Alustagem sellest, et siinsele ajakirjandusele tuginedes oleme esimeste filmivõtetena Eestimaal teadnud 30. aprillil 1908 Tallinna väisanud Rootsi kuninga jäädvustamist. Kuid kas see ikka on nii?

Ilmaoludest hoolimata

Tallinna kino Grand Imperial Vio reklaamis Revalsche Zeitungi 1908. aasta 28. aprilli (11. mai) numbris, et näitab „enda ülesvõetuna“ Rootsi kuningat Tallinna reidil edasi Peterburi sõitmas: „Juhime sellele tähelepanu, et Grand Imperial Vio küll vist ainus ettevõte on, kes Majesteedi seda külaskäiku üles võttis. Ägedast vihmasajust hoolimata on pilt, mis kõrgemates ringkondades poolehoidu leidis ja nüüd uude eeskavasse pandi, eeskujulikult korda läinud.“¹

Sellega sarnane Grand Imperial Vio tekst, kus ei unustata oma ülesvõtete kvaliteeti kiita, leidub ka Päevalehes. Tänu filmikaadritele on „nii mõnelgi meie linna elanikul, keda äri, ilm, või raske lubasaamine kõrgete külaliste vastu­võtmist ja külaskäiku näha ei lasknud, võimalik nüüd neid oma silmaga näha. [—] Tuleb arvata, et publikum juhtumist mööda minna ei lase ja neid haruldasi ülesvõtteid vaatama läheb“.²

Ülesvõtted pole säilinud. Pole ka teada, kes oli operaator. Näiteks Rootsi kuninga sama visiidi Peterburi osa on tsaar Nikolai II fotograafi Aleksandr Jagelski filmitud. Kas ei võinud Jagelski olla üksiti siinsete kaadrite ülesvõtja, nagu pakub ühe võimalusena filmiloolane Venjamin Višnevski?³ Teiselt poolt: tsaari Tallinnas polnud, Rootsi riigipea randus, et jätkata teekonda Peterburi rongiga (Soome laht oli veel kohati jääs), nii ei pruukinud ka Jagelskit filmimas olla. Või hoopiski keegi filmi-kronikör Rootsi poolt? Siiski vaevalt. Ajalehes toodud kirjelduse järgi oli võõrriigi kuningat Tallinnas vastu võtnud suurvürst Mihhail Aleksandrovitš kroonikakaadrites vaata et olulisemgi kui Gustav V persoon. Aga miks mitte tõesti keegi rändkino Grand Imperial Vio enese poolt või kino tellimusel?

Stopp! Olles jõudnud Jagelskini, avaneb juba sootuks kaugeleulatuvam perspektiiv.

Horisondi avardudes

Tsaari ihupiltnikuna (tsaari pildistamine nõudis vastavat luba, mida omasid vähesed) oli Jagelski asunud oma „modelli“ ka filmilindile jäädvustama juba 1900. aastal. Kerkib loogiline ja samas intrigeerivalt ahvatlev küsimus: kas ei võinud Jagelski olla kaameraga Tallinnas platsis juba märksa varem, 1902. aasta suvel, talletamaks filmilindile Vene tsaari ja Saksa keisri Wilhelm II siinset kohtumist? Ehk teisisõnu, mis siis, kui esimesed filmivõtted tehti Eestimaal juba 1902, ja mitte 1908, nagu seni teadsime arvata?!

Ning tõesti, just nii see oligi! Jagelski 1900–1903 filmipalade kataloogist leiame vastavad kaadrid Nikolai II ja Wilhelm II kohtumisest Tallinnas 23. – 26. juulini (8. – 11. augustini) 1902. Lisaks leiame aga aasta varasemagi ülesvõtte Nikolai II hommikusöögist sõjaväemanöövrite ajal Narva lähistel augustis 1901. Kõigest 20 m pika toitumispala jätan ma siiski kõrvale: selle käsitlemine just Eestimaal filmituna võib olla problemaatiline.⁴ Seevastu 1902. aasta kaadrid jäädvustasid tsaari koos Saksa keisriga Paljassaarel manöövreid jälgimas ning dessantvägede paraadi, kokku 50 meetrit ülesvõtteid.⁵ Kaadrid, mida võime pidada esimesteks Eestimaal filmituiks, pole säilinud. Ent pole põhjust kahelda nende varaste kaadrite kunagises olemasolus: tegu oli müügikataloogiga, meid huvitavad 1902. aasta filmipalad saanuksime siis kätte 250 rubla eest.

