Ei juhtu just sageli, et lavastaja teist filmi oodatakse nagu suurmeistri värsket läkitust. Sedagi ei juhtu sageli, et lavastaja esimeseks filmiks on „Eelmised elud“¹. Celine Songi debüütteos on üsna ühehäälselt paigutatud selle sajandi parimate filmide sekka. Tasemevõrdlus eelkäijaga on järeltulijale paratamatu ega saa tähendada „Materialistidele“ muud kui varju, millest on võimatu üle hüpata. Jätkem kõrvutused seega puhtalt sisuliseks.

Lõuna-Koreas sündinud ja sealt 12aastasena Kanadasse kolinud Song jätkab „Materialistides“ inimsuhete uurimist, kuid on valinud selleks hoopis teistsugused žanri- ja stiiliraamid. Filmis „Eelmised elud“ jälgis ta tasaselt ja tundlikult kahe inimese omavaheliste tunnete arengut kahel kontinendil läbi veerandsajandi. Kuigi „Materialistid“ algab suisa vinjetiga inimkonna algusaegadest, on see palju selgemalt piiritletud. Tegevus toimub seekord Songi praeguses kodulinnas New Yorgis ning stsenaariumgi on newyorklaslikult palju teravam, otsekohesem, selgesõnalisem.

„Materialistide“ keskmes on kosja­sobitaja Lucy (Dakota Johnson), kelle küünilise meele ja tähelepaneliku silma all otsib endale paarilist plejaad firma kliente jõukatest ettevõtjatest meeleheitel leskedeni. Krooniliselt vallaline peategelanna elab peamiselt oma klientide elu, kuni kohtub nägusa, veetleva ja, mis peamine, ropult rikka investori Harryga (Pedro Pascal), kellega näib kõik paberil klappivat. Ainsaks takistuseks on aga tõik, et kuskil südamesopis meenutab ennast Lucy ekspeigmees, mitte just lennuka näitlejakarjääri kõrvalt ettekandjana töötav ja ühiskorteris elav John (Chris Evans).

Juba filmi poster näitab, et romantilisele komöödiale kohaselt on peategelased ebarealistlikult ilusad ja stiilsed, mis ei aita tingimata kaasa elada nende painetele. Kõlab nagu anekdoodi algus, et Kapten Ameerika, see naine „Viiekümnest hallist varjundist“² ja see tüüp igast filmist, mis sel aastal kinodes („Fantastiline nelik. Esimesed sammud“, „Eddington“, telesari „Viimased meist“³), kohtuvad pulmas.

Õnneks on oma rollis veidi keeruline uskuda vaid Evansit. Johnson on võtnud kolmandajärgulise meelelahutuse kõrval ette üha nõudlikumaid rolle, näiteks Luca Guadagnino filmis „Suspiria“ (2018) või Maggie Gyllenhaali linaloos „Kadunud tütar“⁴ – ning sobib siin oma ossa kui valatult. Lucy on valitud tööle sobivalt professionaalne, jahe, kalkuleeriv, hinnanguline, kuid evib fassaadi tagant vaevu aimatavat haavatavust ning üksindust.

Harrys on kõik tüüpjooned, et kujuneda materialistlikuks mölakaks, ent Pedro Pascal on täitnud tegelase kerguse ja soojusega, mis ei jää kinni klassikuuluvuse ega sellega kaasnevate klišeede kammitsaisse. Songi tugevus ja emotsionaalne intelligentsus stsenaristina on lubanud tal kirjutada „Materialistid“ nagu debüütfilmigi ilma nii-öelda halbade tegelasteta (kui välja arvata üks näota jääv kallaletungija) või vastas­jõududeta.

Tehniliselt on „Materialistid“ läbivalt peaaegu laitmatu. Ka „Eelmiste elude“ kallal töötanud Shabier Kirchneri kaamera liugleb tegelastega kaasa moel, mis lisab tegevustikule vaata et muinasjutulise mõõtme. Lisaks teravmeelsele dialoogile jääb kõrva tugev helirežii. Eriti efektne on stseen, kus Lucy ühes kaaskonnaga pulma eel kangestunud pruuti vaatama läheb, kontskingade klõbin puitparketil liikumist dramaatiliselt rütmistamas.

