Ja kas sellel, mis ta teeb, on nimi või pannakse talle nimi

või võetakse talt nimi ära – ja kas sel tööl lõppu on,

kas seda lõppu üldse olemas on.

Madis Kõiv, Hando Runnel, „Küüni täitmine“

Avalik arvamus loovtööst kõigub enamasti seda romantiliselt müstifitseeriva õhkamise ja netikommentaatori robustse soovituse „mingu päris tööle“ vahel. Seejuures ületavad üha sagedamini uudiskünnist persooni­lood loovprofessionaalide läbipõlemisest või hapruseni kulunud vaimsest tervisest.

Siinses artiklis tuleb juttu teemadest, millega loominguga leiba teenivad inimesed oma töös sageli kokku puutuvad. Loomingulise töökeskkonna psühholoogilise fooni olemus sisaldab väga erisuguseid aspekte. Keskendun eeskätt etenduskunstide töökeskkonna pingeväljadele, mida võimendavad kollektiivsus ja asjaolu, et kui näiteks romaan või maal hakkab pärast valmimist oma loojast sõltumatut elu elama, siis etendaja on ühtlasi õhtust õhtusse eredasse valgusvihku seatud lõuend. Samuti on selles valdkonnas väga hägune piir kriitilistes hinnangutes, mis puudutavad tööd ja isikut.

Artiklis kajastatud Eesti etenduskunstide välja kohta käivad andmed pärinevad minu üle-eelmisel aastal läbi viidud küsitlusest „Kuidas hoida loovust?“, millele vastas 539 loovprofessionaali, 404 neist etenduskunstide valdkonnast. Küsitluse läbiviimise vajadus oli välja kasvanud minu nõustajatööst. Looverialade karjäärialaste küsimustega tegelemine on mul võimaldanud näha sealses tööelus toimivaid mustreid, mille mastaabi ja põhjuste mõistmiseks soovisin avaramat sissevaadet, kui nõustajakogemus eales võimaldaks. Samuti pidasin vajalikuks kuulda kõnealustel teemadel ka nende loojate häält, kelle töös ei ole tulnud ette olukordi, mis vajaksid koostööd nõustajaga. Praeguseks on küsitlusmaterjalist koos sellele lisandunud süvaintervjuudega kasvamas doktoritöö, milles käsitletakse valdkonna töökeskkonna institutsionaalseid ja põlvkondlikke eripärasid.

Professionaalide valikud tööturul. Etenduskunstid kui tööväli on läbi aegade kombanud eraelu ja töö ning tööhõive ja töötuse vahelisi piire, olles justkui tööalase paindlikkuse labor, mis pakub eri tüüpi töösuhteid. Üldjoontes on etenduskunstide valdkonna professionaalidel tööalaselt kaks võimalust: töötada palgatöötajana mõnes etendusasutuses või olla vabakutseline. Töine reaalsus pakub ka vahevorme ehk tööd nii institutsioonis kui vabakutselisena. Eestis tähendab see palgatööd mõnes suuremas etendusasutuses ja lisaks üksikuid rollipõhiseid töid teistes institutsioonides, olgu neiks siis riigi osalusega sihtasutused, erateatrid või ühekordsed lavastusprojektid.

Uuringu „Kuidas hoida loovust?“ andmetel jaguneb valdkonna tööjõud hõivatuse liigist lähtuvalt nii, et 31% on üksnes palgatöötajaid, 46% vabakutselisi või iseenda tööandjaid ning 23% loojaid jagab oma tööelu institutsioonis töötamise ja vabakutselisuse vahel. Võrdluses rahvusvaheliste oludega pakub Eesti tööväli loojatele rohkem võimalust töötada palgatöötajana mõnes institutsioonis. Eeltoodud andmedki peegeldavad olukorda, kus 54% vastanutest teeb, vähemalt osaliselt, palgatööd. Põhjused selleks peituvad eeskätt ajalooliselt väljakujunenud ja eri riigikordade ajal säilitatud teatrisüsteemis.

Valdkonnasisesest erialaspetsiifikast lähtuvalt on erialati institutsionaalse töökoha leidmise võimalused aga väga erisugused. Kõige suurem institutsionaalsete töötajate hulk on ooperi ja balleti erialadel ning vabakutseliste projektipõhiste koosluste tekkimine on neil erialadel ka tunduvalt raskem.Seevastu nüüdistantsuteater ja etenduskunst selle sõna kitsamas tähenduses ei paku peaaegu üldse võimalust mõne riiklikult doteeritud tööandja juures töötada. Kahe äärmuse vahele jääb sõnateater.

