Eelmisel nädalal võtsid president Alar Karis ja peaminister Kristen Michal Tallinnas vastu Iisraeli presidendi Isaac Herzogi ning tööpäev lõppes välisministeeriumi korraldatud Eesti-Iisraeli ärifoorumiga. Visiit tuli mulle suure üllatusena ning selle põhjuste üle mõtiskledes meenus hiljuti (30. juunil) avaldatud ÜRO eriraportööri Francesca Albanese ÜRO Inimõiguste Nõukogule esitatud raport „Okupatsioonimajandusest genotsiidimajanduseni“, mis käsitleb inimõiguste olukorda 1967. aastast okupeeritud Palestiina aladel.¹ Raportis uuritakse Iisraeli kolonialistlikku asunikepoliitikat toetavat korporatiivset mehhanismi. Mäletatavasti loodi Palestiina eriraportööri mandaat ÜRO inimõiguste komitee 1993. aasta resolutsiooniga ning tema ülesanne on uurida Iisraeli toime pandud rahvusvahelise õiguse ja rahvusvahelise humanitaarõiguse rikkumisi ning jälgida Genfi konventsiooni põhimõtete järgimist, eelkõige seoses tsiviil­elanike kaitsmisega Palestiina aladel, mida Iisrael on 1967. aastast õigusvastaselt okupeerinud (Gaza sektor, Ida-Jeruusa­lemm, Jordani Läänekallas).

Eelmises, 2024. aasta oktoobri aru­andes kirjeldab eriraportöör Iisraeli tegevust Gazas genotsiidina² ja väidab üheselt, et see, mida me näeme, „ei toimu vaakumis, vaid on osa pikaajalisest tahtlikust, süstemaatilisest ja riiklikult korraldatud palestiinlaste sunni­viisilisest ümberasustamisest ja asunikega asendamisest“. Hiljutises intervjuus väljendas Albanese seisukohta, et nimetatud tegevus ei piirdu ainult Gazaga, vaid sama toimub ka Läänekaldal ja Ida-Jeruusalemmas, teistsuguse tempo ja rütmiga, kuid sama eesmärgiga.³ Albanese raport ei ole esimene dokument, milles Iisraeli tegevust Gazas pärast 7. oktoobrit 2023 (ja ka enne seda)⁴ kirjeldatakse genotsiidina. Peaaegu otsekohe pärast Iisraeli laastava kättemaksuoperatsiooni algust ütlesid palestiinlased ja genotsiidiuurijad selge sõnaga, mille tunnistajateks me oleme.

Tõsi, läänes pole üldiselt nende väiteid tõsiselt võetud ning enamasti on neid karmilt kritiseeritud ja rünnatud. See ei peaks tulema üllatusena, kuna Edward Said märkis juba aastakümneid tagasi oma kahjuks siiani väga ajakohases teoses „Orientalism“, et palestiinlastel ei lubata endi hävitamisest kõnelda. Neid, kes siiani ei usu ohvrite ja teadlaste sõnu, vaid vajavad „autoriteetide“ kinnitust, võib ehk veenda asjaolu, et ka Iisraeli vabaühendus B’Tselem on teinud hiljuti avalduse, milles kirjeldatakse Iisraeli tegevust Gazas „meie genotsiidina“⁵. Tõendusmaterjalina nimetati linnade, tervishoiusüsteemi, haridus-, usu- ja kultuuriasutuste süstemaatilist hävitamist „varjamatu eesmärgiga hävitada Palestiina ühiskond Gazas ja luua katastroofilised elutingimused, mis takistaksid selle ühiskonna edasist eksisteerimist Gazas. See on täpselt genotsiidi definitsioon.“ Tasapisi hakatakse ka läänes samale tõdemusele jõudma.

