Raamatud aitavad meil ajaloost paremini aru saada, reaalsusest põgeneda ja ka uusi maailmu avastada. Parimal juhul, kui oleme tõeliselt raamatusse ja maailma süvenenud, meie ego lahustub ja oleme täielikult pühendunud kellegi teise katsumustele ja sisemaailmale. Raamatud kultiveerivad seeläbi mitte ainult teadmisi, vaid ka empaatiat – kas väljamõeldud või tõelise isiku vastu, pole tähtis.  

Olen viimasel ajal leidnud raamatutest väga palju lohutust ja saanud jõudu. Nii globaalsete kriiside eskaleerumise kui ka isikliku tõhususe puudumisega õpetab hakkama saada Ursula LeGuin. LeGuin võtab käest ja viib sind teise maailma, kus (inim?)ühiskonna võimalused ja harjumused on teistsugused, meenutades meile nii teistsuguste ühiskondade ja muutuste võimalikkust kui ka vastutust. Margaret Atwoodi düstoopiliste romaanide keerukad peategelased, kes elavad tulevikus, mis ei tundu enam üldse võimatu (nt MaddAddam), pakuvad teistmoodi varjualust. Isegi kui kõik meie ümber läheb allamäge, peame võitlema edasi, hoidma vastupanuvõimet vale, vägivaldse ja rõhuva maailma vastu. Ka ellujäämine on vastupanu.  

Sofi Oksaneni romaanid on tutvustanud paljudele välislugejatele Nõukogude repressioonide all kannatanud eesti naiste sisemaailma. Selliste emotsionaalsete sidemete ja inimliku mõistmise tähtsust ei tohi alahinnata ajal, mil maailma empaatia Eestis elavate inimeste vastu on meie turvalisuse tagamiseks oluline. Samamoodi saame Zaina Arafati või Najla Saidi raamatuid lugedes astuda maailma, mis köidab meid inimlikul tasandil, aidates üle saada islamofoobsest meedianarratiivist, mis eitab palestiinlaste inimlikkust.  

Fašistid hakkavad kõigepealt keelustama teatud raamatuid või propageerima oma vihkamist õhutavat kirjandust. Seda näeme ka Trumpi valitsuse katsetes kehtestada koolide lugemisnimekirju, reguleerides vaateid, millega lapsed kokku puutuvad – ja ei puutu. Lugemine ja seeläbi empaatia kasvatamine võib seda silmas pidades olla üks väike progressiivne tegu.