„Naudingute aed“ Kadrioru lossis, lille­maalid XVII sajandist. Esmapilgul ju kõigiti ootuspärane näitus – järjekordne baroki väljapanek, järjekordne koostöö The Phoebus Foundationiga, järjekordsed lilled. Midagi intrigeerivat selles sisse­juhatuses ei kõla, aga kui lossi astuda, võtab meid vastu väga moodne, jahmatavalt külluslik, eklektiline ja ootamatuid kontekste avav ekspositsioon. Muuseumi ei täida üksnes vanad maalid, vaid ka inimesest suuremad lille­maketid, lillelistes kostüümides manne­keenid, vitriinid Wunderkammer’i eksootiliste aaretega, allegooriate näitlikud lahtiseletused, herbaariumid ja ajaloolised botaanikaatlased. Harukordne võimalus sukelduda barokiaegsesse naudingu- ja ilukultusesse.

„Naudingute aia“ ülesehitus haakub pisut Kadrioru muuseumi natüürmordi­näitusega „Küllus ja kaduvus“ 2017. aastal, mille kureeris Kerttu Männiste. Ka see näitus tõi lopsakaid lillebukette, ülekuhjatud puuviljakorve, elegantselt kaetud hommikusöögilaudu ning jahitrofeesid kujutavaid ajaloolisi maalikompositsioone tänapäeva vaatajale tublisti lähemale, segades barokset ja kaasaegset kunsti ning kasutades interdistsiplinaarseid ja installatiivseid ekspositsioonivõtteid. Kahju, et need näitused ajaliselt üksteisest nii kaugel on.

Hiidlillede rünnak

„Naudingute aia“ kujundaja, Walter Van Beirendonck, on moekunstnik, siit tuleneb ka väljapaneku ülim teatraalsus. Mannekeenid mõjuvad peaaegu tontlikult, nad ei suhestu eriti publikuga, vaid on pöördunud eksponaatide poole, jälgivad tummalt kuraatori videoesitlust või on saalides jalutades tardunud maalide ette, muutudes ise justkui osaks publikust. Mannekeenide tontlikkus on siiski helge ja jabur – Beirendonck on rõivastanud nad teiste Belgia moekunstnike lillelistesse tekstiilidesse, nii näevad nad välja nagu hipid või sürrealistid. Mul tuleb meelde üks vana foto mingist sürrealistide (aga võib-olla hoopis investorite) pidu­õhtust, kuhu Dalí ja Gala ilmusid lillekobarateks muudetud peadega.

Beirendonck oli otsustanud Kadri­oru lossi tugevatele värviaktsentidele ja näituse kirevusele vastukaaluks seada valge mööbli kui rahustava ja ühtlustava elemendi, vähemalt nii ta ühes saatetekstis ise seletab. Ma ei ole kindel, et see esteetiline taotlus tal eriti õnnestunud on. Millegi ühtlustamiseks ja stiliseerimiseks on mööblit liiga vähe ning valged detailid lihtsalt upuvad ühe lisaelemendina üldisesse kirevusse. Mind see tõsiasi eriti ei kurvastanud – kirjusus, rikkalikkus, läbipõimuvad vastandlikkused ja mis tahes liialdused kuuluvad lahutamatult Flo(o)ra ja kogu eluslooduse olemuse juurde. Värvi rõkkamine on näituse kontseptsiooniga kooskõlas, barokses lossis käivitatud pillerkaar aitab vahetult tajuda botaanilise maailma ja barokikunsti pöörasust.