Tsaar saabus Tallinna 23. juulil (8. augustil) jahtlaeval Standart. Randudes külastas ta esmalt Aleksander Nevski katedraali. Saksa keiser Wilhelm II saabus järgmisel päeval Hohenzollerni pardal. Ajakirjanikud ja piltnikud viidi 24. juulil merel toimunud monarhide kohtingu juurde eraldi laeval, paraku oli aga olnud ajakirjanike laevale määratud kohast sündmust vastu valgust keerukas seirata. Meie filmiloole tähtsad sündmused, manöövrid Paljassaarel ja dessantvägede marss kroonitud peade ees, mida Aleksandr Jagelski jäädvustas ja mis said esimesteks teadaolevateks filmivõteteks Eestimaal, leidsid aset 25. juulil 1902 (7. augustil vkj).⁶

Mida teame nende kaadrite linastamise kohta? Tegu oli õukonnakroonikaga, kuid toimus ka paar varast avalikku linastust. 20. aprillil 1903 (vkj) Aadlikogu saalis Moskvas (nõukaaegne riigimatuste koht) linastus 45 filmipala.⁷ See oli valik, kuid tolleks ajahetkeks oli Jagelski nimistus üldse ligikaudu 75–80 filmipala, neist 40 olid analoogsel linastusel 1901 ette kantud (midagi võidi küll korrata) – nii ei saa välistada, et toonane valitud publik võis üksiti näha esimesi Eestimaa filmivõtteid.

Filmiajalugudes püütakse ikka nimetada esimesi kohalikke filmivõtteid, filmilooliselt on huvitav teada, kuna-kus kaamera esimest korda käivitati, meil siin või ka mujal maailmas (Venemaal näiteks kohe 1896, Islandil, seal „kaugel üleval“, 1906). Esimesed filmivõtted Eestimaal 1902. aastal sobituvad üldisse kinematograafia arengu ja leviku pilti, vastasel korral võiksime küsida, miks alles 1908. Ent võõrfilmijate esmafilmingute tähtsust ei tasu ka üle hinnata. Liialt palju võib siin sõltuda filmivälisest juhusest. Meie puhul siis sellest, et Vene isevalitseja oli foto- ja filmilemb, laskis end juba sedavõrd varakult filmilindile jäädvustada ning väisas pealekauba sagedasti Estlandija kubermangu (erinevalt järgnevatest punavõimuritest). Kui aga rääkida esmafilmingute võimalikust mõjust omaaegsele vaatajaskonnale ning selle teadvustamisest, et ka oma kohalikke sündmusi võiks vaadata kinoekraanilt, siis peame olema tänulikud Tallinnas vaksali juures Näituseväljakul tegutsenud rändkino Grand Imperial Vio ettevõtmisele aprillis 1908.⁸

Mida on teada järgnevatest filmivõtetest Eestimaal? Ja säilinud kaadritest? 1908 jõudis Nikolai II kahel korral ise Tallinnasse. Tema külalisteks siin olid Inglise kuningas Edward VII ja Prantsuse president Armand Fallières. Mõlemast tippkohtumisest leidub Vene filmi- ja fotodokumentide arhiivis (RGAKFD) mitmeid kroonikakaadreid.⁹ Tallinna esimese paikkino Metropol avamise eeskava kaunistasid kaadrid kaks kuud varem Tallinnas toimunud Nikolai II ja Edward VII kohtumisest, kusjuures Revelskie Izvestija kuulutuses on see osa eeskavast rasvases kirjas eraldi esile toodud.¹⁰ Kroonitud peade Tallinna kokkusaamist pakkus Drankov müüa nii 200- kui 300meetrise variandina, kuid võis valida ka Gaumonti „Monarhide kokkusaamise Tallinnas“ (250 m), mida väärtustasid firma kinnitusel „kunstiline esitus ning sündmuste täielik sisu“.¹¹