Palgatöö pakub etendajale küll kindla kuusissetuleku ja sotsiaalsed garantiid, kuid majanduslik hakkamasaamine on muutunud riigi ja TALO kultuuritöötaja miinimumpalka sätestavate kokkulepete püsimisest hoolimata ka palgalistel etenduskunstnikel aina keerulisemaks. Aastaid on riigiga töösuhtes oleva kultuuritöötaja miinimum olnud enamasti paraku ka etendusasutuste makstav maksimumtasu.

Üha kasvav majanduslik kitsikus on kindlasti üks põhjusi, miks paljud palga­töötajatest etendajad otsivad erialase töö võimalusi väljaspool koduinstitutsiooni. Süvaintervjuudes on palgatööd tegevad loojad korduvalt välja toonud, et kui varem osaleti oma põhitööle lisaks nt suveprojektides eeskätt seepärast, et tegu oli loominguliselt huvipakkuvate proovilepanekutega, siis viimastel aastatel võetakse lisatööd aina rohkem ka majanduslikel kaalutlustel ja loomingulise eneseteostuse aspekt võib neis ettevõtmistes vahel ka sootuks puududa. Olukorda sobib väga hästi ilmestama katke ühest intervjuust: „Kui ma viimase paari aasta peale tagasi vaatan, siis tegelikult on koduteater pakkunud rohkem seda hingetööd, aga need muud asjad, mille üle ma ehk üleliia uhke praegu ei ole, on toonud leivale ka priskema vorsti.“

Tähtis on siinkohal ka märkida, et võimalus leida erialast lisatööd on erialati väga erinev. Kõige laiem võimalus erialaseks paralleelkarjääriks on näitlejatel, kel on näiteks lisaks koduteatrile võimalik osaleda projektipõhistes draamalavastustes, filmis ja teles ning kanda oma tööalaseid oskusi üle ka näiteks õhtujuhtimistele. Turust tingitult on kõige kitsam erialase lisatöö leidmise võimalus aga balletiartistidel, kelle spetsiifilistele erialastele oskustele on võimalik rakendust leida üksnes teises balletiteatris, projektipõhiseid töövõimalusi peaaegu ei esine ning lisatööd tuleb leida valdkonnaväliselt, millele seab oma piirid tihe proovide, treeningute ja etenduste graafik.

Valdkonnasisene sotsiaalne ebavõrdsus. Etenduskunstide valdkonna sees ilmneb sotsiaalne ebavõrdsus eeskätt sotsiaalsete garantiide kättesaadavuses ning selle põhjused ei peitu enamasti levinumates (nt hariduslikes, rahvuslikes või soolistes) tõikades, vaid on eeskätt institutsionaalsed. See asjaolu on töö tasustamise ja sotsiaalsete garantiide aspektist viinud olukorrani, kus sama erialase ettevalmistusega spetsialistide töömaailm erineb täielikult lähtuvalt sellest, kas töötatakse riigi osalusega tööandja juures, erasektoris või iseenda tööandjana.

Nii Eesti kui ka rahvusvahelised uuringud räägivad vabakutseliste haavatavusest ennekõike ebastabiilsete töösuhete ja nendega mitte kaasnevate sotsiaalsete garantiide tõttu. Eesti vabakutseliste olukord on väga paljudes aspektides võrreldav rahvusvaheliste kolleegide omaga. Tuleb juhtida tähelepanu ka sellele, mida sotsiaalsete garantiide puudumine riikide sotsiaalsüsteemi silmas pidades õieti tähendab. On ilmne, et sõltuvalt riigis levinud üldisest sotsiaalsüsteemist erineb ka eri kultuurides töötavate vabakutseliste loojate tööelu ümbritsev sotsiaalne turvavõrgustik.

Eesti vabakutseliste loojate viimaste aastate peamine sõnum on „Ravikindlustus kõigile!“. Paljudes Euroopa riikides on ravikindlustus olemas kõigil kodanikel, sõltumata tööalasest staatusest või ka sellest, kas ollakse end töötuna registreerinud. Seetõttu on sealsetel loojatel ka perioodidel, kui ametinimetus „vabakutseline etenduskunstnik“ sisuliselt varjab töötust, terviseprobleemid siiski riigi toel lahendatavad. Eesti vabakutselised ei saa sellist hüve endale paraku lubada. Olukorra lahendamine töötuna registreerimisega ei ole aga samuti võimalik, sest tööd ikkagi tehakse, aga sellest saadav tulu ei küündi riiklikult nõutava sotsiaalmaksu miinimumini. Nii töötataksegi aastaid olukorras, kus „minu keha on mu töövahend ja mu igapäevane töö tekitab mulle igal aastal vähemalt paaril korral tõsisema vigastuse, mille ravi ma selle töö eest kinni maksma ei ole võimeline“.

