Lõppenud suvi oli Eesti dokumentaalteatrile märgiline: pikalt kultuurilisse perifeeriasse kuulunud piirilinnas Narvas töötasid korraga samas majas kahe praeguses ajas erakordselt olulise lavastuse kallal Eesti teatri tipptegijad. Merle Karusoo kuulas Ukraina sõjaveteranide lugusid ja tõi välja esitluse „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat“ ning Mari-Liis Lill lavastas Piret Jaaksi dokumentaalnäidendi „Sisekliima“.

Näen põlvkondade sidet: Eesti dokumentaalteatri alusepanija Karusoo teadmised ja oskused on järgmine põlvkond kaasa võtnud ja neid omanäoliselt edasi arendanud. Kui vanem põlvkond, Karusoo, rakendab oma välja töötatud eluloointervjuu meetodit kindlakäeliselt, aga nii, et see unikaalsest pihtimushetkest osasaajale mõjub tingimusteta värskelt, siis noorem põlvkond ehk Jaaks-Lill katsetavad dokumentaalteatri erisuguste, põhjalikult läbi mõeldud ja läbi töötatud strateegiate ja kunstiliste vahenditega.

Tunnistus Ukrainast. Kahjuks said erakordsest esitlusest „Kes ma olen? Ma ei jätnud Ukrainat“ osa väga vähesed inimesed: anti vaid kaks etendust väikeses saalis Vaba Lava Narva teatrikeskuses ning astuti üles kaitseväelaste ja liitlaste ees. Seda esitlust, nagu Karusoo oma projektide „Kes ma olen?“ näitamist nimetab, peaks aga nägema üle Eesti ja Euroopas laiemaltki. See jääb küll vaid soovunelmaks, sest laval pole ju näitlejad, vaid eksperdid oma lugudega.

Tunnistusi, nagu Karusoo oma esitletavat materjali nimetab, annavad Vene-Ukraina sõjas rindel olnud kolm meest ja kaks naist. Nad on läbi käinud põrgust. Nad räägivad lugusid, mida detailselt edasi anda ei suuda. Piisab, kui öelda, et ratastoolis noormees oli venelaste käes vangis ning metallist proteesjalaga mees on läbi teinud kakskümmend operatsiooni, mille järel tõdeb, et ta keha ei kuulu enam talle (ta panustab siiski Ukraina võitu igal võimalikul viisil, aidates neid, kes rindel, nagu teisedki kõnelejad). Laval on ka väike Narvas elav ukraina tüdruk, kes laulab ukraina rahva­laulude katkendeid, luues lavalt vastu vaatavale sõjale nii kultuurilise kui ka hingelise vastukaalu.

Merle Karusoo on esitluse dramaturgia peenelt ja detailselt läbi töötanud. Ta on lühendanud ja teritanud oma materjali, rakendades täpselt oma põhimõtet, mille on avanud „Dramaturgiraamatu“ intervjuus: „Jätan püüdlikult alles rääkijale/kirjutajale iseloomuliku väljendusviisi ja suhestan selle teiste tegelaste tekstiga, et anda mitmemeelne ülevaade teemast või sündmusest.“¹

Karusoo terava dramaturgikäe alt kooruvad välja mitmed teemad, mis jäävad ukrainlaste lugusid kuulates eriti sügavalt kõlama. Esiteks toonitatakse kogu aeg, et sõda algas aastal 2014; mitmed lavalolijate elu muutnud sündmused toimusidki enne täiemahulise sõja puhkemist. Teiseks, Moskva patriarhaat kui sõjamasina osa. Konkreetsete näidetega teevad sõjas olnud veteranid selgeks, kuidas Ukraina inimesed viivad oma raha Moskva patriarhaadi õigeusu kirikusse, kust ressursid liiguvad otseselt nendesamade ukrainlaste hävitamisesse. Kolmandaks, seni vist peaaegu tähelepanuta jäänud posttraumaatiline stress. Lavalolijad kõnelevad oma võitlusest ärevuse, alkoholismi, impulsiivsuse ja depressiooniga ning toovad sellega sõja laiaulatusliku mõju kuulajale eriti lähedale. Iseloomulik, et peaaegu kõik kõnelejad on pärast rindeelu jätmist õppinud psühholoogiat ning aitavad sõjaveterane vaimse tervise probleemide korral.