Filmiturism annab endast märku

1908 oli aeg, mil maailmas jõuti esimeste kinoringvaadeteni. Eelnenud varane filmieeskava koosnes reast lühifilmidest, koomilistest palakestest ja igat masti tundedraamadest, mille pikkus varieerus, aga jäi pigem alla kümmekonna minuti. Kavas oli vaatajaid naerutavaid koomilisi palakesi ja igat masti tunde­draamasid (need võisid olla paarkümmend minutit või rohkemgi pikad, ajapikku pikenesid aga veelgi ning kujunesid programmi naelaks, mängu­filmiliseks feature’iks). Lühifilmide pikkus oli umbes 5–7 minutit. Eeskavad sisaldasid vaateid maailma eri paigust ning ülesvõtteid päevakajalistest sündmustest. Seesuguseid dokumentaalse iseloomuga jäädvustusi („natuuris“ ülesvõtteid) hakati koondama ringvaadete regulaarsetesse väljalaskeisse, mida Pathé eeskujul hakkasid praktiseerima teisedki filmitootjad. Ringvaateformaat koondas lühemad palad, pikemaid linastati eeskavas iseseisvate nimetuste all – kõik see tähendas kokkuvõttes tarvidust kroonika- ja vaatekaadrite järele, vajaduse hüppelist kasvu. Arvestagem, et võrreldes tänapäeva visuaalinfost küllastunud maailmaga omas vaatefilm lihtsalt vaatefilmina ekraanisisust sõltumata toona suuremat väärtust ning polnud hullu, kui uudis jõudis kino­ekraanile vahel nädalaid hiljem.

„Linnad on täis rahvast. Majad täis elanikke. Hotellid täis sissesõitnuid. Rongid täis reisijaid. Kohvikud täis külastajaid. Bulvarid täis jalutajaid. Kuulsate arstide ooteruumid täis patsiente,“ kirjutas José Ortega y Gasset.¹² Aastal 1930 avaldatu võttis kokku varasema, ent käib ka järgnenud aja kohta. Läbi aegade on rahvahulgad himustanud osa saada seni üksnes valitutele kuulunud hüvedest. XX sajandi alguskümnendil tuli neile siin omal viisil appi nooruke kinematograafia. Ringvaated olid otsekui omapärane odavturismi võimalus XX sajandi massiinimesele, kes ei saanud enesele lubada kaugeid eksootilisi reise (geograafiline, horisontaalne filmiturism) ega viibimist maailma vägevate seltskonnas (kroonimispidustused jms – sotsiaalne, vertikaalne filmiturism).

Kohe aastast 1908 leiame vene filmi­pioneeri Aleksandr Drankovi firma uudistoodangu nimistust „Tallinna panoraamid ja vaated“ (120 m), võimalik, et filmitud kuningas Edward VII Tallinnas viibimise ajal.¹³ Üllatuslikult valmib 1910. aastal Peterburi Minotavri filmivabrikus „Ajalooline Narva, Narva juga ja merekuurort Hungerburg“ (150 m).¹⁴ Tõsi, Narva-Jõesuu (Hungerburg – nimi missugune!) oli piisavalt lähedal Peterburile ja pealinlaste seas populaarne suvituskoht, Narva ajalugu sai aga käsitleda ka Vene ajaloo kontekstis. 1910. aasta sügisel avati Tallinnas Peeter I monument tähistamaks Venemaaga liitmise 200. aastapäeva (suvel oli analoogiline üritus toimunud Riias). Sündmuse jäädvustus „Pidupäevad Tallinnas“ linastus Stephani The Express Bios Tallinnas tavapärase poole nädala asemel poolteist nädalat: 9. – 19. oktoobril 1910.¹⁵ Pathé ringvaatesse jõudsid kaadrid purjetamisvõistlustest Tallinna lahel 1911.¹⁶ Gaumonti ringvaade tutvustas 1912. aastal Tartu tudengite kommerssi.¹⁷

