Eesti ajakirjanikud hindavad kõrgelt oma üldoskusi ja tunnetavad vajadust arendada tehnilisi pädevusi nagu andmetöötlus, visuaalide loomine ja koodikirjutamine. Tegu on ülemaailmse tendentsiga: andmestunud maailmas on ajakirjanik see „teadmuse vahendaja“, kes aitab avalikkusel mõista keerulisi andmestikke.

Kirjanikust programmeerijani

Veel liiguvad Eesti ajakirjandusmaastikul mõned saurused. Ajakirjanikud, kes teenivad oma palga välja ennekõike sõnameisterlikkusega. Need vana kooli kirjatsurad kummardavad päevadeks klaviatuuri kohale, et klõbistada pikki ilukirjandusega võrreldavaid tekste. Nad kohtuvad oma allikatega korduvalt ja tundide viisi, nõutavad loomingulist vabadust aretada rahulikult peas loo­idusid ja neid tasahilju õitsema õhutada. Nemad on veel lugude jutustajad kõige klassikalisemas mõttes – inimloomuse esmaklassilised kirjeldajad. Kuid meediapõld, kus nad töötavad, muutub tohutu kiirusega, ja mitte ainult tempokamaks, vaid ka sisult: ainult sõna valdamisest ei piisa, et vahendada lugejatele-kuulajatele-vaatajatele digitaalselt toimivate ja andmetest küllastunud protsessidega kujunevat tegelikkust. Ajakirjanikest on saanud kiirete digikanalite täitjad ja „teadmuse vahendajad“ (ingl knowledge brokers).¹ Kuna andmepädevuse tase ühiskonnas on ebaühtlane, toetub rahvas vahepealsetele tõlgendajatele nagu ajakirjanikud – neilt oodatakse võimet mõista ja kasutada suurt hulka andmeid, mida toodavad riigiasutused ja muud andmeomanikud.²

Ajakirjanikud peavad ka orienteeruma eri formaatides ja kanalites – tegelema vajaduse korral ühismeediapostituste ja taskuhäälinguga, kiigates julgelt meetodite poole, mida varasemad põlved pidasid oma töös ebavajalikuks või millest ei osanud unistadagi – seda muutust illustreerib tabav tsitaat endiselt reporterilt, Rootsi meediauurijalt Andreas Mattssonilt: „Endlikepid, nutitelefonid ja Google Spreadsheets on ajakirjanikele praegu sama tähtsad, kui varasemalt oli kirjutusmasin.“³ Võimalused, mida meediaorganisatsioonidele on juba toonud ja toomas tehisintellekt, on arvukad ja põnevad: alates kommentaariumite modereerimisest ja lihtsamate uudiste kirjutamisest lõpetades keeruka andmekorje ja -puhastusega, mille kohta ajakirjanik peab oskama anda läbimõeldud juhised.

Mujal maailmas, eeskätt lääneriikides kasutavad meediauurijad juba kümmekond aastat mõisteid ajakirjanik-progeja või isegi ajakirjanik-häkker, et kirjeldada meediamajade väärtuslikke uustulnukaid^4,5 ja päevatoimetaja veebipõhist tööd võrreldakse andmeanalüütiku omaga. Globaalne tuleproov saabus ajakirjanikele koroonaepideemiaga, mis ujutas toimetused üle eri formaadis arvandmetega. Gigatoimetused nagu New York Times pakkusid lugejaile töömahukaid erilahendusi, mis aitasid koroonakriisi visualiseerida andmespetsialistide ja programmeerijate toel. Kuna avalikkuse uudisjanu toona hüppeliselt kasvas, kaasati Eestiski sel perioodil kogu toimetus, et pandeemiat mitmekülgselt kajastada. Loojutustamise oskusele ja kiirele tempole lisandus vajadus orienteeruda andmetes: COVID-19 tõi selgelt välja, kuivõrd on meediamajades vaja matemaatilist taipu, iseõppimisvõimet – ja rollile vastavat andmepädevust ehk oskust andmeid tõlgendada, töödelda ja nende abil uudisväärtust luua. Pandeemia ajal leiti tuge spetsialistidelt: lisaks ministritele kerkisid kõneisikuna esile haiglate esindajad ja arstid, terviseameti töötajad ning teadlased, kes peamiselt eksperdina võtsid sõna viiruse leviku jälgimise, analüüsimise, nakatumise mudeldamise ja piirangute kehtestamise kohta.⁶

