Enne algust on alati veel midagi. Kris Lemsalu näitus „Nirvana“ paneb taas mõtlema metamorfooside, dünaamilisuse ning hübriidsuse peale, jätkates sedasi kunstniku metafüüsilist projekti. Ent sellele lisanduvad küsimused paljususe piiridest ning erisugustest vastastiksuhetest.

Tööd jaotuvad tinglikult kaheks. Ühe seina ääres seisavad reas pealkirjastamata saabas-olendite pead, ent näituse enamuse moodustavad neli isevärki keraamilist naisetorsot. On need torsod ühe ja sama (kujuteldava) naise representatsioonid? Mõne idee variatsioonid, versioonid, vibratsioonid, aspektid, moodused, permutatsioonid? Või on tegemist ka sisult täiesti eraldiseisvate, eneseküllaste, autonoomsete figuuridega? Kas need on üksteisest sõltumatud või osa millestki suuremast? Mismoodi suhestuvad keraamilised teosed hiiglasliku betoonist hernekaunaga? Kas need saabas-olendid on naisetorsode plehku pannud pead või on tegemist hoopis millegi muuga?

Mõni torso on meelega tehtud nii, et tekstuur meenutab aedvilja oma, näiteks brokolit või kapsast. Ühe torso väline vorm on tehtud arvukatest savist keeltest. Siin on justkui tegu inimkehadega, kuid sellistega, mis on samal ajal ka taimed, maskid, unenäod, deliirsed kogumid vanu tähendusi ning enesesamasuse vastu võitlevad pingeväljad. Kõigi naisekujude sekundaarseid sootunnuseid on kunstnik nimme komplitseerinud: ühel torsol on rindade asemel näiteks roosid, teisel jällegi linnupead. Ühe torso istmiku moodustavad klounimaskid, teise oma koosneb jällegi hiiglaslikest teokarpidest. Siin-seal võib „Nirvana“ näitusel silmata keraamilisi tigusid, mis korduva spiraalse motiivina teisi töid üksteisele lähemale toovad. Seina ääres valvavad saabas-olendid on samuti hübriidsed, kategoriseerimisele või lahterdamisele vastu astuvad kooslused – ühtaegu loomad, saapad, vohama löönud kehad ning alati midagi muud veel pealekauba. Kobardunud identiteedid ja anagrammistunud savi.

Lisaks ähmaselt kuju võtvatele filosoofilistele küsimustele tuli mul näituse töid vaadates millegipärast meelde Max Ernsti maal „Euroopa pärast vihma“ – midagi on sellel maalil kujutatud maailmas ning Lemsalu skulptuurides sarnast. Ja eks muidugi Ernsti obsessioonid lindudega ka võimendavad seda seost, võib-olla isegi liialt. Iga Lemsalu skulptuur oleks justkui tardunud keset sürrealistlikku moondumist, peatunud üleminekul ühest olekust teise. Täiesti põhjendatult meenuvad lisaks lindudele ka näkid, sfinksid, mardused ja teised üleloomulikud olendid. Kuid ehk on vahepealsusest olulisem hoopiski ainulisuse ja paljususe vaheline pinge kui selline?

Või kui teisiti sõnastada: kas neis kujundites ja mängudes on mingi korra­pära? Mitte tingimata kalkuleeritus, vaid lihtsalt mingi omamütoloogiline süsteemsus. Või on just nimelt juhuslikkus, suvaliste elementide kohtumine ning nende rahutu suhe terviklikkusega see, mis annab kunstniku ideid kõige paremini edasi? Sest vaieldamatult on Kris Lemsalu loomingus korduvad elemendid, aspektid ja metafüüsilised sõlmpunktid, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi tuleb. Mingi maailmatunnetus, mida ta tahab oma loominguga väljendada. Mis see täpsemalt olla võiks?

