8. augustil möödus tähtaeg, mille Donald Trump andis Putinile enne USA-poolsete sanktsioonide kehtestamist. Pärast Steve Witkoffi kohtumist Putiniga 6. augustil Moskvas võttis Trump taas hoo maha ja päevakorda kerkis kohtumine Putiniga 15. augustil Alaskal. Seega sanktsioone taas ei tule ja on väheusutav, et ka Alaskal midagi kohe kokku lepitakse, ja taas tähendab see ajavõitu Moskvale. Nii näitab hetkeseis, et Putin on mänginud MAGA-nokatsiga mehe taas üle – nagu kaval hunt Punamütsikese, kes kohtleb hunti sõbrana ja lõpetab koos vanaemaga hundi kõhus.

On välja pakutud mitu stsenaariumi, milles konkreetsemalt USA ja Venemaa Alaskal kokku leppida võivad ja mis siis edasi juhtuma hakkab. USA valitsusallikatele viidates on USA valmis vaherahu saavutamiseks tegema Venemaale Ukraina territooriumi osas suuri järeleandmisi. Ukraina president Volodõmõr Zelenskõi on omalt poolt teatanud, et Ukraina sellega ei nõustu, ja kinnitanud, et ilma Ukraina kaasamiseta rahukõnelustele pole vaherahu võimalik saavutada. Ukrainat toetavad ka Euroopa liitlased.

Kui natuke spekuleerida, siis edasine kõige halvem stsenaarium võib välja näha näiteks nii, et kuna USA ja Venemaa lepivad kokku tingimused, mis pole Ukrainale vastuvõetavad, siis teatab Trump, et Ukraina keeldub vaherahu sõlmimast, mistõttu USA väljub rahuprotsessist ja peatab Ukrainale antava sõjalise abi. Kui vaadata seda stsenaariumi Kremli poolt, siis on tulemus just täpselt see, mida Kreml vajab – teha Ukrainast patuoinas, peatada USA abi ja jätkata sõda. Trump saab oma valijaile öelda, et ta tegi kõik, mis suutis, ja pesta käed sellest puhtaks.

Praegu toimuva taustal on ilmselt vähe loota, et asi lõpeb kurjale hundile nii nagu vendade Grimmide „Punamütsikese“ muinasjutus: saabub jahimees, lõikab hundi kõhu lõhki, topib kiskja kõhu kive täis ja nülib talt naha maha. Selleks peaks Trump rolli vahetama ja panema punase nokatsi asemel pähe kotkasulega jahimehekaabu. On küll arvatud, et paari USA tuumarelva kandva allveelaeva ümberpaigutamine kuhugi Venemaa lähikonda vastuseks ekspresidendi Dmitri Medvedevi ähvardustele ongi juba USA uus retoorika, kuid pigem on see kattevari Trumpi näo säilitamiseks ega mõjuta Venemaad õieti kuidagi. Seda teeksid vaid väga järsud sanktsioonid ja abi suurendamine Ukrainale, kuid just sellest on Trump hoidunud.

Ukraina ajakirjaniku, hea analüütikuna tuntust kogunud Vitali Portnikovi arvates Trump ei mõista, mis on Venemaa tegelikud eesmärgid, ega toimi vastavalt. Intervjuus Lätis tegutsevale kanalile И Грянул Грэм võttis Portnikov veel enne Witkoffi visiiti Moskvasse olukorra kokku nii: „Tulenevalt sellest, et Trump ei saa aru maailmast, kus ta asub, usub ta, et kui ta pakub Putinile mingeid kasulikke tehinguid, mida Biden kas oma rumalusest, eneseuhkusest või liigsest seotusest Ukrainaga Venemaale ei pakkunud, siis Putin lõpetab koheselt sõja. Trump ei ole võimeline mõistma, millised on Putini tegelikud eesmärgid. Ta arvab, et Putin tahab lihtsalt jätta endale kogu selle territooriumi, mille ta on juba vallutanud, või et Putinile teeb muret NATO laienemine ja see, et Ukrainast võib saada NATO liige. Aga need asjad ei lähe Putinile üldse korda, Putin tahab vallutada kogu Ukraina, sest tema arvates on see Venemaa osa. Ta soovib, et tema positsioon Euroopas tugevneks ja NATO variseks Vene sõjahirmu ees kokku. Nii ei saagi Trump pakkuda Putinile seda, mida Putin tegelikult soovib.“¹ Portnikovi öeldus pole midagi uut, sedasama sõnumit on nagu trummi tagunud kõik tõsiseltvõetavad poliitikud ja analüütikud, ka Eesti omad, kes mõistavad Putini ja Venemaa tõelist olemust.