Etenduskunstide valdkonna vabakutselisi võib kirjeldada kui olemuslikku prekariaati, kus töötajad on sunnitud leppima ebapüsivate ja sageli juhuslike töökohtadega, mida iseloomustab tööalase turvalisuse puudumine. Erinevalt traditsioonilistest palgasaajatest ei ole prekariaadil stabiilset juurdepääsu sotsiaalsetele hüvedele nagu tervishoid, pension või töötuskindlustus ja see süvendab nende haavatavust ka eraelus. Miks selle olukorraga lepitakse?

Esiteks võivad kultuurivaldkonna projektipõhised töösuhted pakkuda valikuvõimalust teha kunstiliselt inspireerivamat tööd. Kui näiteks püsitrupis töötades võib etenduskunstnikel olla küll garanteeritud hooaja töömaht, siis ei pruugi see üksiketendaja seisukohast alati tähendada inspireerivat ja arendavat tööd. Sellest keeldumine pole aga koosseisulise töötajana sageli võimalik. Vabakutselisuse puhul võib ihaldatud valikuvabadus osutuda ka näiliseks ning tööpuuduses vabakutseline võib olla olukorras, kus selleks et üldse erialast tööd teha, tuleb vastu võtta ka pakkumisi, mis kunstiliselt üldse ei innusta.

Teiseks on valdkonnas töötamine enamasti kutsumusepõhine töö, nii ollaksegi nõus leppima kesisema olmega võimaluse eest teha oma erialast tööd. Kolmandaks hinnatakse loomevaldkonnas väga kõrgelt mittemateriaalset tasu, mis võib seisneda näiteks erialases tunnustuses või ka avalikus tuntuses.

Neljandaks on ajalooliselt välja kujunenud arusaam, et kunstivaldkond ongi olemuselt vaene. Loomingu müüdavusest või kasumlikkusest rääkimist on loojate endi seas peetud sageli ka halvaks tooniks. Nii on Euroopa kultuuriväli kasvatanud loojapõlvkondi, kellele rahast rääkimine on olnud tabu. Eestis on sellist suhtumist toitnud ka asjaolu, et etenduskunstidealane looming on läbi kogu Nõukogude perioodi olnud täielikult riiklikult toetatud ja paljusid loojapõlvkondi ei ole õpetatud oma tööd turundama. Neoliberalistlikus majandussüsteemis ja laialt levinud vabakutselisuse puhul tähendab see paraku ka seda, et kui raha küsida ei osata, siis seda ka ei saada.

Skaalal vabakutseline vs. institutsionaalne palgatöötaja piirduvad institutsionaalsest kuuluvusest tingitud erisused eespool toodud nelja aspekti puhul üksnes esimesega. Kolmes ülejäänud punktis väljatoodu kehtib aga institutsionaalse suhte olemasolust või puudumisest sõltumata. Eesti oludes tuleb veel kord toonitada, et meie kultuuris seisneb vabakutseliste ja institutsionaalsete töötajate põhiline erinevus riikliku sotsiaalkindlustuse olemasolus. Majanduslik toimetulek on aga riigi keskmisest üha madalamale jäävate töötasude tõttu keeruline sektoriüleselt ning vajadust teha mitteerialaseid juhutöid tuleb ette nii esimest aastat professionaalsel tööl oleval vabakutselisel kui ka sihtasutuse tunnustatud tippspetsialistil.

Töökoormuse valdkondlikud eri­pärad. Maailmas läbiviidud etenduskunstnike töösuhete uuringud kirjeldavad muu hulgas ka olukordi, kus etenduskunsti sektori töötajate töötasud ei pruugigi väga madalad paista, aga lähemal uurimisel ilmneb, et näiteks ühekordne projektitasu peab enamasti katma ka esitusele eelneva pika ettevalmistava töö perioodi ning lisaks etendajatööle teevad loovprofessionaalid sageli veel muid töid, näiteks etenduspaikade haldusega seonduv, transport, turundus ja reklaamitegevus. Neid väiteid kinnitab ka Eesti uuring. Professiooni killustumine võib sageli viia ka olukorrani, kus pragmaatilistel põhjustel tehtavad tehnilised või administratiivsed lisatööd võtavad endale aja, mille looja peaks panustama oma professionaalse töö tegemiseks ja arenguks loojana. Pikemas perspektiivis võib see õõnestada nii artisti imagoloogilist tõsiseltvõetavust loojana kui ka viia kesisemate professionaalsete tulemusteni.