Üks intrigeeriv võimalus oleks püüda sellele lähemale jõuda osa ja terviku suhete kaudu. Lemsalu teostes on ainulisus ja terviklikkus alati pingestatud, sest iga skulptuur näib kohati sisaldavat endas teisi, nii-öelda võõraid kehasid, need aga on mingis teises taustsüsteemis juba ise terviklikud. Metafüüsika haru, mis uurib osade ja tervikute suhteid, nimetatakse mereoloogiaks. Kas tervik saab koosneda omakorda mitmest pisemast tervikust? Kas üks tervik saab ka olla fragmentaarne või välistab katkendlikkus igasuguse terviklikkuse juba eos? Kui eneseküllased saavad millegi komponendid ikkagi olla? Kas millegi osadeks ja tervikuteks jaotamine on ikkagi vaatepunkti küsimus? Kus on ühe teose algus ja teise lõpp? Mis piiritleb osa või tervikut? Lemsalu teostes on sageli raske neid eristada – ka siis, kui tema teos on täiesti valmis. Seetõttu on alati õhus poolikuid metamorfoose ning mereoloogilisi probleeme, isegi kui savi enam ei liigu.

Niisiis on Lemsalu kunst on alati mitme maailma vahel, millegi ristumispunktis. Erisuguste kategooriate, osiste, kehade, sümbolite ja kildude ühte ja samasse taustsüsteemi asetamine, üksteisele lähendamine hõlbustaks justkui eri maailmade või olemisrežiimide vahelist liikumist. See kõik teeb „Nirvana“ näituse huvitavalt laetuks. Ja samal ajal on ikkagi põnev mõelda, mis saab kõige selle käigus nende kokkusobimatute maailmade piiridest. Kas need jäävad üldse alles? Ehk siis täpsemini, kas ei taanda erisuguste maailmade üksteisele lähendamine, olemisviiside lõputu hübridiseerimine paradoksaalselt hoopiski kõike üheks eristamatuks substantsiks? Kas Lemsalu teosed on märk maailma(de) paljususest ja lopsakusest? Või ehk võib siin näha hoopiski mingit totaalset instrumentaliseerimist, mis kõik erisused tasalülitab, metamor­foosid, kategooriavead ning rõõmsad vastuolud ühele ja samale mõõtkavale asetades juba ette välistab?

Vahest võib sellest kahvlist välja saamiseks kasu olla Spinoza filosoofiast. Panteistlik vabamõtleja Baruch Spinoza tuli XVII sajandil lagedale maailmakäsitlusega, et kogu universum on üks terviklik substants ehk siis miski, mis ei vaja olemasoluks midagi muud peale iseenda. Samal ajal õnnestus tal selles tervikus säilitada ka lõpmatu variatiivsus ning lepitada vabadus determinismiga. Lihtsustatult öeldes, Spinoza ähmastas erinevuse füüsilise universumi ja oma ajastu jumaliku tegelikkuse vahel. Üks tema kuulsamaid fraase ongi „Jumal ehk loodus“, s.t kõik, mis eksisteerib, on mingist otsast materiaalne, aga mingist otsast ka meeleline. Selle jumal-looduse või maailma lõputud aspektid väljenduvad erinevates oluviisides või moodustes – need on siis kõik need vibratsioonid, mille kuju loodus parasjagu võtab, olgu need siis näiteks hernekaunad, teod, fööniksid või kellegi unenäod. Maailma partikulaarsused on alati kõik ühe ja sama süsteemi ilmingud, pole midagi, mis oleks kõigest muust eraldi, kuid samal ajal on kõigel ka tunnetamatuid tahke.

Tundub, et panteistlik lähenemine lubaks Lemsalu kunsti tornaadolikku universumit kuidagi raamistada ja süsteemsemalt vaadelda, jättes sellele siiski alles mingi üleva või salajase mõõtme. See vaatlus ei peaks otseselt spinozalik olema, aga võib-olla saaks siin tekkida mingeid huvitavaid seoseid. Vabadus, paratamatus, afektide vastastikune tants … Saabas-olend ei pea alati olema naistorso pea, näitusekülastaja võib vabalt olla oma pea kaotanud ning kõiksus võibki olla tunnetuslike jõudude ja üleminekute liikuv süsteem – terviklik ja samal ajal hübriididest koosnev müsteerium.