Stiilipuhas paroodia eksib Eestis harva lavale. Gerda Kordemetsa kirjutatud ja lavastatud „Häärber“, mida mängiti augustis Tõstamaa mõisakoolis, liigitub perekonnadraamat pilkavaks järele­aimamiseks.

Nii nagu Eesti teatris sageli kombeks, ei öelda vaatajale, mida pakutakse. Kahe ilmunud arvustuse põhjal ootasin agathachristie’likku lugu eestlaste muhedaist unistustest, aga pidin pettuma, sest pole üht ega teist. Ei ole see krimilugu ega paljastata ka eestlase hingesaladusi. Küll aga on paigas perekonna­loo kohustuslikud tegelased: autoritaarne perepea, allaheitlikud abikaasad ja ülemeelikud lapsed. Tõstamaa mõisa vanamoeline interjöör on justkui ammu aastaid tagasi valmis ehitatud lavakujundus.

Lugu algab ootuspärasel rajal. Laval troonib kappkell, mis sümboliseerib seisma jäänud aega mõisahäärberis, aga täidab ka salabaari ülesannet. Mõisa­härra Juhani (Jaan Rekkor) kolm naist esitavad stiilipuhtalt oma rolli, olles heitunud ja murdunud, aga kannatustest hoolimata endiselt armunud oma isandasse. Neile sekundeerib järeltulev põlv – püüdlikult mässumeelne ja seejuures ka ustav oma vanemaile. Lühidalt: vigurite sirge rivistus, et vaataja võiks hinge kinni pidades kaasa elada suurele südamevalule ja pinevale armukirele ning finaalis vooruse võidule pahede üle.

Paraku see kõik lõpuks nii ei lähe. Peredraamasid, olgu iiri, eesti või muud päritolu, mängiti ka sel suvel ajutisteks teatrisaalideks kohandatud mõisates, tallides ja kuurialustes, tõenäoliselt vähemalt poolt tosinat. Publikule meeldib sisse hingata inimlikku traagikat ja õnne, näitlejaile omakorda pugeda tegelaskujude nahka, otsides uut peent psühholoogilist käiku.

Gerda Kordemets ega tema näitetrupp Tõstamaa suveteatri egiidi all mängides ei otsinud midagi loetletust. Nemad tahtsid nalja teha. Heas naljas on alati grammike tõtt: rahaahnus ja subsiidiumimajanduse absurdsus saavad lavastuses valusalt pihta. Lavastuse keskne sündmus on konflikt eurotoetuse taotlemise ümber, praegusele ajale kohaselt käib jutt projektist, mille ettekäändeks on sõjaks valmistumine.

Esimese vaatuse särav dialoog ja repliikide sadu loob üpris tõepärase perekonnadraama raamistiku. Tõsi, mõned kummalised märgid olid õhus, aga ülepaisutatud kujundlikkust on ennegi lavadel nähtud. Lavastaja kasutab osavalt mõisahoone peakorruse saalide avatud uksi. Kunagi oli Tallinna Linnateatris nii kombeks publiku fantaasiaga mängida, helid ja hääled olid kuulda, nende tekitaja aga mitte. Kujutlusvõime läheb otsekohe tööle.

Teise vaatuse alguses viskuvad noored Sofia (Jaune Kimmel) ja Jasper (Jaan Tristan Kolberg) teineteise embusse ning vihavaenlastest naised leiavad üksteist õelikult napsiklaasi taga. Vastavalt siis peategelasest mõisaomanikuga kooselu järjekorras: Ellen (Terje Pennie), Luisa (Kersti Tombak) ja Meeli (Karin Tammaru). Igaüks neist kolmest isemoodi, aga kokkuvõttes üpris ühesugused – igatsedes mõisahärra päikeselist pilku. Iga uue stseeniga saab mängumasin aina enam hoogu. Kõik liigub oma kohtadele.

Kui näitlejad on kummardanud, mõtlen, et mis see siis nüüd oli. Kuhu jäid traagilised, aga õpetlikud saatusekäigud? Kuhu mõtlik viiv, mil tegelased teevad otsustava valiku? Kus on näidendi kangelaste sisemine motivatsioon? Ja mis peaasi, miks vaatajana olen õnnelik ja elevil ning tunnen end mõjusa teatriõhtu osalisena? Ja mis rahapajaga nad laval nagu pöörased edasi-tagasi jooksid?

Ühel hetkel aga tunnen ära, et juba Joosep Toots laskis Kiirel ehitada aeda viljapõllu kaitseks, Gailiti Nipernaadi luiskas tüdrukutele imelugusid ning Jaan Tätte on kogu oma näitekirjaniku karjääri ehitanud lugudele ahnusest. Rahapaja leidmine on arhetüüp, mille vanust ei tea keegi.

Kõik kokku on pööraselt naljakas. Naerda saab Eesti teatris väga harva. Jaan Rekkori anne ja oskuslikkus annavad võib-olla kõige suurema panuse, et „Häärber“ veab suunurgad laiaks naeruks, aga hätta ei jää laval keegi. Kogu näitetruppi iseloomustab täpsus, selleta nali ei sünni, ent ka ülemängimise pooltoon, kuid täpselt nii palju, et oleks veidralt koomiline, aga mitte veel naeruväärselt tühine.

Õige tähenduse saab ka viski. Kordemetsa „Häärber“ lunastab kõik pudelid, mis iiri draamades Eesti lavadel tühjendatakse. Kui järgmine kord peaksin mõnd seesugust kurbmängu nägema, tuleb kohe meelde Terje Pennie tegelaskuju, kes ühe käega pudelisse unerohtu topib ning teisega sama pudeli suule tõstab ja suurte sõõmudega rüüpab.

Šabloonne romantilisus naerdakse välja, nagu ka võltsid väärtused ja unistused. Kordemetsa näidend ja lavastus ning näitlejatööd on tabanud midagi olulist praeguses ajas. Paksud värvid on vaid pealispind. Kui niiviisi võtta, siis „Häärber“ on ikkagi ka perekonna­draama, ainult et selline, mida siinmail ammu nähtud pole.