Viimane kord, kui ma Reet Varblasega suhtlesin, sõimas ta mu põhimõtteliselt läbi. Ma nimelt ei jõudnud tema kureeritud Mare Mikoffi näituse lõpetamisele, ja seal peetud nende omavahelisele vestlusele. Ei saa öelda, et oleksime Reedaga hullupööra sõbrustanud, aga minult ta kunstikriitikat Sirbi jaoks vahel ikka tellis ning samasse ajalehte kolumni kirjutama kutsus mind just tema. Ta oli ka üks neist käputäiest Eesti kultuuris – kitsamalt kunstiväljal – tegutsevatest inimestest, kellelt sain oma tegemistes alatasa tuge. Teine seesugune inimene on Rebeka Põldsam. Eks ka Reet oli isepäine, ja feminist, ning ju ta teadis, et vahel on oluline solidaarsust ja sümpaatiat (ka neile, keda me ehk väga hästi ei tunne) mingit pidi ikka välja näidata. Aga nii, nagu oskas ta öelda hästi, julges ta olla ka kriitiline.

Mäletan veel, et hakkasin tollal Reeda sõnade peale nutma: ositi tundus see mulle karm, osalt ülekohtune, aga suures plaanis ikkagi – õiglane. Olin ju lubanud tulla. Aga ei tulnud. Kriitika oli ju teatud mõttes ka selline, noh, emalik. Või vähemasti oli selles tunda intiimsust, mida tihti emade-tütarde omavahelises suhtes ikka kipub olema. Üks lause, mille ta mulle tollal ütles, oli muu hulgas „Nojah, Mare on meil ju igavene!“. Tollal ei saanud ma aru, millele ta selle lausega viitab. Kui kuulsin mõnda aega hiljem Reeda lahkumisest, oli selge. Aga siis oli juba liiga hilja. Tegelikult pole muidugi keegi meist igavene, inimese surm šokeerib alati, sõltumata sellest, kui vana keegi parajasti on. Tõsi, mõni surm on ootamatum kui teine. See suvigi on olnud selles osas halastamatu.

Niisiis, kui Ulla Juske, Reeda tütar, saatis selle aasta juulis mu meilile kutse tulla Tartu Kunstimajja Reedale pühendatud näitusele, mille ta oli kureerinud koos Liisi Tammega, teadsin, et pole võimalustki, et ma kohale ei jõua. Nui neljaks, aga jõuan! „Emalt tütrele, tütrelt emale“ on näitus, kus osalevad kunstnikud mõtestavad oma teoste kaudu niisuguseid õrn-keerulisi suhteid, mis emadel ja tütardel tavaliselt on. Cloe Jancis on fotoseerias „Mutant I. Mutant II“ jäädvustanud end oma tütrega frankensteinlikult põimunud staatilises koreograafias: nendevaheline ihude piir on üsna õhukeseks ihutud, poorne. Jancis nagu tahaks küsida: kus algab laps, kus lõpeb ema? Piltidel ei ole selgepiiriliselt üht ega teist, küll aga on justkui „ematütar“ ja „tütarema“, mõlema tähendus voolab teise sisse ja endasse tagasi, muundades mõlemat. Ema saab tähenduse tütre, tütar ema kaudu.

Sealsamas mutantide seeria kõrval võtab suurema osa näituse pinnast enda alla Jancise teine teos, matt-roosa installatsioon, silmale pehme ja kutsuv, mille peale on sama värviga kinnitatud-kleebitud aluspesu, huulepulk, ridikül jms – kõik nii-öelda naiselikud – esemed. Tegemist on kaasava installatsiooniga, mis on loodud koostöös Tartu ülikooli etnoloogide Ester Bardone ja Eeva-Ruth Niitvägiga. Istudes selle pehmele kuubik-toolile, jalad pehmes beežjas vaibas, saab kuulata naiste lugusid oma emadest, sellest, mis tähendab olla tütar või ema, ning seda esmalt nendega seotud esemete kaudu. Teos kutsub üles mõtlema ka oma ema ja tema tähenduslike esemete peale, mis n-ö teevad temast tema, kellegi emast just tema ema. Mind üllatas, et kõik lood, mis räägitud pigem sellisel pehmel-mahedal häälel – on helged ja positiivsed. Kas tõesti pole inter­vjueerivatel kellelgi olnud oma emaga ka halbu ja negatiivseid kogemusi? Sestap mõjus tasakaalustavalt Flo Kasearu vanaema nõudlik ja käredat tähelepanu nõudev hääl suletud kardinate taha jääva videoinstallatsiooni varjust.