Asjaolu, et üks inimene teeb lisaks oma põhitööle loovprofessionaalina ka palju lisaks, et seda loomingut publikuni tuua, on viinud ka töö ajalise tähenduse kadumiseni etenduskunstide väljal. Lineaarsesse tööajaarvestusse ümberkantuna ja seejärel näiteks keskmisesse või miinimumpalka arvestatuna tekib töömahu ja töötasu vahele mõõtmatu kuristik.

Küsitlustulemused viitasid ka väga tugevalt valdkonna töömahu ebakorrapärasusele. Erialase töö üle- ja alakoormust aasta lõikes nentis vastavalt 57% või 41% vastajatest. Nimetatud vastuseid omavahel kõrvutades ilmnes, et 74% vastajatest, kes on ühe aasta lõikes tundnud, et neil on liiga vähe tööd, on vastanud jaatavalt ka väitele, et neil on sama aasta lõikes olnud ka perioode, kus on liiga palju tööd. Nende vastajate kommentaaridest jäi refräänina kõlama valdkonda tervikuna justkui sisse kodeeritud asjade tavapärane kulg, kus ükskõik kui hea on plaan oma töised tegemised aasta lõikes tasakaalustatud ritta seada, suubub praktiline elu ikkagi kuhjumise ja hajumise teed.

Identiteeditöö. Vaatamata kõigele eespool toodule töötab etenduskunstide valdkonnas üldisest tööjõu keskmisest palju pühendunum ja lojaalsem töötajaskond. Kindlaid erialalt lahkumise plaane peab üksnes 7% vastanuist.

Nii nagu looverialadele omane, on etenduskunstide valdkonnas väga tugev professioonipõhine identiteeditaju. Ilmselt on see seotud eeskätt asjaoluga, et otsus töötada professionaalse loojana ei ole olnud pragmaatiliste kaalutluste tulemus. Looverialadel on inimese identiteet väga tugevalt tööga läbi põimunud. Paljudel erialadel algab ka tööle pühendumine juba lapsena, mis tugevdab olemuslikku sidet tööga veelgi. Märkimisväärne on ka asjaolu, et valdav osa loovprofessionaalidest, kes teevad lisaks erialasele tööle ka mõnda muud tööd, ei pea viimast töise enesedefineerimise seisukohalt eriti oluliseks.

Nii küsitlus kui ka hilisemad süva­intervjuud tõid peamiste etendus­kunstide väljal töötamise motivaatoritena välja eneseväljendussoovi, erialase enesearengu ja sisemise vajaduse oma ideid teostada ning asjaolu, et koostöö kolleegidega ja võimalus kohtuda publikuga hoiab inspiratsiooni.

Loojaidentiteedi seisukohalt pakub tähelepanuväärset materjali ka COVID-19 mõjude kajastus, millest ilmnes, et valdav osa loojaid ei kurtnud mitte niivõrd selle üle, et lakanud etendustegevusega kadus kogu nende sissetulek, vaid pigem tunti suurt igatsust töö tegemise järele. Süvaintervjuudes kirjeldati sulgemis­perioodi ka kui aega, mis „tegi küsitavaks maailma, mida ma seni tundnud olin … tegi küsitavaks mu enda, nagu ma end seni tundnud olin“.

Tööelu olemuslik määramatus. Etendaja töö on olemuslikult väga vähe ette planeeritav. Kuigi etenduskunstid pakuvad aina rohkem ka koostöiseid loominguvorme, on valdavalt ikkagi lavastaja, dirigendi või produtsendi otsus, kes keda ja mida mängib. Näitleja, tantsija või muusiku valik piirdub seejuures enamasti kas pakutava rolli vastuvõtmise või sellest loobumisega. Etendajale on väga harva jäetud otsustusruumi selle üle, millist repertuaari esitatakse või kellest koosneb konkreetse produktsiooni loominguline trupp – ja seda ka püsival palgatööl olles.