Neljandaks: leppimatus Ukraina jätnud kaasmaalastega. Meenutagem, et käesoleva aasta suve hakul tõi Karusoo Vene teatris (praegune Südalinna teater) lavale esitluse „Kes ma olen? Ma jätsin Ukraina 2022“ (sügisel on see repertuaaris, soovitan kindlasti vaadata). Sarnaste pealkirjadega loob dramaturg Karusoo siin ka otsese paralleeli nende kahe lavastuse vahel. Kui Vene teatri laval räägivad kolm kahekümnendates-kolmekümnendates eluaastates noort näitlejat vene keeles oma mõtetest ning kirjeldavad oma teekonda Vene-Ukraina sõjast põgenemisel ja jõudmist Eestisse, siis Ukraina veterane ukraina keeles kuulates sai selgeks, et mingit leppimist nende kogukondade vahel pole. Elulooteatri algataja Karusoo vaimus on aga luua lavastused mõlema poolega, anda hääl mõlemale.

Tunnistus Narvast. „Sisekliima“ on Eesti dokumentaalteatri väljal huvitav nii tekstiliste kui ka lavastuslike võtete poolest. Kui ühest küljest kasvab selline teater välja meie dokumentaalteatrile alusepanija Merle Karusoo õpetustest, siis teisalt on „Sisekliima“ edasiarendus nii näitekirjaniku kui ka lavastaja loometeel.

„Sisekliimaga“ arendab Piret Jaaks edasi oma doktoriõpingute ajal välja töötatud dokumentaal- ja kogukonna­teatri loomise võimalusi.² Seekord on ta liikunud väljale, kus on kerge libastuda, nimelt dokumentaalsuse ja fiktsiooni põimimise mänguväljale, kuid kõik lavastuse loojad on püsinud vahedal tasakaalujoonel. Tulemus on kunstiliselt kõrgetasemeline tervik, kus nii (noorem) Eesti kui ka Euroopa publik saab palju teada Nõukogude okupatsioonirežiimi, Baltijetsi salatehase toimimise ja aastakümnetetaguse olme kohta, lisaks muidugi mõtteainet tänapäevastest väärtus- ja meelsuskonfliktidest. Kuna lavastuse loojaid võib pidada Karusoo õpilasteks, siis on erisuguste seisukohtade ehk, nagu eespool mainitud, mitmemeelsuse esiletõus tegijatele oluline ja väljendub nende loomingus. Ajaliinilt jõutakse välja Eesti vabariigi taastamise aegadesse ning laval on ka tegelased, kes vaatavad toimunule kriitiliselt.

„Sisekliima“ on Piret Jaaksi ja ka Mari-Liis Lille loomingu loogiline jätk. Näiteks on rakendanud Jaaks dokumentaalsete materjalide põimimist fiktsionaalse (perekonna)looga ka näidendis „Lõpp“ (Vanemuine, 2024, lavastaja Marta Aliide Jakovski). „Sisekliimat“ vaadates tuleb silme ette muidugi Jaaksi ja Lille eelmine koostöö „Samad sõnad, teine viis“ (Eesti Draamateater, 2021). Tekstiliselt kasutati seal küll teistsuguseid strateegiaid, kuid lavastuslikult saab tuua paralleeli. Lavastus „Samad sõnad, teine viis“ oli tõeliselt meeldejääv oma performatiivse aktiga: Britta Soll ja Teele Pärn ehitasid Eesti Draamateatri väikese saali lavale akutrelliga toimetades päris laudadest maja – maja kui uue Eesti vabariigi sümboli.

„Sisekliima“ algab kolahunnikust (sõjas hävitatud Narva): metall-latid on keset lava risti-rästi justkui lapsepõlves mängitud pulgamängus „Mikado“, etenduse jooksul loovad näitlejad sellest enda ümber puuri. Puuri kujund hakkab toimima mitmeti, sümboliseerides suletud maailma: Baltijetsi tehas, aga ka teised suured tööandjad lõid oma töötajatele suletud mulli, kus „kõik“ oli olemas, olgu selleks siis basseiniga lasteaed, tasuta sanatooriumid jm. Tehasetöölised ehitavad justkui vabatahtlikult enda ümber puuri: etenduse jooksul tõstatub küsimus, mis on/oli inimese vaba tahe repressiivsetes režiimides.