Nimetasin juba mitmeid 1908. aasta ja järgnevaid filmivõtteid. Aga 1902–1908? Mida neist aastaist teame? Ühelt poolt infoallikad peaaegu puuduvad: filmiajakirjad, mis uudisfilme kajastasid, veel ei ilmunud (ka Višnevski koostatud kataloog algab 1907. aasta lõpust). Ajalehtedes ilmus kinoreklaam pigem juhuslikult kui üldse ja eeskava sisu nimetamisele ei pruugitud suurt rõhku panna. Teiselt poolt, huvi mitmekesise kroonika- ja vaatematerjali vastu ning vajadus selle järele kasvas alles kümnendi lõpus. Ja kuigi võiks mõelda möödunud sajandi algusaastaile ja näiteks 1905. aasta sündmustele, siis need poleks kroonukroonikas kõne alla saanud tulla (mis sellest, et tsensuur oli toona ennekõike kiriklik).

1912. aasta kevad toob meile oma filmipääsukese

Kroonitud peadega piirduvate kroonu­kroonikute kõrval hakkas Eestimaale sattuma teistsuguseidki filmikorrespondente ja Eestimaad hakati lisaks VIPide taustapildina ekraanil muuski osas kajastama (Tallinn, Narva, mitmed spordivõistlused jm).

Oli aja küsimus, millal asuvad Eesti­maa eluolu jäädvustama kohalikud filmientusiastid-pioneerid. Johannes Pääsukese tegevusest on nii mõndagi kirjutatud, ent täpsustamist vajavad ka eesti filmi esimeste sammudega seotud asjaolud.

11. aprillil 1912 avaldas Postimees teate: „Kinematograafi pilte on Tartu kinematograafi Imperiali omanikud hakanud valmistama. Nagu kuulda, tahavad nad suvel kodumaa tähtsamatest kohtadest ning rahva tööst ja elust ülesvõtteid teha ja neid pilte siis ühes selgitavate kõnedega Tartus ette kandma hakata.“

See oli mõned päevad enne Sergei Utotškini lennuetendusi Tartus 14. ja 15. aprillil. Nii et andes teada kavatsusest alustada omaenda filmitöödega, sai Imperial silmas pidada juba Utotškinigi. Igatahes kuulutas seesama Imperial veel paari päeva möödudes, et Tartus toimunud vene õhulendaja Sergei Utotškini demonstratsioonesinemist on 18. aprillist võimalus näha kino­ekraanil. Ja et tegu on „algupäralise eesti filmiga“!¹⁸

Odessas sündinud ning Peterburi vaimuhaiglas oma elupäevad lõpetanud Sergei Utotškini lennuetendused olid kujunenud omamoodi publiku­magnetiks, suuremates linnades kõneldi mitme­kümnetuhandelistest vaatajahulkadest. Tartus Krasnojarski polgu soldatite harjutusväljakule Ülejõel oli Postimehe hinnangul kogunenud tuhandeid uudistajaid. Utotškini etteasted võisid sisaldada ka vaatemängulisi elemente, pealegi oli mõnel publiku seast võimalus koos aviaatoriga taevastesse kõrgustesse tõusta. Tartus ei tahtnud see küll õnnestuda, ei ühe masaja preilnaga ega see­järel ka ühe märksa siredama ohvitseriga. Sellest hoolimata oli etendus enam kui muljetavaldav. „Kergesti jookseb masin ratastel sammu 50 edasi, siis tõuseb ta nagu laste nööriga tõmmatud õhumadu propelleri tõukamisel kergelt õhku, üle majade kaob ta surisedes Raadi mõisa väljadele.“ Tagasi tulles ilmus lennuagregaat jälle platsi kohale ning seejärel „üle inimeste pääde kergelt ja ilusasti nagu lind just sinnasamasse maha laskis, kust ta tõusis. Natuke maad jooksis ta veel ratastel edasi, nagu linavästrik oma pikka saba vibutades, siis oli ta seismas“¹⁹.

