Teatrirohkus on olnud viimastel aastatel korraga uhkuse allikas ja valupunkt. Ühelt poolt on meelitav nimetada eestlasi teatrirahvaks. Pakutav valik on kirju ja mitmekesine, midagi leiab igale maitsele, teatrit tehakse vaata et igas riigi otsas. Teiselt poolt ei suuda keegi enam tervikpilti adekvaatselt hõlmata. Esietenduste arv võtab silme eest kirjuks ning keskmine kvaliteet kipub kvantiteedi kasvades pigem langema. Mis aga peamine: kõigi teatritegijate vajaduste ja soovide täitmiseks ei jätku lihtsalt piisavalt (riigi) raha.
Selle rohkuse keskel on aeg-ajalt pead tõstnud teine, veelgi vastuolulisem teema, nimelt venekeelse teatri roll ja koht Eestis. Idanaabri vallutussõja foonil on see küsimus üksnes teravdunud ning liikunud teatrikunstilisest vallast üha enam ideoloogilisele. Mäletan hästi nii täielikku lahtiühendatust maailmas toimuvast 2022. aasta märtsikuu teatriauhindade galal, mida peeti Ukraina täiemahulise sõja alguspäevil Vene ehk nüüdseks nime vahetanud Südalinna teatris. Nagu ka seda, kuidas Timofei Kuljabini kõheda totalitarismikriitilise lavastuse „Kolmanda impeeriumi hirm ja viletsus“ ajal ja lõpus rohkelt venekeelseid vaatajaid demonstratiivselt lahkus või plaksutamata jättis.
Eelnevat silmas pidades võib mõjuda mõte uuest venekeelsest teatrist kummastava ja isegi kohatuna, kuid just sellega on Eestis sündinud ja kasvanud, vahepeal ka Moskvas teatrit juhtinud Anton Kiseljus omanimelise teatri näol hakkama saanud.
Kiseljuse teater avas uksed pisut rohkem kui aasta eest, 2024. aasta juuni lõpus. Selle aja jooksul on lavalaudadele jõudnud kolm lavastust: parasjagu teist osa ootav Boriss Pasternaki „Doktor Živago“ neljaosalise tõlgenduse sissejuhatus, saksa teatri suurkuju Bertolt Brechti 1926. aasta näitemängule toetuv „Mann ist Mann“ ning briti kultuuri vapilooma William Shakespeare’i „Romeost ja Juliast“ tõukuv „Tomba di Giulietta. Ekskursioon“. „Mann ist Mann’i“ on mängitud mitmete teatrite ristkasutuses Sakala 3 teatrimajas, teisi aga omaenda ruumides sadama kandis Lootsi tänaval.
Just „Tomba di Giulietta. Ekskursioon“ näitab, kuidas endale on tegutsemisruum leitud seal, kus seda varem poleks kahtlustada osanud. Sada vaatajat mahutav saal on senisele teatriloogikale risti vastupidine: musta black box’i asemel on kasutusele võetud katuseakendega, valgete seintega ja üleni hele, valgusküllane ruum. Võiks arvata, et selline valik ei soodusta meeldejäävat teatrikogemust, kuid tegelikkus kinnitab muud.
Nimelt on „Tomba di Giulietta. Ekskursioon“ küll juurtelt Shakespeare, kuid teostuselt algupärandist või selle aukartusega kohtlemisest kaugel. Tegevus rullub lahti klassiekskursioonil, mille raames viiakse teismelised Verona kunagises kaputsiinide kloostris asuvasse hauakambrisse, kus puhkavad legendi kohaselt Julia säilmed.
Noortele pakub iidamast-aadamast pärit tragöödia palju vähem huvi, kui Instagrami tarvis enesest piltide klõpsimine. Otse nende kõrval lahvatab aga verevaenu pidavate perekondade võsukeste romanss, milles aimub enam-vähem igal sammul kirjandusklassikat, kuid peaaegu iga stseen on saanud värske mõõtme.
Ennekõike ongi värske mängulaad ise, sest Shakespeare’i ei võeta laval sugugi tõsiselt. Õigupoolest visatakse teatrimaailma klassikalembuse üle isegi üksjagu nalja. Ühes paljudest muusikalistest stseenidest öeldakse koguni otse välja, et „siinkohal oli Shakespeare’il kolmeleheline monoloog“, aga „lõikasime kogu selle jama välja ja jätsime alles kõige olulisema“. Rõhutud on liikumisele, tempole, pophittidest tulvil muusikalisele saatele, tantsule.