Teine vaade. Kreml ja dr Solovei

Peamisteks põhjusteks, miks Putin ei soovi sõda lõpetada, on toodud esiteks seda, et ta pole saavutanud soovitud eesmärke, milleks on Ukraina täielik alistamine, ja teiseks, et sõjategevuse peatamine tooks suure tõenäosusega kaasa Putini režiimi kokkuvarisemise. Ilma sõjata kaoks selle püsimise eesmärk, miljon püssi alt vabastatud meest võiksid põhjustada Venemaal tõelise kaose ja ka sõjatööstusele tuginev majandushoog vaibuks, mis vallandaks omakorda sotsiaalse kriisi. Sõda aitab maha matta ja unustada kõik selle, mis Venemaa arengus oli positiivset, ennekõike koostöö läänega, mida Putini režiim enam taastada ei suuda. See režiimi arengu n-ö positiivne etapp, mis kulmineerus ja lõppes Nord Streami gaasitorustiku rajamisega, on möödas ja uueks alguseks peaksid Venemaal toimuma väga põhimõttelised muutused. Kuigi mingi osa Kremli oligarhiast kindlasti neid muutusi ka soovib, saavad need toimuda ikkagi vaid siis, kui FSB-le toetuv Kremli ladvik seda mingil põhjusel ise otsustab ja ellu viib.

Siin tuleb taas pöörduda ajaloodoktor Valeri Solovei poole, kes räägib sõja lõpetamise pakilisest vajadusest, sest Venemaa majandus on jõudnud katastroofi piirile, poodides pole enam kvaliteetset toitu ja ka viljasaak tuleb suvise vihma tõttu kehv. Moskvas elavat Soloveid küsitlevad sagedasti sellised Ukraina enda või selle meediaruumis tegutsevad ajakirjanikud ja meediategelased nagu Dmitri Gordon, Jevgeni Kisseljov, Vassili Golovanov, Ljudmila Nemirja jt. Tema tõsimeelsemate küsitlejate hulgast võib näiteks leida ka USAsse emigreerunud endise liberaalist poliitiku ja riigiduuma saadiku Arkadi Jankovski.² Soloveil on Youtube’is samuti omanimeline kanal ja lisaks võib tema ülevaateid kuulata tasulisel veebikanalil Битва за будущее³, kuhu pääseb ligi vaid Venemaal toimivate maksevahendite kaudu. Konspiroloogina tuntust kogunud Solovei arutlusi võetakse kas tõsiselt või vähem tõsiselt, kuid igal juhul on ta oodatud vestluspartner. Tema enda kanalite vaadatavus on parimatel aegadel küündinud 400 000 ja enama vaatajani, Dmitri Gordoni viimast saadet Soloveiga⁴ vaatas 330 000 inimest.

Mõistagi ei võta Solovei küsitlejad tõsiselt tema peamisi väiteid, et õige Putin on surnud, tema laip asub Valdai residentsis sügavkülmikus ja Venemaad valitseb Putini teisik, vaid nende huvi on ennekõike keskendunud Kremli muudele asjadele – sellele, kuidas ja kelle vahel võim seal täpsemini jaotub; kes on praegu Putini soosik ja keda lähiajal ootab ametipostilt kõrvaldamine. Gordonile räägib Solovei, et Venemaal on võimu üleandmise periood, mis peaks lõppema kas juba selle aasta lõpus või hiljemalt tuleval aastal ja et sedakorda on sellega tõsi taga. Putin (Solovei sõnul teisik) astub ametist tagasi ja maandub Venemaa konstitutsioonikohtu esimehe kohale ning kuna sügisel formeeritakse Solovei kinnitusel uus Venemaa valitsus, saab tulevaseks presidendiks see, kes määratakse uueks peaministriks. Varem on Solovei nimetanud võimalike peaministrikandidaatidena Deniss Manturovit ja Dmitri Patruševi.⁵

See kõik tähendab Solovei sõnul ka seda, et praegune peaminister Mihhail Mišustin lahkub ametist ja see on enne võimuvahetust osa suuremast puhastusest. Nagu osutab Gordon, on Mišustin juba pikemat aega avalikkusest kadunud, ja ka Solovei möönab, et tema saatus on lahtine. Solovei sõnul on hea, kui Mišustinil õnnestub ametist lihtsalt taanduda, kuid pigem võib temaga juhtuda see, mis juhtus hiljuti Transnefti asepresidendi Andrei Badaloviga, kes kukkus Moskvas oma korteri aknast alla, või transpordiministri Roman Starovoitiga, kes pärast ametist vabastamist sooritas kohe enesetapu.