See installatsioon pealkirjaga „On siin keegi“ tuletab valusalt meelde, mis juhtub kõigi nende emade ja vanaemadega, kui nad jäävad üksi – lapsed pesast ammu minema lennanud. Ilmselgelt lavastatud teos kutsub esitama küsimusi vananeva ühiskonna, hoole, põlvkondadevaheliste suhete ning ennastohverdava emaarmastuse üle. Vanaema kommunikeerib selles videos üksikute märksõnade kaudu: Flo! Torti! Vananev ühiskond! Appi! On siin keegi! Floooo!? Samas toas kõrgub kampsunite torn (Kasearu ema on talle need aastate jooksul kudunud), mis paneb mõtlema hoole(töö) peale. Mis saab nendest meid üles kasvatanud emadest ja vanaemadest elu lõpus, neist, kellele oleme oma elu võlgu? Kas väsimatut hoolt saab korvata? Või kas saab seda tagasi nõuda? Mis saab nendest vanadest naistest, kellega keegi eriti enam ei suhtle, aga kes sellest hoolimata väärivad soojust, hoolt ja, mis kõige tähtsam, elamiseks ja koherentseks mõtlemiseks häda­vajalikku – teise inimese häält ehk dialoogi teisega? Kindlasti on see näituse üks valusamaid töid.

Valu on keskmes ka Satu Kalliokuusi teoses „Kaotatud pärand I. Kaotatud pärand II“, mille keskmes on ema ja tütre rasked suhted ning sellest johtuv trauma. Kui Jancise installatsioonis rääkisid naised oma suhetest emaga temaga seotud esemete kaudu, mille hulgast nii mõnigi on tütardele päranduseks jäänud, siis Kalliokuusi küsib, mis leiab aset suhete korral, kus taoline intiimsus puudu on. Tegemist on tänuväärse teema­püstitusega, sest endiselt näib mitmel pool valitsevat müüt emade-laste suhetest, mis põhinevad tingimusteta armastusel, hoolel, traditsioonide edasiandmisel jms. Sedasi põlistatakse emaduse kontseptsioon mingisse übermensch-maamalikku üks(ik)sarviku s(t)aatusse. On ju teada, et esineb ka emasid, kes ei armasta oma lapsi, peksavad neid, mõnikord ka tapavad neid. On emasid, kes ei tunne end emana üldse hästi … Leian, et on oluline rääkida emadusest võimalikult mitmekülgselt, muidu on oht see ülemütologiseerida ühemõõtmeliseks heroiliseks olemasoluviisiks, mida emadus aga kindlasti pole. Tõenäoliselt on kõigil suhe emaga natuke või natuke rohkem kui messy! Seda keerulisust ei tohi karta näidata.

Eve Kase „Kujutelmas tabada ema“ ja Liisi Tamme teoses „Kõik hetked ei jää“ on keskne mälu. Kase särtsakas roosa akvarellteos, mille teostus meenutab natukene Andy Warholi „Shot Marylins’e“, on oma teostuselt aga totaalne ready-made’i vastand. Emakuju on siin miski, mis varieerub igal maalil: ema on maalist maali alati natuke teise näoilme ja tujuga. Eve Kask korraga meenutab ja leiutab ema, oma suhet temaga ja temasse. Mälu on siin pigem loov kui nostalgiline jõud. Sama printsiipi võib märgata ka Tamme töös, kelle teoses näeme tikitud mälestusi oma tütre kasva(ta)misest.

Emaduse arhetüüpide ning üle­minekuriitustega tegelevad Piia Ruber „Raketis või lävevalvur?“ ja Maris Karjatse „Fort-da“, mõlema kunstniku keskseks kujundiks on kleit. Nii Karjatse mosaiigiks jaotatud lilleline riie kui ka Ruberi piltide seerial oleva tütre vanaema ja vanavanaema ristimis- ja pulmakleidi kandmine seostuvad emaduse-kehastamis(t)e ümbertõlgendamise püüdega. Kleidid, mida kandsid me vanaemad, ei läinud selga me emadele, ja kleidid, mida kandsid me emad, ei lähe selge enam meile, või kui lähevadki, mõjuvad kas kohmakalt või anakronistlikuna – mustrid teisenevad ajas ja ka emaduse mõiste koos sellega. Kleidid on üks kujund ka Ulla Juske töös „Emalt tütrele, tütrelt emale“, kus kandvaks jõuks muutub siiski (nagu Ruberilgi) põlvkondade suhtlus. See, kuidas me mõtestame oma suhteid emadega, on oluline.

Kõikide Tartu Kunstimaja näituse kunstnike teostes uuritakse, mismoodi käib tütre(s) kasvamine emaks, ema(ks) kasvamine tütrest, tütre kasvamine emasse jne, jne. Ja kõik need tööd tuletavad omamoodi meelde, et peaks ikka varsti uuesti emmele helistama …