Anna Škodenko näitus „Libe tee“ Vaala galeriis ei anna end lihtsasti kätte, ei tee end hõlpsasti selgeks ja üldse tekkis kohati siivutu vuajeristi tunne, et piilun kuhugi, kuhu ei tohiks. Pervert tegutseb muidugi vabatahtlikult ning sedasi vaatab kunsti ka kriitik, kuid erineb rahulduse määr ja laad.

Kunstivaataja motivatsioon on vist natuke keerukam kui keskmisel vuajeristil, ent „vaate“ ja „elamuse“ maatriksi võrku peab seegi jääma. Ma jauran nõnda perverssustest, sest ma ei saa vist päris ausalt Škodenko kunstist rääkida. Näitus „Libe tee“ on tumemeelne ja valulik ning ilmselt peaks olema ameti­eetikas ka kuidagi märgitud, et kui kriitik võtab kommenteerida teise valu, siis paljastagu ta ka ennast. Muidu on liialt mugav ja liiga kergesti tuleb, kas teadvustamata või ilmsi, see ülbe poos: inimene kunstisaalis puhiseb üleolevalt ja annab isekalt hinnanguid.

Libedad teed

Oleks omakorda libe tee siin ajaleheveergudel oma pea sarnaselt pakule panna, et ennast kunstnikuga võrdsele positsioonile viia. Ja kuna sellise tasandi haavatavust, mida Škodenko viljeleb, ei saa kritiseerida või analüüsida empaatiata, jääbki vist üle metoodiline piilumine. See aga oleks omajagu kahtlane valik ning võib kriitiku oma rajalt hoopis täielikku ummikusse viia.

Et ma ennast kunstnikuga võrdsetel tingimustel avada ei taha, ei jää mul muud üle, kui tema teostes tuhnida ja vaadata, ilma et oleksin ise nähtud. Nõndaviisi saan ma jääda piiluriks ning saalis välja pandud teoseid rohkem või vähem turvaliselt distantsilt jälgida. Seesugusele pilgule jäävad „Libeda tee“ tööd esmalt kaunis atomaarseteks, on seostatavad vormisarnastuste, mitte psühholoogilis-esteetilise afekti kaudu. Rõhutan, esmalt.

Loetlemine ja rühmitamine võib aidata keerukas kunstis teed leida, süstematiseerimine nimekirjade kujul on ju lausa psühhoteraapiline viis leida ebausaldusväärses reaalsuses mingigi pidepunkt. Seega loetelu ehk paigad, kust autor meid libisema lükkab:

I Puupakuseibidele fragmentaarselt maalitud auto, alguse ja otsa kujund.

II Viieosaline paberist assamblaažide seeria Škodenko esimesest vanaemast ja tema elust, näiliselt õnnelikumast kui järgmise jagu.

III Viieosaline lõuendmaalide seeria, lugu Škodenko teisest vanaemast ja tolle elust, näiliselt õnnetumast kui eelmise oma.

IV Kaks gloobust, kaetud peegli­tükkidega kui diskokuulid: üks venekeelne, teine eesti- või ingliskeelne. Ladina tähtedega gloobusel on väljalõige maakera sisemusse nukumajaliku biidermeier-stseeniga. Venekeelsel on punase täpiga märgitud New York. Koduse ja kauge vastasväljad võiksid olla otsesed osutused, vt ka punkt VI.

V Seeria omavahel irdsemalt seotud teostest, eri tehnikates, pealkirjastatud suvalisena näivate suurtähtedega, peamiselt abstraktsed, kaks silmapette printsiipidega mängivat figuraalset teost. See seeria jääb kõikidest kõige enam häirima, visates muidu seni pigem sujuvamalt liikunud kujundivoole kive ette.

VI Umbes viis minutit vältav video, kus autor kirjutab kirja (fiktiivsele?) vennale, kes elab New Yorgis (kirjutamist saadab ingliskeelse teksti pealelugemine) ning tantsib seejärel raamaturiiulite vahel Ace of Base’i pala „Happy Nation“ saatel.

Kaks seeriat vanaemade elust on galeriis püüne keskel ning mõjutavad kõike muud. Ilmselt neidsamu seeriaid silmas pidades saabki rääkida mälu petlikkusest ja fiktiivsusest, mida mainitakse ka saatetekstis näituse peamise motiivina. Mälu ei saa usaldada just nimelt selle tõttu, et me ei pääse minevikule füüsiliselt ligi. Selge ju, et keegi tegelikult omaenda mälu päris lõpuni ei usalda.