Sündmus missugune! Igati paslik fotoplaatidele, aga miks mitte filmi­lindilegi talletada. Teatavasti sai Odessa „linavästriku“ uudistajaks-ülesfilmijaks meie „rahvuslinnuline“ Johannes Pääsuke. Päeva, mil tema üles võetud kaadrid kinos Imperial publiku ette jõudsid, 1. maid 1912 (18. aprill vkj) võime pidada Eesti filmi sünnipäevaks.

Utotškini kahel ekraanil lendamisest

Aga räägitud on ju 17. aprillist, väidetud, et Pääsukese filmi demonstreeriti ka Illusionis, demonstreeriti kahes kinos korraga?²⁰ Jah, Imperiali kuulutuse kõrval oli ka Illusioni kuulutus ja sealgi etendati Utotškini lendu. Kusjuures Illusion alustas Utotškini lendamiste näitamist päev varem kui Imperial. Miks Imperial Utotškiniga päev hiljem alustas, kuigi eeskava vahetus mõlemas kinos 17. aprillil? Kuidas neist kuulutustest järeldub, et mõlemas kinos sama filmi näidati? Utotškin võis küll sama olla, ent kas ka filmid?

Teame, et lisaks lehes teada antud kavatsusele olid Imperiali juhataja Waldemar Jaeger ja kino jooksupoiss-kohanäitaja Robert Angervaks Pääsukesele Utotškini filmimisel abiks olnud.²¹

Miks pidanuks Imperial vastvalminud esiktöö esmalinastamise au koos osaga potentsiaalsest vaatajaskonnast nüüd järsku loovutama Illusionile, konkurendile, võimaldama tal seda suurejooneliselt reklaamida hoopis Illusioni omaenda filmina?! Pole just kõige mõistuspärasem, vaagi kust otsast tahes. Pääsukesele pühendunud Jaak Lõhmus ei ole välistanud koguni mingi „turundusriuka“ võimalust.²² Kummatigi võib sellel eriskummalisel olukorral lihtne selgitus olla.

Kaks aastat hiljem, suvel 1914, oli sama olukord: Illusion linastas Tartu pritsimeeste pidustusi ja seda tegi mõne päeva pärast ka Imperial. Ainult et siis linastusid kummaski kinos erinevad filmid. Teame seda, sest Pääsuke kiirustas oma filmi positiivi valmistamisega, et konkurendid ette ei jõuaks. Pääsukese samast kirjast selgub ühtlasi, kellelt võis Illusion oma uudispala saada – rivaaliks oli Pääsukese sõnul Stefan Riiast.²³ K. Stefan oli kaubamärk. Tegemist oli Alvins Gucmanisele (ka Gutzmann) kuuluva siinses regioonis aktiivselt tegutseva firmaga, mis filmide levitamise kõrval võis üksiti pakkuda filmimise teenust.²⁴ Kas ei võinud Stefani firma olla ka 1912. aastal Riia kaudu Tartusse jõudnud Utotškini filmimas? Või keegi teine, filmioperaatoreid tollal siinmail ikkagi liikus (vt eelnev). Miks pidanuks see olema ainult Pääsuke, filmivallas alles algaja?

Utotškini tegemisi jälgiti, üksiti filmitigi. Višnevski varase dokumentalistika kataloogis leidub ridamisi tema ülesastumise jäädvustusi alates õhupalliga lendamisest 1907, aga ka Utotškini enese aerovõtted Peterburist aastal 1910.²⁵ Ta oli meediastaar. Näiteks kirjutas Riia Rigasche Rundschau 25. aprillil 1912 (vkj), et Tartu etteastele järgnenud Pihkva lendamised polnud nii edukad: lennumasin oli seal alla sadanud ja purunenud, aviaator ise küll vigastusteta pääsenud.²⁶ Kuivõrd võis tegu olla siiski Illusioni omapoolse initsiatiiviga? Kino oli 1908. aastal demonstreerinud kroonikakaadreid Rootsi kuningast Tallinnas, miks mitte nüüd juhust kasutada ja ise filmimist algatada? Oli ju tegu ilmselgelt uudisekünnist ületava sündmusega. Kinode omapoolsest initsiatiivist annab tunnistust Pärnu Illusion, kes kutsus inimesi 6. mai 1912 (vkj) valgelillepäeva filmimisele.²⁷ Võimalusi, kes võis Utotškini Tartus filmida, jagub piisavalt, seda enam et lennumeest ei unustatud järgnevalt Tallinnaski üles võtta.