Ent millisel tasemel on Eesti ajakirjanike andmepädevus? Seda oleme Tartu ülikoolis uurinud toimetustes läbiviidud küsitluse abil. Esialgsed tulemused näitavad, et ajakirjanikud tajuvad tugevana oma üldoskusi, kuid tehnilistes valdkondades jääb teadmisi vajaka.

Sisend ajakirjanikelt endilt

Andmed, mille pinnalt tuleb järgnevalt juttu andmepädevusest, on kogutud toimetuste töötajatelt. Selleks andis tõuke rahvusvaheline ajakirjanduskultuuride uuring Worlds of Journalism Study (WJS)⁷ ajakirjanike töötingimuste, ühiskondlike rollide ja vaadete kohta.

Uuringu kolmas laine leidis aset perioodil 2021–2024 ja hõlmas 75 riiki, nende hulgas Eestit. Kuigi põhifookus oli seekord ajakirjanike turvalisusel, tegutsemisvabadusel ja uudisloomet mõjutavatel teguritel, siis küsitluse riigispetsiifiline plokk keskendus oskustele: nimelt palusime vastajatel hinnata iseenda asjatundlikkust: „Märkige palun järgmiste oskuste puhul, kui hästi Teie isiklikult neid oskate“.

Oskused, mille kohta vastaja sai sisendit anda, jagunesid kaheks suureks grupiks: üldised kutseoskused nagu info leidmine ja töö allikatega, toimetulek kiire töötempoga või kuulamis- ja küsitlemisoskus. Teises plokis küsisime tehniliste oskuste kohta, nt oskus töötada sisuhaldussüsteemidega, mõista statistikat ja arvandmeid, luua teabegraafikat, teha ning töödelda videot jne. Lõpuks tuli valida loetelust need oskused, mida vastaja tahaks enda puhul arendada.

WJSi anonüümse ankeedi täitis 226 vastajat – see on ligikaudu viiendik kõigist Eesti ajakirjanikest. Pilt, mis tulemustest avaneb, on oskuste plaanis selgelt ühele poole kaldu. Meie ajakirjanike enesehinnang on märkimisväärselt kõrge üldoskuste osas.

Tugev põhi on laotud

Akadeemiline ajakirjandusharidus on Eestis aastakümnete jooksul lihvinud selliseid oskusi nagu info leidmine ja lugude kokkupanek. Need oskused olid veel 10–20 aastat tagasi kvintessents, mida ajakirjanik tegutsemiseks vajas ja töö käigus täiustas. Uuringust nähtus, et see tugev põhi kannab tänapäevani. Pole vale öelda, et Eesti ajakirjanike professionaalne identiteet tugineb ennekõike klassikalistele kutseoskustele.

Seda väidet toetab näiteks tulemus, et arvestatuna viiepallisüsteemi, kus 5 on kõige kõrgem ja 0 madalaim hinnang, sai info leidmine ja töö allikatega ajakirjanikelt keskmise hinde 4,28. Sama kõrge skoori sai oskus panna kokku ajakirjanduslikke lugusid, vaid grammi võrra madalama kuulamis- ja küsitlemisoskus. Ka toimetulek intensiivse töötempoga, mis toimetusetööga kaasneb, on ajakirjanikele endi hinnangul jõukohane: see sai keskmise hinde 4,15. Kokku võttes: Eesti ajakirjanikud tunnevad end kindlalt, mis puudutab loo ülesehitamist ja tööd allikatega. Samal ajal võib tugevus üldoskustes olla ka teatud pidur – kui ajakirjanik tunnetab, et ta saab olemasolevate töövõtetega hästi hakkama, ei teki vajadust täiendavate oskuste järele.

