Näitusetuppa sisse astudes plahvatab varjudega seotud mütopoeetiline tähendusruum kohe nagu seostega ülelaetud lõhkekeha, aga seda plahvatust on parem kontrolli all hoida, muidu näitusest endast ei saakski kirjutada. Vari võib inimest taga ajada küll ja inimene võib taga ajada ka oma varju (vt Ursula K. Le Guini „Meremaa võlur“) ja kui mõnel tegelasel varju üldse pole, hakatakse teda kohe ebaloomulike nähtuste nimekirjast otsima (vt vampiirid). Üldiselt on vari seotud valgusega, kuid siinsel juhul on puust asjadel puust vari ja vaatamise seisukohast tähendab see, et need asjad ise heidavad ennast enda ümber (ei, ma hakka siin Heideggeriga jändama). Lihtsamalt ja tehnilisemalt öeldes on siin tegemist universumiga, kus asjade taha iseenesest varje ei teki ja sellepärast tuleb vari käepärastest materjalidest iga asja tarvis eraldi valmis teha. Iga kord, kui teed mingi asja, pead sa talle ka varju tegema. Tegelikult on see päris kummaline maailm, kusagilt mütopoeetiliste labürintide sügavusest välja õngitsetud – kui miski meile tuttavas maailmas on kindel, siis see, et iga asi suudab oma varju alati ise heita.
Aga selle näituse fookus ei ole minu meelest varjud. Tähelepanu koondumiskoht on ikkagi need füüsilised detailid, mida need objektid endas kannavad. Nende detailimassiivide nägemine eeldab küll käsitööle keskendumisega sünkroonis olemist. Sest saaks vabalt ka väita, et mis detailidest me siin ikka räägime, kolm pingijalga on vana kooli augumeetodiga puitplaadi sisse pandud ja natuke on peitliga töödeldud, et pind faktuursem ja huvitavam paistaks. Inimesed külastasid näitusetuba keskmiselt kolm minutit, sel ajal kui mina objektide all ja vahel ringi roomasin ja puidust peitlijälgi otsisin.
Noh, niisuguse kolme-minuti-lähenemisega sellel näitusel väga kaugele ei jõua ja kuigi paljut ei näe. Minu arvates on huvitav osa selles varjude ja asjade toas DIY-printsiibi rakendamine ka vaatamisele – tee endale ise näitus. Kuidagi väga loomulik on keskenduda nii asjade kui varjude füüsilistele omadustele ja hakata kihtide kaupa meetodeid ja töövõtteid ära arvama. Ja siis edasi veel väiksemate detailide juurde.
Ega tavaliselt ei jõua ühtegi näitust niimoodi vaadata, et keskendud igale liidesele ja tapile ja ühendusele ja pinnale eraldi. Keegi muidugi ei eeldagi niisugust vaatamist, kuid iseenesest on see täiesti adekvaatne viis detailidesse sukelduda. Ja siin olid materjalid ja töövõtted sellisel viisil esil, et intuitiivselt ei olnudki õige objektidega esteetilist distantsi säilitada. Ma vaatasin neid, nagu ma oleks olnud töökojas enne näitust. See polnud muidugi enam ka puhas arvustusekirjutaja positsioon – mul oli palju huvitavam vaadata neid asju ja varje nagu meisterdaja, kes juurdleb, kas ta saaks mõnd ühendamisviisi või materjalide teineteise peale asetamist ise kuidagi efektiivselt ära kasutada mõne enda objekti juures.
„Tee ise valmis“ on kõigisse neisse objektidesse sügavale sisse peiteldatud. Selle printsiibi järgi on kõik need objektid ka tekkinud. Rühmitus annab selgelt teada nii bukletis kui intervjuudes, et nad keskenduvad vanade materjalide üleskorjamisele juhuslikest kohtadest ja neile uue käigu sisseandmisele. Seega täiesti tavaline stiilipuhas uuskasutusring. Ainult et see, mille nad üles korjavad, ei ole euroalus – mingis mõttes on Garbage Kids üks päris valiv seltskond. Nad vaatavad ikka hoolega, mida üles võtavad ja ringi tegema hakkavad (näiteks veinitehasest järelejäänud tammelaudu) ja mida mitte. Aga seda oleks raske ette heita. Maailm on prügi ja äravisatud asju täis ning mitte ükski rühmitus ega üksiktegutseja ei suuda selle prügimere vastu midagi ette võtta. Kehtib klassikaline üleujutuse valem n–1 (laenatud Deleuze’ilt ja Guattarilt). Sisuliselt tähendab see, et alati on võimalik üks element ära võtta, ilma et sellest midagi muutuks.