Miks alustati Imperialis Utotškini näitamisega päev hiljem kui Illusionis? Sel lihtsal põhjusel, et Pääsukese filmi koopiat veel polnud.²⁸ Kui mõlemad kinod näidanuks Pääsukese filmi, kui mingitel mõistetamatutel põhjustel Imperial jaganuks oma esiktööd konkurendiga, siis mis takistanuks ka Imperialil alustada 17. aprillil? Liiati ei saanuks Illusion linastust kuidagi reklaamida „oma iseäraliku ülesvõttena“, märkimata, et tegu on Estonia Filmi toodanguga (üliharva, kui see märkus kuulutustel puudub). Märgakem erinevust sõnastuseski: Illusion lubab publikul, kes lennuetendust vaatas, nüüd end ekraanil näha, Imperial seda võimalust ei paku, räägib lihtsalt algupäralisest eesti filmist.

Pääsukese „Utotškini lendamised“ Imperialis on dokumenteeritud tõsiasi. Üks ja sama Pääsukese filmipala korraga kahes kinos jääb paljalt oletuseks. Pole teada fakte, mis seda kinnitaksid. Sama ekslikult on Lõhmus „Eesti asunduste laulupeo Narvas“ (1912) omistanud Pääsukesele, kuigi tegelikult oli see Globuse firma toodang.²⁹ Utotškin võis küll lennata kahes Tartu kinos korraga, kuid Pääsuke lendas ainult Imperialis.

Üksnes Pääsukest esile tõstes jääks teenimatult väärtustamata Imperiali ja selle omaniku Aleksander Tippo roll eesti filmi algushetkede juures. Tippo oli mees, kes sisuliselt algatas eestimaised filmivõtted ja nende etendamise Imperialis. Mõningaid ülesvõtteid võisid ju teisedki kinod initsieerida, kuid need jäidki üksikuteks sporaadilisteks ettevõtmisteks, erinevalt Imperialist ja selle omanikust Aleksander Tippost, kes oli eesti eluolu jäädvustamise-demonstreerimise sihiteadlikult eesmärgiks seadnud. Globuselt „Narva laulupeo“ linastamisõiguse omandamine on selle täiendav kinnitus. Pääsukese „Ajaloolisi mälestusi Eestimaa minevikust“ linastati Imperialis eestikeelsete pealkirjadega ning vaatajaile anti teada: „Pildi ettekande ajal mängib teatri orkester vanu Eesti rahvaviisisid.“³⁰ Tänu Tippole ja Imperialile sai Pääsukese filmipioneerlus teoks, võimalik et ilma Tippo finantsideta poleks põhjust Pääsukesest kui esimesest filmitegijast üldse rääkidagi.

„Kinematograaf toob kõikidelt ilma kaartelt pilta, ka Põhja ja Lõuna naba on tema poolt pildis ette toodud; võib kindlasti ütelda, et ei ole vist nurgakest maailmas, kuhu kinematograafi pilk pole langenud. Kuid siiski ühte kohta maailmas pole ta tähele pannud, see on meie kodumaa ühelt, ja meie kodulinn Tartu, teiselt poolt. Meie tahame sellel põllul ühte sammu edasi astuda ja vahetevahel sündmusi kodumaal ja iseäranis Tartus, kujutamise alla võtta,“ kinnitas Imperial jätkuvalt Postimehe veergudel.³¹