Etenduskunstide valdkonnas on teistest kunstivormidest määravam ka ajalisuse aspekt. Erinevalt kirjaniku, maalikunstniku või helilooja loomingust saab etendaja looming eksisteerida üksnes tema kaasajas, see ei saa sahtlisse ootama jääda suuremat publikumenu või mõistvamat tagasisidet, seda ei saa restaureerida või üha uuesti interpreteerida. Meil on palju COVID-19-aegset kirjandust, muusikat ja kujutavat kunsti, aga paljudes riikides pole olemas sama perioodi etenduskunsti.

Nii ei sõltu ka üksiku etendaja tasandil tema isiklik karjääritee mitte niivõrd isikuomaduste ja võimete kombinatsioonist, mida nimetatakse andekuseks, ega töökusest, vaid sageli paraku sellest, kas ta satub samasse aegruumi teiste loojatega, keda tema loominguline natuur inspireerib. Tuhandete näitlejate unistuste rolliks võib olla Hamlet, aga võimaluse öelda publiku ees „Näitleja on ajastu lühikroonika“ saavad üksnes need, kes juhtuvad kokku lavastajaga, kes näidendit lavastada soovib, ja teatriga, kes selle oma repertuaari võtab. Prantsuse kultuurisotsioloog Pierre-Michel Menger kirjeldab sellist olukorda talendi paradoksi ja loteriina, mille kohaselt loominguliselt andekal inimesel endal on väga väike roll oma tööalase edukuse tagamisel ja talenti kas „toidetakse või lämmatatakse sotsiaalse konteksti poolt“.¹

Kestlikkus. Etenduskunstide valdkonnas töötamine on füüsiliselt nõudlik tööhõive liigist sõltumata. Vabakutselisus lisab sellele sageli aga veel ühe väga kurnava dimensiooni: projektipõhine töö kulgeb sageli geograafiliselt eri kohtades, mis on aja- ja ressursikulukas isegi Eesti-suuruses riigis. Ühtlasi tähendab see perioodidel, kui on tööd, ka kodust eemal elamist, mis lisaks kulukusele sunnib vahel lõivu maksma ka lähisuhte püsimisega. On ilmne, et aina teel olevat elustiili on terve elukaare jooksul raske järgida. Nii võib tööalaste valikute tegemine viia lähisuhte purunemiseni või otsuseni lapsi mitte saada. Valik eraelu kasuks aga võib viia sunnitud loobumiseni erialasest ja armastatud tööst, et säilitada perekond või hoolitseda näiteks oma eakate vanemate eest.

Eespool kirjeldatu seab niigi prekaarsetes oludes veelgi haavatavamasse olukorda naisloojad, kes sageli seisavad väga keerulise valiku ees: kaalukaussidel on võimalik emadus ja identiteet loojana. Harv ei ole, eriti baleriinide ja tantsijate hulgas, olukord, kus aktiivsel tööperioodil on laste saamist edasi lükatud ja hilisematel rahulikumatel aegadel see enam ei õnnestu. Või on tehtud töösse paus ja pärast lapse sündi pole aktiivsesse tööellu olnud enam võimalik tagasi tulla, „sest keha kui töövahend on muutunud vähem konkurentsivõimeliseks“.

Etenduskunstniku tööd võib väga mitmest aspektist võrrelda tippsportlase omaga. Seda nii füüsilise nõudlikkuse kui ka asjaolu tõttu, et oma loominguline tippvorm tuleb igal õhtul publikuga kohtumiseks ajastada. Kui spordis ollakse harjunud sellega, et sooritused jäävad elukaare füüsiliselt võimekamasse perioodi, siis loomingu valdkonnas justkui eeldatakse, et etendaja vorm on igikestev. Eesti oludes on kõnekaks näiteks eripensionide reformiga kaasnevalt nn balletipensioni kaotamine.

Individuaalse tasandi kestlikkuse ohutegurina on mitmed uuringud välja toonud ka seose halva vaimse tervise ja äärmiselt ebakindlates töösuhetes töötavate inimeste vahel.² Katked läbiviidud süvaintervjuudest: „Töömahu ja tasu ebaproportsionaalsus, sund aina rohkem ja rohkem töötada viib läbipõlemiseni. Väga kaua enam nii ei jõua. Parem olla mõnes muus valdkonnas ja terve.“ Või: „Oli normaalne peale oma hooaja lõppu kahes või kolmes suvetükis ringi tiirutada. Aga lõpuks sai see ilma puhkuseta enese rihmaks tõmbamine otsa. Lõpuks sügisel ei olnud sa oma teatris enam tööks kõlbulik. Mitu aastat polnud puhanud üldse, suvel oli veel topelttöö ja trall ning siis … algas ametlikult hooaeg.“