Ennekõike on silmas peetud nooremaid vaatajaid ja lavastus on saanud kompromisse tegemata kaasahaarav ka teatrikaugemale publikule. Ühes kõige meeleolukamas stseenis jõuavad peategelastest noored armastajad kohalikku omavalitsusse, kuid avastavad, et riigilõivu jaoks napib raha. Seda küsitakse publikult, kes oli etendusel toimuvaga niivõrd kaasas, et asus lausa üksteise võidu sobivat sularaha otsima, et noored saaksid ikkagi kombekohaselt paari pandud.
Veelgi sümpaatsem on lühenevat tähelepanutsüklit ja tarbimisharjumusi arvestava teatriruumi loomine. Selle asemel et manitseda lavastuse alguses nutiseadmeid ära panema, öeldakse hoopis, et pildistamine ja filmimine on oodatud, lisatagu vaid ühismeedias jagades juurde viide teatrile. Tegemist pole üksnes reklaamitrikiga. Hele ruumilahendus aitab kaasa sellele, et ekraanid ei häiriks: vähese kontrasti tõttu telefonide ja ülejäänud ruumi vahel sulavad need kaks pigem kokku.
Tulemus on üllatav: näiteks minu ees alguses telefonis istunud noored hakkasid energilist lavamängu filmima ning kui toimuva läbi ekraani jälgimine end ühel hetkel ammendas, ei kulgetud edasi mitte mõnda teise äppi, vaid elati üsna emotsionaalselt ja haaratult kaasa just laval toimuvale.
Vaatamata „Tomba di Giulietta. Ekskursiooni“ nüüdisaegsetele ja energilistele lahendustele kõlab järgmisel aastal sajandat aastapäeva tähistav „Mann ist Mann“ vastu isegi kõhedamalt päevakajalisena. On ju Brechti näidendis tegemist sõja, propaganda, võimu, identiteedi ja individuaalsusega.
Esimese maailmasõja tuules kirjutatud tekstis valutatakse südant Weimari vabariigi kehva käekäigu pärast ning see on kantud Brechti kasvavast vaimustusest marksistliku ideoloogia vastu. Laval on kujutatud nimetamata Briti koloonias tavakodaniku seisusest armeeteenistusse sattunud Galy Gayd, kes unustab ajapikku oma identiteedi ning saab osaks suuremast masinavärgist.
Kiseljuse teater ei mängi seda ei ideoloogilise traktaadi ega tõsise psühholoogilise draamana, vaid igal sammul oma teatraalsusest teadliku satiirina.
Samamoodi „Tomba di Giulietta. Ekskursiooni“ publikusuhtlusega purustatakse korduvalt neljas sein ning kommenteeritakse toimuva kasvavat absurdi.
Kui Brechti paelus kommunistlik idee, et inimesed muutuvad omavahel vahetatavaks nagu auto varuosad – iroonilisel moel ei eristu see sugugi tema vihatud natsionaalsotsialistlikust riigiaparaadi teenistuses olemisest –, siis Sakala teatrimaja laval pööratakse piik igasuguse dehumaniseeriva võimu ja grupimõtlemise vastu.
Algupärases „Mann ist Mann’is“ sisalduvast optimismist ühiskonna mehhaniseerumise suhtes on järele jäänud võrdlemisi küüniline pilt üksikisiku lahustumisest suuremate ja riukalikumate mängude keskel, mille lõpus ootavad sõda ja kadu. Paralleele idanaabri ajupesu, manipuleeritud inforuumi ja massipsühhootilise vallutussõjaga pole keeruline leida.
Tõsiste teemade ja päevakajaliste viidete juures ei unusta trupp aga siingi publikut: kogu toimuv on esitatud tiheda huumoriga, tantsust, laulust ja füüsilisest komöödiast tulvil kabareena. Mõlema lavastusega näitab Kiseljuse teater seega nagu näiteks Eesti Noorsooteatergi, et ka nooremale publikule saab teha teatrit ilma hinnaalandusteta ning et meelelahutuslik vaatemängulisus ja ambitsioonikas kunst ei ole vastandid. Ja viimaks loomulikult, et venekeelset teatrit ei pea pelgama. Loodetavasti leiab ka eestikeelne publik oma lavastusi püüdlikult subtiitritega varustava Kiseljuse teatri üles.