Ja kui juba niikuinii midagi ei muutu, tasub olla leidlik selle suhtes, mida maast üles korjata. Sest siis on need asjad taas kultuurimustritesse lülitatud ja jäävad sinna omajagu pikaks ajaks. Nii et kõik need spetsiifilised puidud ja huvitavad materjalid ongi just täpselt see, mis tuleks neile uue kasutatavuse andmisega sügavale maa sisse vajumisest veel mõneks aastakümneks eemale tõmmata.
Ma olen ise selles tegevuses üle pea sees. Sellepärast ma ei saagi varjude ja asjade näitust vaadata normaalse arvustaja kombel. Isegi saagimispuru peaks leidma minu arvates mingi ringleva rakenduse. Ma küsin endalt iga lauajupi otsast lõigatud klotsi käes hoides (nagu Hamlet hoidis käes pealuud), kas sellega oleks võimalik minna mõnele järgmisele ringile ning teha temast midagi uut. Varjude ja asjade näitus räägib minuga tehnilises, mitte esteetilises keeles. Esteetiline tasand on ka muidugi alati mängus, ent ta tuleb alati esile tehniliste valikute kaudu – enne peavad need saama materjalile rakenduda, alles siis näeme, milliseid võimalusi on materjal valmis endast välja andma.
Varjud on näituse pealkirjas asetatud asjadest ette. Ehkki see võib ka olla lihtsalt kõlaline paigutus, on selles siiski mingi osutav tähtsusjärjekord. Kindlasti järgneb igapäevases kasutuses asjale vari, aga kui vari on materialiseeritud (puust asja puust vari), võib vaadata ka teistpidi ja mõista tegelikkust kui midagi, mis saab olemasolevaks alles siis, kui vari laseb enda pimedusest asjal välja kasvada. Kunstnikud ei ole selle aspekti võimalikule esiletõusmisele rõhunud, aga nad on jätnud sellise tõlgenduse täiesti võimalikuks ja kohalolevaks.
Tont, kes oma pikkade kätega hämarusest hämarusse libiseb, ongi tavaliselt pigem ainult vari ja ta peab saama paraja koguse teadvuslikku võimendust (hirm, ehmatus), et materialiseeruda, et ennast poolreaalsete tegelikkuse objektide hulka suruda. Keegi pole tonti kinni püüdnud ja laborisse uurimisele viinud (s.t teatud mõttes teda ju polegi), aga terve mütoloogiate tagalava on miskipärast tonte tihedalt täis. Ja rohkem või vähem on nad kõik välja kasvanud varjudest.
Aga see on teoreetiline lähenemine. Näitus ei võimenda kuidagi hirmutavate olendite esiletulekut mütoloogiate varjust (hoolimata sellest, et mõned niisugused poololendid on ekspositsioonis täiesti olemas). Siin keskendutakse asjade ja varjude füüsilistele aspektidele ja ma ütleksin küll, et mida tugevam on kellegi keskendumine reaalajale ja füüsilisele kohalolule, seda vähem on tal huvi (ja aega) tegeleda poolreaalsete objektide ja olendite tihedaksmõtlemisega. Tihedaks on selles ruumis mõeldud siiski ainult varjud.
Kui valgus kaob, lähevad varjud ise ära. Aga puust varjud jäävad endiselt maha. Mis me nendega siis nüüd edasi peale hakkame? Me peame hakkama varje taaskasutama, peame suunama nad uuele ringile. „Tead, ma olen oma varjust väsinud, võta ta omale, võib-olla sa oskad temaga midagi peale hakata.“ – „Jah, tõesti, mul põrandalambi vari hakkab ära väsima, ma teen sinu varjust talle uue, siit servadest pean küll natuke maha võtma ja seda nurka tuleks liimida, aga see pole raske ja pealegi seista ta juba oskab, nii et sobib küll. Aitäh.“