Lavastajana on Songil tunnetust stseenide peale, mis tegelasi avavad, nende siseilma ka vaatajale läbi valgustavad või mingil moel seda avardavad. Kõnekas on näiteks hetk, mil esmakordselt Harry luksuskorterisse jõudnud Lucy kurameerimise kõrvalt silmanurgast mehe kinnisvara väärtust hindab. Tõeliselt valus on aga minevikumeenutus Lucy ja Johni lahkuminekust, kus tõdetakse, et ei soovita koos vaesuses vireleda.

„Materialistide“ väljakutse ongi suuresti, kas vaataja suudab üle saada teatavast lõhest filmi stiili-impulsside vahel. Song on võtnud eeskuju Woody Alleni vanadest filmidest ja 1990ndate romantilistest komöödiatest. Kuigi siin iga hinna eest nalja teha ei kangutata, on mõned stseenid (nt Lucy kliendid oma ootusi sõnastamas) siiski äärmiselt koomilised. Sellised juured tingivad aga teatava mängulisuse, mis seab dramaatilised pöörded psühholoogilisest veenvusest ettepoole ning tingib surve näiteks žanrile omase õnneliku lõpu järele.

Tervete suhete huvides tahakski Lucy ja Songi lõpliku valikuga pigem vaielda, aga seda soovi poleks tekkinud, kui filmis poleks püütud „Eelmiste elude“ kombel suhete enda kohta midagi sügavamat öelda. Kuigi häid satiirilisi tähelepanekuid „Materialistides“ jagub, kahandab nende maksvusele pääsemist veidi unistavalt lihtsustatud lõpp­lahendus.

Pinnas, milles Song kaevab, on igal juhul viljakas. Virtuaalsed kosjasobitajad ehk kohtinguäpid vaid süvendavad keskendumist üksikutele aspektidele, millest suur osa puudutavad välist või materiaalset. Song näib ühtaegu ütlevat, et tehingulisus on suhetes alati olemas olnud. Ühtlasi on ta varjamatult kriitiline, kui õnnetuks võib seesugune pealiskaudsus inimesed suure armastuse otsingutel teha.

Nõrgemaks ongi jäänud film just pehmema ja tundelisema poole mõtestamisel. Kui „Eelmistes eludes“ saadi igavikulisest küsimusest „mis (värvi) on armastus?“ mööda sedavõrd peenelt ja õhuliselt, et see mõiste sai rikkalikult sisustatud, nii et seda polnud vaja sõnastada, siis „Materialistides“ pürgitakse suurema määratletuse poole. See ülesanne on aga lahendatud vaid pooleldi, rohkem soovmõtlemise kui veenva sisulise loogikaga. Pigem meenutab film, et kui tahes suhkruvahuselt ja roosamannalt ka mõelda, ei ole materiaalne külg ometi ebaoluline.

Kõigi suurte staaride kõrval kujuneb filmi ootamatuks tuksuvaks südameks ja kõige paeluvamaks tegelaseks üks Lucy klientidest, 39. eluaastal kaaslase leidmisega suurtes raskustes Sophie (hittsarja „Pärijad“⁵ Kerryna tuntud Zoë Winters). Tema esindab kõige ehedamalt seda elujanuse ägeduse ja suuresti väljastpoolt peale surutud eneses kahtlemise segu, mida kogevad paljud 40. eluaastate läve ületavad naised, aga vähemal määral ka mehed.

Tema loost saab alguse Lucy äratundmine, et suhteid ei määra üksnes absoluutne sobivus paberil. Kõige sagedamini mõtestatakse armastust, mis peaks justkui olema partnereid ühendav liim, endiselt tunnete kaudu. Sophie kaudu meenutab „Materialistid“, kuivõrd armastus on ka tegu: viis olla ja käituda, vastutada ja hoida.

„Materialistid“ mõjub kui paljudest väga kõnekatest juppidest koosnev pusle, mida pole õnnestunud päris kokku saada. Sellegipoolest pole raske filmi konarusi Songi empaatia ja tähelepanelikkuse tõttu andeks anda. „Materialistid“ ei suuda küll romantilise komöödia žanriga kaasa pakitud piiridest välja murda, kuid kuulub nutikuse ja kvaliteedi poolest kahtlemata omataoliste tugevamasse otsa.