Kõige pöörasemaks liialduseks sellel näitusel on Brendeli lillede suurendatud koopiad. Robert Brendeli asutatud mudelitöökoda valmistas XIX sajandi Saksamaal papjeemašeest, puidust ja vahast mitmekümnekordselt suurendatud õite ja viljade modulaarseid makette. Käepärane mudel võimaldas botaanika õpetamist näitlikustada, võtta õis lahti kroonlehtedeks, tolmukateks ja emakaks ning selgitada auditooriumile taimede anatoomiat. Brendeli lillemudelid on tänapäevani hinnatud nii esteetiliste objektide kui teadusajalooliste reliikviatena, neid on ka Tartu ülikooli loodusmuuseumi kogudes. Beirendonck aga suurendas Brendeli maketid omakorda inimesest kõrgemateks, otsekui ulmefilmist pärit olenditeks ning paigutas need Kadrioru lossi ballisaali. Skaalanihe on alati muljetavaldav ja publikut lõbustav, aga antud juhul tekitas papjeemašee kohmakus minus esteetilise dissonantsi. Ilmselt oleksin ma hoopis rohkem nautinud Blaschka klaaslilli. Erinevalt Brendeli suurendatud ja stiliseeritud papjeemašeest on Blaschka mudelid valmistatud värvilisest klaasist, elusuurused ja oma läbikumava haprusega illusoorselt realistlikud.Blaschka mudelid tõid klassiruumi looduse õrna ilu – need on pigem Flora ikoonid kui skeemid. Neid võib tajuda kui varajast ettekujutust „ökoloogilisest esteetikast“ ja sellest oleks tore olnud osa saada, ent ma annan endale aru, et The Phoebus Foundationi ja Harvardi Loodusloo Muuseumi kokku toomine ühiseks koostööprojektiks käiks üle jõu isegi Eesti Kunstimuuseumile.

The Phoebus Foundation on Belgias Antwerpenis asuvale logistikakontsernile kuuluv hiiglaslik erakogu ja sihtasutus, mille eesmärk on kunsti säilitamine, uurimine ja tutvustamine. Eesti Kunstimuuseumiga on see juba kolmas koostööprojekt. Eelmised olid „Memlingist Rubensini. Flandria kuldne ajastu“ (Kadrioru kunstimuuseum, 2021) ning „Ajalugu ja müstika. Ladina-Ameerika kunst ja Euroopa“ (Kumu, 2024). Ma väga loodan selle koostöö pikka jätkumist, Phoebus võtab kunsti uurimist ja tutvustamist äärmiselt tõsiselt ning nii põhjalikult läbi kommenteeritud näitusi on harva näha. Projekti kuraatori Katharina Van Cautereni videotutvustus, kus võtavad sõna ka kujundaja Walter Van Beirendonck ja Phoebuse restaureerimis­grupi juht Sven Van Dorst, on näitusele heaks sissejuhatuseks. Muuseumi poes müügil olev Sven Van Dorsti raamat „Forever Flowers“ on sisuliselt selle väljapaneku kataloog ning avab barokiajastu lillemaalide taustu nii põneva ja asjatundliku üksikasjalikkusega, millega ükski näituse­formaat võistelda ei suuda. Saame näiteks teada, kuidas Madalmaade tulbibuumi ajal värvitud vaasiveega lilli tooniti.

Haldjate ajastu?

Näitus soosib aeglast vaatamist, lausa taimses mõttes aeglast. Maalid on tohutult loomutruud, hüpnootiliselt üksikasjalikud justnagu maalitud entsü­klo­peediad, ometi lopsakalt stiliseeritud ja täis kultuurilisi vihjeid. Madalmaade barokk oli aplalt uudishimulik – ületati meresid, vallutati uusi maid ja kontrolliti kaubandust. Holland muutus XVII sajandil maailmade ristteeks. Kuigi Madalmaade koloniaalsed valdused hõlmasid vaid mõne üksiku protsendi selleks ajaks tuntud Uuest Maailmast, käis ligi pool Atlandi kaubavoogudest läbi Amsterdami ja Rotterdami sadamate. Eksootika oli moes. Seemneid ja sibulaid toodi kõigist ilmakaartest. Kloostrite hortus medicus’ed muutusid botaanikaaedadeks, kus koguti ja aklimatiseeriti uusi taimi üle kogu maailma, et neid (näiteks kohv ja vürtsid) teistesse kolooniatesse edasi kultiveerida. Tekkis kujutelm, et loodus on omatav, kogutav ja hallatav, eksootilised taimed muutusid prestiiži sümboliks ning näitasid imperiaalset haaret, jõukust ja haritust. 1630. aastate tulbimaania, kus sibulate hinnad lähenesid kinnisvara või laevade hinnale, muutusid taimed finants­fantaasiate kandjaks. 1637. aasta tulbiturupaanika kollaps osutus majanduse ajaloo esimeseks spekulatiivseks mullinähtuseks.