Loomingulise kestlikkuse seisukohast peegeldas küsitluse tulemustes kõige ohtlikumaid suundumusi asjaolu, et tööalast kurnatust on tundnud 69% ning läbipõlemist on kogenud 38% vastajatest. Kummagi vastuse puhul ei ole võimalik välja tuua ei erialaseid, institutsionaalsest kuuluvusest ega ka töö individuaalsuse astmest lähtuvaid ohutegureid. Samuti ei anna selle küsimuste ploki ülejäänud vastused selgepiirilist vihjet kurnatuse ja/või läbipõlemise spetsiifilistest haavatavusteguritest. Paraku puudutavad kurnatus ja läbipõlemine kogu valdkonda tervikuna. Mis tähendab ka, et olukorra muutmine vajab laialdast ja süsteemset sekkumist.

Kui individuaalsel tasandil võib öelda, et looja tehtava töö hulk või otsus olla vabakutseline on (sõltumata sellest, kui paratamatu see olla võib) iga professionaali isiklik valik, siis struktuursel tasandil on põhjust küsida, milliseid töötingimusi loob riiklik kultuuri- ja sotsiaalpoliitika.

Viimastel kümnenditel on näiteks vabakutselisuse plahvatuslik tõus Euroopas endaga kaasa toonud küll kultuurivormide mitmekesistumise ja teatri kui kunstiliigi üha suurema demokraatlikkuse ning etenduskunstide valdkonda esitletakse laiemast kultuurimajandusest rääkides kui igati eesrindlikku ja väikeettevõtlust soosivat keskkonda.³ Paraku kahaneb riikide poolt teatritegemiseks antava raha osakaal riigieelarves ja süveneb aina väheneva raha jagamine üha suurema hulga etendajate vahel. Tekkinud on nõiaring, kus tuleb uusi alamakstud lavastusi üha juurde toota, et professionaalse loojana üldse ära elada. Eesti üha paisuv teatristatistika ja riiklikud eelarvekärped peegeldavad seda olukorda vägagi ilmekalt.

Struktuurse kestlikkuse puhul tuleb suunata pilk ka kaugemasse tulevikku ja küsida, kas valdkonna olemuslikuks muutunud prekaarsus ei saa takistuseks uute loovprofessionaalide põlvkondade pealekasvule. Ühest küljest tagab valdkonna järelkasvu ilmselt ükskõik kui keerulistel aegadel asjaolu, et tegu on identiteeditööga. Seega on ilmselt ka tulevikus piisavalt palju neid, kes valivad etenduskunstniku elukutse, sest „teisiti ei saa“. Olukorras, kus kogu töömaailm väärtustab aina enam loovust, ei pruugi teater olla enam noore ande esimene tööalane valik. Eriti kui seda ei soodusta ei raskesti planeeritav töörütm, keskmisest palgast väga harva kõrgemale küündiv tippspetsialisti palk, toetavate tugiteenuste puudumine töökohal ega ka pereeluga raskesti ühildatavad tööajad.

Mida selle teadmisega peale hakata? Nagu eespool öeldud, praeguse aja tuumprobleem – kurnatus – ei ole mõne üksiku ameti või institutsiooni, vaid kogu etenduskunstide valdkonda läbiv mure. Ilmselt on see ka üks väheseid küsimusi, kus vahel kunstilises plaanis ületamatudki vastuolud ei põrku, sest mingil moel on teema kõigile isiklik.

Miks mitte alustada uut hooaega laialdase valdkondliku heaolukava loomisega. Mitte rahastustaotlustes ettenäitamiseks või kaitseks avaliku hurjutuse eest, vaid enda pärast. Selle käigus saaks nii üksteisele kui ka iseendale rahulikult otsa vaadata ning selgusele jõuda, millised on need esimesed hädapärased ja millised järgmised pikemad sammud, mida enda ja kolleegi parema töise koosolemise nimel ette võtta. Meil on hästi toimivad huvikaitseorganisatsioonid ja kompetentsikeskus ning koolid, kelle koostöös oleks võimalik jõuda etenduskunstiväljani, kus saab läbi­põlemisest taastumiseks kuluvat mõõtmatult suurt ühist energiahulka hoopis loomiseks hoida.