Ajakirjanike tehniliste oskuste pilt on märksa kirjum. Üle neljapallise keskmise sai vaid üks oskus – ja seda ei ole raske ära arvata. Kui veel kümmekond aastat tagasi leidus toimetusi, kus mõni ajakirjanik esitas teksti käsikirjas ja keegi teine lõi selle arvutisse, siis nüüd on tekstitöötlusoskus toimetustes elementaarne. Olgu selleks Word, LibreOffice või sisestamine otse CMSi – see oskus sai kõrgeima keskmise hinde üldse: 4,37. Kõik ülejäänud tehnilised oskused said palju madalama. Näiteks Exceli või muude andmetöötlusvahendite valdamist hindas väga heaks vaid iga kümnes vastaja ja ligi viiendik leiab, et ei oska neid kasutada üldse või oskab vaid vähesel määral. Miks on see tähtis? Sest see annab aimu Eesti andmeajakirjanduse hetkepotentsiaalist: ebakindlus (arv)andmetega tegelemisel loob võimaluse, et osa ühiskonna jaoks vajalikke teemasid jääb märkamata, kuna meediamajades napib vastava oskuste profiiliga töötajaid.

Kriitiline koht: andmekorje ja -töötlus

Kui laiendada eelmist mõtet, siis küsitlusest nähtub, et Eesti meediatöötajate seas on statistika ja arvandmete mõistmine – andmepädevuse vundament – keskmisel tasemel. Pool ajakirjanikest hindas end selles oskuses „hästi“ või „väga hästi“, ent iga kümnes tõdes, et tunneb end ebakindlalt (keskmine 3,61). Arvestades, kui sageli puutuvad ajakirjanikud kokku statistikale või uuringutele viitavate pressiteadete, raportite või andmekogudega, võib just see oskus olla üks mõjukamaid künniseid, mis eristab andmete refereerimist faktidena nende kriitilisest käsitlemisest. Info, mis pressiteadete kaudu meediamajadeni jõuab, on eeltöödeldud – vähene kindlus arvandmete tõlgendamises vähendab võimalust seada nende täpsus kahtluse alla või esitada täiendavaid küsimusi.

Uuringutest, mis mujal maailmas on andmeajakirjanduse kohta tehtud, tulevad välja konkreetsed oskusepaketid, mille abil ajakirjanikud võtavad ette ja teostavad andmemahukaid projekte. Lisaks klassikalisele „heale ninale“ ehk uudisväärtuse märkamisele on selleks nimelt tehnilised oskused nagu andmete kogumine, puhastamine ja analüüsimine – ning vajaduse korral koodi kirjutamine, et luua endale nendeks ülesanneteks vajalik tööriist –, kuid ka andmete visualiseerimine teabegraafikana, et auditooriumil oleks infot hõlpsam kätte saada. Eesti ajakirjanike küsitluses hindas vaid 2 inimest 226st, et oskab väga hästi kirjutada koodi (keskmine skoor 1,38). Samalaadne, kuid mõnevõrra parem seis oli teabegraafika loomise osas, mille puhul „heaks“ või „väga heaks“ hindas oma oskusi tosin ajakirjanikku (keskmine hinne 2,05).

Ometi on ekslik järeldada, et Eesti ajakirjanduses tehnilisi oskusi ei väärtustata. Loetledes oskusi, mida tahetakse enda puhul arendada, märkisid Eesti ajakirjanikud enim tehnilisi – visualiseerimist ja tehnoloogilisi tööriistu. Väga selgelt kerkis esile soov õppida videote tegemist ja töötlust – seda soovis arendada ligi kolmandik vastanutest. Järgnesid fototöötlus, lihtsama koodi kirjutamine, teabegraafika loomine ning andmetöötlusvahendite (nt Excel) kasutamine. Need valikud viitavad, et kuigi klassikalised ametioskused on hästi omandatud, on Eesti ajakirjanikud teadlikud ja huvitatud uutest töövahenditest, mida muutuv töökeskkond nõuab. Märkimisväärne on ka huvi koodikirjutamise vastu, mis viitab, et andmeajakirjandus pole enam pelgalt nišš, vaid kasvav valdkond, mille oskused on külgetõmbavad ka laiemale ajakirjanike ringile.