Samal ajal kui Madalmaade börsid veel idanemata tulbisibulate futuuridega hangeldasid, läksid üle Euroopa moodi Wunderkammer’id, kuriositeetide kabinetid, kus valitsejad ja jõukad kollektsionäärid uhkeldasid kogu maailmast kokku röövitud loodus­imede ning kunstiteostega. Nii nagu omaaegsetes Wunderkammer’ites, nii on ka Kadrioru vitriinides korallid, ammoniidid ja paradiisilinnud kõrvuti põlisrahvaste pisiplastika ja fantastiliste võltsingute – näkineiu ja jänesest ning rebasest kombineeritud kimääriga. Wunderkammer’id muutusid ajapikku teadusmuuseumideks, aga tugev inspireeriv roll on neil ka postmodernses kultuuriruumis, kus paljud nii-öelda dokumentaalsed installatsioonid imiteerivad Wunderkammer’ite arhiveerivat laadi.

Markantne näide tänapäeva Wunder­kammer’ist asub Londoni Hackneys, The Last Tuesday Society nimelise galerii ja kokteilibaari avaras keldris. The Viktor Wynd Museum of Curiosities, „a snug collection of bizarre and occult items“ eksponeerib Victor Wyndi Kongos ja Uus-Gineas kogutud veidrat etnograafiat, haldjate topiseid, Rolling Stonesi liikmete poolt kasutatud kondoome ning Leonora Carringtoni (kes on eestlastele tuttav Phoebus Foundationi Ladina-Ameerika 2024. aasta näituselt „Ajalugu ja müstika“ Kumus) kunstiteoseid.

„Naudingute aia“ põhiteemaks on siiski maalitud lilled ja paradiisiaiad, sisaldades XVII sajandi kõige popimate kunstnike Jan Brueghel I, Daniel Seghersi, Osias Beert I ja teiste šedöövreid ning need on lummavad nii erootilise lopsakuse kui filigraansuse poolest. Baroki ajal töötasid kunst ja teadus teineteist täiendades käsikäes, kiiresti avarduva maailma klassifitseerimisel ja kirjeldamisel tehti ära tohutu töö. Lillemaalid ei olnud üksnes dekoratiivsed iluasjad või jõukuse sümbolid, lillemaalijad olid tihti ka aednikud või õpetlased, koostades üksikasjalikke botaanikaatlasi. Üksikasjalik vaatlus ja filigraanne kujutamisviis olid selle ajastu tunnusjooned. Loodusläheduse ja vahetu taju poolest ületavad tolleaegsed inimesed praegusi ekraanipõlvkondi mäekõrguselt ja kuigi ökoloogilised teemad on kunstielu eeslavale nihkunud, paistab paljudel kunstnikel isiklikku looduskogemust napiks jäävat.

Isegi röövikud

Päev pärast „Naudingute aia“ külastamist sõitsin vaatama Helsingi biennaali. Tänavune teema oli „Pelgupaik“, keskendus teistele eluvormidele, rohkem-kui-inimestele ja suurem osa biennaalist toimus Helsingi arhipelaagis Vallisaaril, mis kunagise militaarobjektina on hilisemast inimmõjust peaaegu puutumata. Vallisaari loodus on võrratult maaliline, küklooplikud graniidipaljandid vahelduvad seal metsa ja parkmetsaga, vanades pärnaalleedes vehkleb suur nahkhiire­populatsioon, graniidipinda asustab rikkalik seltskond samblikke.

Maastikku paigutatud kunstiteosed, või õigemini, kunstnikud, on sellest kõigest suuresti mööda vaadanud. Mitmed kontseptuaalsed teosed olid analüütilised, püüdlesid kokkupuudet teaduse ja filosoofiaga, targutasid skemaatiliselt, aga luhtusid meelelisuses ja afektiivsuses, mis analüütilised mõttekäigud meelte ulatusse tooks, publikut üllataks, ehmataks või hinge liigutama paneks. Mis teha, vahetu tajumise oskus ja üksikasjalik uudishimu käivad ekraanide maailmas alla. Mitmed koormakatetest, torudest või tekstiilist Vallisaarile püstitatud loodusvormide imitatsioonid mõjusid oma kohmaka õpetlikkusega koomiliselt nagu aiapäkapikud. Nende ponnistuste asemel oleks mulle täiesti piisanud mõnest mõnusast lavatsist, mille pealt samblikke või samblaid lähedalt uurida ja nuusutada. Veendusin taas, et ökoloogilise esteetikani on meil veel pikk maa minna.