Probleem on aga selles, et ma ju ei näe kunstisaalis omaenda mälu, mida ei saa usaldada. Mulle näidatakse kunstniku (eel)mineviku ainesel valminud töid ning öeldakse: „See pole usaldusväärne.“ Olen kohustatud seda väitena uskuma, sest kõigil peaks olema sund avada heatahtlikult oma meel kunstile. Kuid sellise kohustuse tunnetamine ei tähenda üldse, et see päriselt ka teoks tehakse. Ma võin kunstniku siiruses täiel määral kahelda. Äkki mulle ikkagi luisatakse? See omakorda annab asu kergema kraadi solipsismile: kas ma saan üldse kellegi eneseesitust kunagi tõe pähe võtta või jään ma teda alati omaenda prismade ja filtrite kaudu mõistma? Kas kunstiteos annab kunagi alust metafüüsilise üksinduse ületamiseks? Vaevalt, kuid see ei vabasta vaatajat võimalusest üritada. Kõik nurjumisele määratu pole automaatselt mõttetu.

Slipperid slõupid

Škodenko maalib ja voolib lood vanaemadest, kes langesid ilusa ajaloolise paralleelina mõlemad pruudiröövi ohvriks: üks mänglevamalt, kui peig neiu kurjade vanemate küüsist päästis, teise võttis kasakas palju proosalisemalt sõja käigus Karjalast kaasa. Ajalooline sümmeetria osutab otseselt mängule valemälestustega, mida vaataja peaks uskuma, ehkki ta võib seda ka mitte teha. Selle kahe positsiooni vahele saab autor vaataja peenelt lõksu tõmmata. Pea pöörleb kahe äärmuse vahel ning ikka ja jälle kerkib kahtlus, et piilud kuhugi, kuhu tegelikult ei tohiks.

Galerii siserõdu asukad, palju abstraktsem seeria mõne figuraalse tööga, võib olla siinkohal teejuhiks, mis kriitiku segaseid tundeid hästi illustreerib. On ju ärevaist asjust see näitusel üks salapärasemaid. Ehk siis: kuidas ikkagi vaadata mööda neist mängudest usaldusega ning aru saada, mis siin siis päriselt toimub? Kas Škodenko nii-öelda veritseb lõuendile, kas assamblaažides esinevad ebamäärased kehad on kaetud eluea jooksul kogunenud kirjadest-maakaartidest surilinade või laibakottidega? Kas silmadele haiget tegev neoonselt roosa toon hallil taustal on mõeldud sadistliku vormivõttena, et inimesel oleks raske olla, või on intensiivne värvivibratsioon kunstniku ja publiku vahelise empaatia vundamendiks?

Kindlasti on neile küsimustele vastused, kuid sellises olukorras, kus publik piilub kunstniku hingesoppidesse, kui see samal ajal väidab, et tegeleb luuletamise-luiskamise ja fabuleerimisega, ei pruugi neil tähtsust olla. Teisisõnu, vaevalt et need vastused kuidagi vaataja kunstikogemust ja -afekti muudaksid. Ma kahtlustan, et siin peitubki Škodenko võtte tõeline elegants: inimeselt on juba suuresti eos võetud võimalus ennast samal tasandil haavatavaks teha, kunstisaalis veritsemine on etiketi vastu, ulgumisest rääkimata.

Mäng luiskamise ja luulega pöörab vuajeristi pilgu ümber ning kunstnik haarab endale selle võimu, mis enamasti on vaataja päralt ning piilub teda vastu. Škodenko näituse puhul tuleb see tõdemus tagaselja ligi: tunned, et oled turvaliselt kunstisaalis, teed seal tavalisi toimetusi, kummardad lähemale, vaatad kaugemalt, nokid nina, võib-olla teed paar kommentaari galeristile või kaaslasele. Kui veab, lähedki ära aru saamata, et mõnel peidetud portreel on silmad välja lõigatud ja kitši õuduka parimas vaimus piilub selle tagant näiteks deemonlik perenaine lihunikukirvega. Vahele jäid, kunstnik on püüdnud su kaastunde, piilumise ning üksinduse kolmnurka kinni.