Võimukoridorides puhastuse läbiviimiseks on Solovei väitel algatatud hulganisti kriminaalasju eri tasandite juhtide vastu nii Moskvas kui ka Venemaa regioonides alustades Venemaa idapoolsetest aladest ning lõpetades Peterburi ja Moskvaga. Solovei nimetab ka mõned nimed, kes on võimupöörde taga – FSB juht Aleksandr Bortnikov, Venemaa presidendi abi Nikolai Patrušev, Putini lähikondne Sergei Tšemezov –, ning nõustub ka Gordoni väitega, et sinna kuuluvad samuti Juri Kovaltšuk ja vennad Rotenbergid.⁶

Solovei kinnitusel on see pööre rahumeelne ja nn Kremli poliitbüroos kokku lepitud. Selle käigus asendatakse Putini režiim uue poliitilise süsteemiga, milleks muudetakse ka Venemaa konstitutsiooni. Oma varasemates saadetes on Solovei möönnud ka seda, et kuna Kremli võimueliit on jagunenud kaheks rivaalitsevaks leeriks (nn kaheks Kremli torniks), ei saa edasistes sündmustes kindel olla. Kui üks neist grupeeringutest pooldab demokraatlikke reforme, siis teine, Nikolai Patruševi juhitud nn sõjaleer, keeraks kruve Venemaal veelgi pingumale. Kuid muutuste paratamatuses ja nn teisiku taandamises olevat veendunud kogu poliitbüroo, millesse kuuluvad Kremli mõlemad tiivad.

Tuumalepe Iraaniga sinise äärisega taldrikul

Juuli keskel kõlanud Trumpi ähvardustele kehtestada Venemaale karmid sanktsioonid alles 50 päeva möödudes võeti uudisruumis vastu mäletatavasti teatud hämminguga. Milleks nii pikk tähtaeg?! Miks andis Trump Putinile nii pikaks ajaks vabad käed? Ka sellele on Soloveil oma tõlgendus. Solovei selgituste järgi oli selle 50 päeva taga küsimus Iraanist. Nimelt pakkunud Kreml Trumpile, et suudab 50 päeva jooksul veenda Iraani minema USAga oma tuumaprogrammi küsimuses kokkuleppele. Venemaa algne soov Iraani töötlemiseks oli Solovei sõnul 90 päeva, kuid lepiti kokku, et kui tulemus saavutatakse 50 päevaga, siis annab Trump Venemaale veel 40 päeva juurde. Seda tingimusel, nagu Solovei selle sõnastab, et Kreml suudab Iraani juhtkonna murda ja kokkuleppe tuumaprogrammi lõpetamise osas „sinise äärisega taldrikul Trumpile ette kanda“.⁷

Solovei sõnadest võib ka välja lugeda, et tegelikult polnudki Kremlil mingit kavatsust Iraani mõjutada. Oli sellega kuidas oli, kuid igal juhul otsustas Trump seda 50päevast tähtaega lühendada. Pole muidugi välistatud, et Trumpi väidetav kokkulepe Putiniga on vaid Solovei bluff, et Trumpi diskrediteerida. Lõpuks ongi ju Trumpi naeruvääristamine üks Venemaa eesmärke.

Hiina ultimaatum Venemaale

Suur küsimärk on Hiina. Sealsetes võimukoridorides aset leidvast on palju vähem teada kui Kremlis toimuvast. Vestluses Gordoniga teatab Solovei, et Hiina on valmis majanduslikesse raskustesse sattunud Venemaad toetama nii rahaliselt kui ka senise pudi-padi asemel andma otsest sõjalist abi relvastuse näol, kuid seda tingimusel, et Venemaa jätkab sõda Ukraina vastu. Rahaline toetus oleks Solovei kinnitusel seejuures väga-väga suur. Hiina huvi seisneb selles, et Ukraina sõda seob USA tähelepanu, takistab USA-l keskendumast Vaikse ookeani regioonile ja kurnab tema relvavarusid. Kuid sellega piirduvad ka Solovei teadmised Hiinast, mis samuti ei lisa midagi uut, sest Hiina soovile läänt Ukraina sõja kaudu kurnata on osutanud ka lääne eksperdid.

Samuti võib siingi küsida, kas Solovei on sellekohased väited tõesti esitanud vaid soovist oma kuulajaid informeerida, nagu ta on oma tegevuse eesmärke korduvalt selgitanud, või on tema ütlused osa Kremli poliitikast, millega üritatakse maailma kaks superriiki Hiina ja USA teineteise vastu välja mängida, et kolmanda osalisena saaks Venemaa tekkinud tülist kasu lõigata. Venemaale oleks kõige mugavam, kui Hiina ründaks Taiwanit juba lähemas tulevikus, mis seoks USA võimekuse Vaikse ookeani regiooniga ja jätaks Ukraina täielikult Venemaa küüsi. Kuid sama tulemuseni, Ukraina abita jätmiseni võidakse jõuda ka Alaska kohtumisel või millalgi selle järel, juhul kui rakendub kõige halvem, algul viidatud stsenaarium. Kiievi kõrval oodatakse küllap ka Pekingis, millise tulemuseni Alaskal siis jõutakse. Ootused ja kartused on Kiievis ja Pekingis mõistagi erinevad. Ja muidugi ka Euroopas, kus kardetakse Müncheni sobingu kordumist USA-Venemaa formaadis.