – nii mõneski kohas üle Eesti, sh Ida-Virumaa eri paigus, oli levi suhteliselt nõrgavõitu, mistõttu ei saanud nende piirkondade elanikud ETV+ vaadata.²

Enne kui Pervõi Baltiiski Kanal Eesti uudiste tootmise lõpetas, eelistasid venekeelsed televaatajad kohalike uudiste allikana ETV+ asemel just seda. Pervõi Baltiiski Kanali uudistesaade „Novosti Estonii“ vaatles tihti teemasid Eesti ja Venemaa suhete vaatenurgast, kajastas eelkõige Keskerakonnaga seonduvat ja n-ö pehmemaid teemasid, näiteks kultuuris või hariduses toimuvat.³ Lisaks Pervõi Baltiski Kanalile pidas venekeelne elanikkond kuni 2020. aastani olulisteks infoallikateks Venemaa Föderatsiooni telekanaleid.^4,5

Kantar Emori andmetel hakkasid venekeelsed inimesed ETV+ märgatavalt rohkem vaatama 2020. aasta kevadel. Võib eeldada, et selleks ajaks oli tekkinud juba viis aastat eetris olnud kanali jälgimise harjumus. Teisalt aitas vaadatavuse kasvule tõenäoliselt kaasa koroonaviiruse pandeemia tõttu välja kuulutatud eriolukord, kuna elanike vajadus olla kursis kohalike uudistega suurenes sel ajal märkimisväärselt. Venekeelsed meediatarbijad otsisid infot paljudest allikatest, seda eriti juhul, kui ühe allika info ei olnud piisavalt põhjalik ega andnud suuniseid kohapealses elus toimimiseks. Näiteks ei saanud inimesed koroona ajal Venemaa kanalitest teavet selle kohta, kas Tallinna lasteaiad suletakse või jäävad need avatuks.⁶ Samal perioodil lõpetas Pervõi Baltiiski Kanal infosaate „Novosti Estonii“ tootmise. 2021. aastast ei olnud Pervõi Baltiiski Kanal Eesti meediatarbijale enam kättesaadav, kuna Läti elektroonilise meedia nõukogu tühistas selle edastamise litsentsi.⁷.

2022. aasta veebruaris arutati nii Eesti kui ka rahvusvahelises meedias elavalt julgeolekukorda ja Venemaa plaani alustada Ukrainas täiemahulist sõda. Eesti meedias omakorda algatati arutelu selle üle, kas Kremli kontrollitud telekanalid peaksid Eesti kaabelvõrgus kättesaadavad olema. Toona arvas osa meediaeksperte ja poliitikuid, et nende kanalite keelustamine oleks drastiline meetod, mis mõjuks soovitud tulemusele vastupidiselt ja tooks kaasa vaatajate pahameele. Sellest hoolimata lõpetasid telekommunikatsiooniettevõtted Elisa ja Telia koostöö Vene telekanalite edastaja Nord Print OÜga, kellele Eestis kuulusid REN TV Estonia, NTV Mir Estonia ja mitme teise telekanali edastamise õigused. Kui Venemaa alustas Ukraina vastu täiemahulist sõda, otsustasid tarbijakaitse ja tehnilise järelevalve amet keelata sõda ja vaenu õhutavate Venemaa Föderatsiooni telekanalite taasedastamise Eestis.⁸ Esialgsest lühemast keelatud kanalite loetelust sai peagi pikem nimekiri, kuhu ei kuulu ainult uudistekanalid, vaid ka meelelahutusliku suunitlusega propaganda programmid.⁹ Nimekiri kujunes nii Eestis tehtud otsuse kui ka Euroopa Liidus rakendatud sanktsioonide põhjal ja sinna kuulub üle viiekümne telekanali.¹⁰. See otsus on selgelt mõjutanud venekeelse elanikkonna meediatarbimist.

Võib aga arvata, et Eesti venekeelne elanikkond oleks Eesti ja muu läänemaailma kanaleid aktiivsemalt vaatama hakanud ka juhul, kui nimetatud sündmused ja otsused ei oleks valikuid mõjutanud. Juba varem oli näha, et venekeelse elanikkonna usaldus ETV+ ja teiste Eesti kanalite vastu oli järk-järgult suurenemas ning ka rahvusvahelise meedia jälgitavus oli kasvamas. Võib eeldada, et eelnimetatud sündmused ja otsused kiirendasid seda protsessi.

Kui võrrelda Eestit Lätiga, siis on meediamaastikud paljuski sarnased. Siiski erineb riikide lähenemine meediasüsteemide vastupidavuse tagamisele märkimisväärselt.¹¹ Nii Eestis kui ka Lätis sõltub meediatarbimine suuresti tarbija emakeelest, vene keelt kõnelevad elanikud eelistavad sageli just venekeelseid meediakanaleid.^12,13 Lätis on aastaid tagasi samuti arutatud vajadust luua venekeelne avalik-õiguslik telekanal, kuid riik on otsustanud venekeelse elanikkonna lätikeelsesse meediaruumi lõimimise kasuks. Läti avalik-õiguslik ringhääling on otsustanud lõpetada venekeelse sisu tootmise hiljemalt 2026. aastaks, et tugevdada läti keele tähtsust ja seeläbi kaitsta riigi ühist meediaruumi.¹⁴ Seda sammu põhjendatakse julgeolekuolukorraga, kuid nii Läti venekeelne erameedia¹⁵ kui ka osa teadlastest leiavad, et venekeelse sisu kadumine võib vanemaealiste venekeelsete elanike puhul hoopis suurendada nende sõltuvust Venemaa propagandast. Eesti on aga otsustanud lisaks kümme aastat tagasi loodud avalik-õiguslikule venekeelsele telekanalile tugevdada toetusrahaga Eesti eraõiguslike venekeelsete meediaväljaannete toimetusi ja kujundada seeläbi senisest ühtsemat ja kvaliteetsemat inforuumi.

Anna Tisler-Lavrentjev on Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituudi ajakirjandussotsioloogia nooremteadur.