Rahvusvahelises ajakirjanduskultuuride uuringus Worlds of Journalism Study osalenud Eesti ajakirjanike valim   

WJS uuringu Eesti küsimuste plokile vastajad (N=226)	(%)
Sugu	Naine	53
	Mees	47
Haridus	Keskharidus	20
	Kõrgharidus (bakalaureus)	37
	Kõrgharidus (vähemalt magister)	43
Ajakirjanduse erialane haridus	Jah	50
Positsioon toimetuses	Ajakirjanik, reporter, toimetaja	73
	Osakonna juht	20
	Peatoimetaja, vastutav väljaandja	7
Põhikanal, milles töötab	Ajaleht	46
	Internetiväljaanne	21
	TV	13
	Raadio	13
	Uudisteagentuur	1
	Muu	6
Meediaorganisatsiooni omandivorm	Erameedia	74
	Avaõiguslik meedia	24
	Muu	2
Ajakirjanikustaaž	Kuni 2 aastat	14
	3–10 aastat	23
	11–20 aastat	25
	Üle 20 aasta	38
Kuuluvus seltsidesse, erialaorganisatsioonidesse	Jah	26

Allikas: Rahvusvaheline ajakirjanduskultuuride uuring

Vajadus täiendõppeks

Viimastel aastatel on Eestis märgata andmeajakirjanduse rakukeste teket ja uuriv ajakirjandus, mis seeläbi sündinud, on pälvinud tähelepanu ka väljaspool Eestit. Tulevikuperspektiivis (ning tulevik on juba homme!) võiks WJSi küsitluse tulemused anda Eesti meediamajadele signaali, milliste täiendkoolituste abil saaks juba praegu oma töötajaid toetada. Visuaalne ja andmepõhine eneseväljendus paistab olevat järgmine horisont, mille poole paljud ajakirjanikud Eestiski vaatavad.

Samuti annavad uuringu tulemused mõtlemisainet haridusasutustele, mis edendavad ajakirjandusharidust: millega ja kuidas täiendada õppekavasid? Kust leida sobivaid koolitajaid – see on põletav küsimus mitte ainult Eestis, vaid ka maailmas, sest sobiliku profiiliga koolitajad alles kasvavad peale. Ei piisa klassikalisest koolitusest, kus eri distsipliine õpetatakse lahus – kvantitatiivseid meetodeid ja statistikat eraldi, sidumata seda ajakirjanike ees seisvate küsimuste või kättesaadavate andmetega. Vaja on andmeteadust ja ajakirjandust lõimida oskavaid professionaale.

Seni on andmetööst huvituv ajakirjanik olnud tubli iseõppija, nagu näitab kogu maailma hõlmanud ajakirjanike uuring.⁸ Loojutustamise kunst on endiselt a ja o, kuid sellele lisandub vajadus, et toimetustes oleks tehniliselt taiplikke analüütikuid, kellega andmemahuka projekti puhul mõtteid põrgatada.

Pole kahtlust, et ajakirjanduse roll sõltub tulevikus sellest, kuidas meediaorganisatsioonid oskavad leida tasakaalu andmete ja analüüsi vahel. Avalikult kättesaadava andmestiku maht kasvab iga päevaga, kuid selleks et midagi kvalifitseeruks uudisena, peab keegi need andmed sõnadesse „tõlkima“ – kuni tehisintellekt ei suuda iseseisvalt leida inimlikku uudisväärtust, jääb see ülesanne luust ja lihast ajakirjanikule. Kuivõrd andmepädev on see ajakirjanik, mõjutab tema analüüsi sügavust ja seeläbi kogu ühiskonda.