Muud kujunduselemendidki (kunstnik Nele Sooväli) on pärit sellestsamast Baltijetsi aktusesaali, tänase teatrisaali kõrval kõrguvast kümnekorruselisest punastest tellistest majast, mille lõputud koridorid ja ruumid näevad välja kui hiiglaslik sürrealistlik kunstisaal.

„Sisekliima“ koosneb dokumentaalsest ja fiktsionaalsest kihistusest. Inter­vjuudest ja dokumentidest pärit faktiinfo (näiteks, et Baltijetsi tehases toodeti muu hulgas ka sõjatehnikat keemiavägede tarvis; et oli olemas tehasesisene kinnine telefonivõrk, mida pealt kuulati jm) põimub väljamõeldud karakteritega (noorte tehasetööliste Vassili ja Nadja kohtumise, ühikaelu, abiellumise, lastesaamise ja korterisse kolimise lugu). Suure sisemise energiaga tegutsevad laval paljudes rollides Riina Maidre, Elina Reinold, Henrik Kalmet ja Kristjan Sarv. Tekst on tihe ja intensiivne, kuid siiski hästi jälgitav, sest humoorikad hetked (ühikaolme kujutamine, triikraua või suhkru laenamine), samuti Jarek Kasari ajastut tabavad laulud, jätavad publikule hingetõmbehetki. Kujund­likul tasandil toimetab lavastuses aga pääsuke (Elina Reinold), kes teeb pesa Vassili (Kristjan Sarv) ja Nadja (Riina Maidre) uue korteri räästa alla. Vahest sümboliseerib see pääsuke siin uut Eesti aega, millest elanikud ei taha midagi teada – kõtt, minema!

Lavastustervikus tõusevad esile mitmed laiemat üldistust pakkuvad teemad. Olulisena jäi kõlama terviseteema, sh repressiivrežiimile omase suu-kinni-mentaliteediga. Baltijetsi töötajad hingasid sisse elavhõbedaaure (ohutuse mängimiseks joodi piima) ja töötasid radioaktiivse uraaniga. Intervjuudest selgub, et töötajad hakkasid kaotama hambaid, tekkisid mädapaised. Tšornobõli tuumakatastroofi hoiab Nõukogude Liit kaks nädalat saladuses, ja Baltijetsi tehases kajastub see esialgu vaid dosimeetrite rekordtellimuses – hakkame tööle!

Näidendi ja lavastuse erinevaid tasandeid seob rõhutatud vene aktsendiga eesti keeles kõnelev giid, keda esitab vaimustava detailsusega Henrik Kalmet. Iroonilise olemisega giid kõneleb, et Narva lähikonna asulate elanike seas esineb märgatavalt rohkem vähijuhtumeid. Milleks aga esitada liigseid küsimusi? Tööstusrevolutsioon ennekõike! Selleks et kellelgi ei tuleks mõttessegi midagi küsida, korraldatakse Baltijetsis pidu! Nimelt saab valmis tehase päris oma kultuurimaja – Suure Oktoobri 50. aastapäeva nimeline. Irooniline suhtumine on ilmne, ei mingit nõuka­nostalgiat. Siinjuures tuleb ka hästi esile repressiivse režiimi silmakirjalikkus: kõik oli justkui tasuta, tehas andis Vassili perekonnale korteri, aga samal ajal sureb sõber Anton kiirituse tagajärjel. Giid osutab irooniliselt: millised koš­maarsed kinnisvarahinnad on praegu – aga mis on tasuta asjade hind?

„Sisekliima“ kõige mõjuvamaks teemaks tõuseb mälu. Eriti jäi meelde dialoog tehasetööliste vahel: „Mis oli varem seal ilusas torniga majas?“ – „Pioneeride palee.“ – „Ei, enne … sellel, nagu vahel öeldakse: Eesti vabariigi ajal.“ Vastus: ikka pioneeride palee. Ette astub tegelane pääsuke ja pahvatab, et see oli Narva raekoda.

Mälu ehk küsimus „kes ma olen?“ ühendab mõlemat siin käsitletud lavastust. „Sisekliimat“ vaadates saab aimu, kes olid need Nõukogude Liidu avarustest Narva kolinud inimesed ja et nende mälu alguspunktiks ongi pioneeride palee. „Ma ei jätnud Ukrainat“ tunnistajaks olles saab teada, kes on need, kes on praegu meie kaitsekilp vabaduse nimel.