Oli muidugi erandeid. Soome kunstnike duol nabbteeri oli vaimuka installatsiooni abil korda läinud muuta vana koolimaja varemed isevärki eluvormiks ja ökosüsteemiks, kuhu olid elama kolinud arvukad värvuliste seltskonnad. Ja siis muidugi Olafur Eliasson, kes oli paigaldanud maastikku ühe peegeltoru, mille abil lihtsalt ümbrust märgata. Väga tore, kui näiteks Maajaamal läheks korda need meistrid kunagi Eestisse tuua.

Hollandi vanas kunstis olid aga õpetatus ja meelelisus kenas kooskõlas ning ruumi jäi veel ka teoloogilistele ja poliitilistele aspektidele. Nagu tollal kombeks, kandsid maalitud esemed ja olevused ka allegoorilisi tähendusi, loomulikult ka lilled. Üle saja aasta varem valminud Hieronymus Boschi „Lõbude aias“ kannavad õied ja marjad peamiselt deemonlikke tähendusi või illustreerivad pattude kataloogi. Kuigi Bosch mõjub tänapäeval avangardselt nagu sürrealismi eelkäija, oli ta tegelikult pühendunud konservatiiv ja tegutses juhtival kohal katoliku Püha Jumalaema Vennaskonnas, tema tööd illustreerivadki konservatiivse katoliikluse seisukohti rahvalikult labases ja muinasjutulises kujundikeeles.

XVI ja XVII sajand oli Madalmaades väga segane ja keeruline aeg, verine ja lõhestav konflikt katoliikluse ja reformatsiooni vahel venis Kaheksakümne­aastaseks sõjaks. Protestandid mässasid Hispaania ülemvõimu, inkvisitsiooni ning katoliku kiriku väärtegude ja liialduste vastu. Õigele usklikule on vaja piiblit ja osadust jumalaga, liturgilisi dekoratsioone peeti ebavajalikuks. Pildirüüstes hävitati hulganisti katoliku kirikute altareid, maale ja skulptuure. Katoliiklus vastas veelgi moodsamate ja toretsevamate kirikute rajamisega ning jesuiidid leiutasid lillepärjažanri, kus religioosselt vagad stseenid ümbritseti lopsakate lillevanikutega. Neid kasutati diplomaatiliste kingituste ja märgu­annetena, need läksid moodi, neid valmistati tuhandeid ja nii kasutati taimset erootikat vagaduse propageerimiseks.

Vestfaali rahuga jagunesid Madalmaad kalvinistlikuks Hollandi vabariigiks ning Hispaania ja katoliikluse mõju alla jäänud hilisemaks Belgiaks. Kalvinismis kirikukunst hääbus, pühakojad jäeti askeetlikult tühjaks ning kunst kolis kirikutest tasapisi kodudesse. Kunstnikud hakkasid maalima rikastuvale kodanlusele, kiriku ja õukonna tellimuste asemel kujunes välja lai kunstiturg, mis pani Euroopas aluse modernsele kunstitarbimisele. Formaadid muutusid väiksemaks, tekkisid olmelised žanrid, mis peegeldasid tellijate identiteeti: portreed, igapäevaelu kujutavad žanrimaalid, maastikud, vaikelud ning kõige hedonistlikumana lillemaalid. Luksuslikes vaasides toretsevad üle­voolavad kuhjad filigraanselt maalitud õisi – tulbid, nartsissid, roosid, karikakrad ja kannikesed, mis tegelikult kunagi koos ei õitse. Kõik on maalitud täiuslikult ja botaanilise täpsusega, isegi röövikud, lehetäid ja laiali varisenud kroonlehed. Värvide luksus ja detailide täpsus räägib tellija rikkusest ja haritusest, sellal kui putukad ja närtsivad õied annavad sellele kompositsioonile vanitas-alatooni – elu on ilus, aga üürike.