Okupatsioonimajandusest genotsiidimajanduseni

Olles pisut tausta avanud, pöördugem tagasi eriraportööri genotsiidimajandust käsitleva aruande juurde. See algab meeldetuletusega, et läbi ajaloo on kolonialismi ja sellega seotud genotsiidi võimaldajateks ja ajendajateks olnud alati ärisektor ja majanduslikud huvid. Seda kinnitavad näiteks Briti kolonialistide tegevus Aafrikas ja Lõuna-Aasias, Lõuna-Aafrika apartheidirežiim ning samamoodi Iisraeli okupatsioon Palestiina aladel. Paljud koloniaalmajanduse uurijad on käsitlenud seda erilise võimuvormina, mida on nimetatud ka „rassikapitalismiks“.⁶ Lisaks leitakse aruandes, et koloniaalasunduste kontekstis⁷, näiteks Iisraeli ja Palestiina puhul, hõlmab see ka varjamatut taotlust elanikkond „ümber asustada ja uuega asendada eesmärgiga palestiinlastelt maavaldused ära võtta ja nad oma aladelt kõrvaldada“. Albanese raportis on selgelt kirjas, et sellesse protsessi on otseselt kaasatud ka rahvusvahelised suurettevõtted ja muud organisatsioonid, mis seega panevad toime apartheidi ja genotsiidi kuritegusid ning rikuvad rahvusvahelist õigust.

Raportis tuvastatakse seoseid kõikvõimalike sektoritega alates relvatootjatest, tehnoloogia- ja ehitusettevõtetest, kaevandustööstusest, teenindussektorist, pankadest, pensionifondidest ja kindlustusandjatest ning lõpetades ülikoolide ja heategevusorganisatsioonidega. Esile tuuakse üle 60 ettevõtte ja näidatakse, et Tel Avivi börsi väärtus on Gaza sissetungi algusest saadik suurenenud 200%. Raportis tuuakse välja, et sõja- ja kaitsetööstuse ettevõtete kõrval on massijälgimissüsteemide ja seeläbi genotsiidi vahetute võimaldajate seas ka tehnohiiud nagu Microsoft, Alphabet, IBM ja Amazon. Palestiinlastele kuulunud elamute lammutamiseks ja asunduste ehitamiseks on vaja ka palju rasketehnikat, millest saavad kasu Caterpillar, Hyundai ja Volvo. Vahest kõige šokeerivam on see, kuidas toimuvalt lõikavad kasu üüriplatvormid nagu Booking.com ja Airbnb, mis pakuvad majutust Iisraeli okupeeritud aladel. Albanese ei esita ainult ettevõtete nimekirja, vaid kirjeldab seda süsteemina ning lisab, et „relvade ja andmesüsteemide abil väärkoheldakse ja jälgitakse palestiinlasi“⁸. Asundusi, apartheidirežiimi ja nüüd ka genotsiidi „rahastavad pangad ja kindlustusandjad, varustavad energiaga fossiilkütused ning normaliseerivad turismiplatvormid, kaubandusketid ja akadeemilised asutused“.

Eesti puhul keskendun vaid kahele kõige silmatorkavamale, kuid ühtlasi kõige asjakohasemale valdkonnale – militaarsektorile ja „startup-riigi varjukülgedele“, nagu neid raportis tabavalt kirjeldatakse. Samuti nenditakse seal, et militariseeritud vägivalda rakendati Iisraeli riigi rajamisel ning see on endiselt Iisraeli koloniaalse asunikepoliitika põhiline liikumapanev jõud. Lisaks on sõjatööstuskompleksist saanud Iisraeli majanduse selgroog ning pikaajaline okupatsioon on andnud riigile katsepolügooni tehisintellektil põhinevate sihtimissüsteemide, õhutõrjeplatvormide ja muu tipptehnoloogia katsetamiseks ning võimaldab Palestiina tsiviil­isikute tapmiseks kasutatud relvi müüa lahingutegevuses testitud varustuse sildi all.⁹ Eesti on olnud Iisraeli relvasüsteemide hea klient ning sõlmis juba 2023. aasta mais ettevõttega Israel Aerospace Industries (IAI) rohkem kui 100 miljoni euro väärtuses lepingu.¹⁰ Lisaks sõlmis Kaitseinvesteeringute Keskus (RKIK) 2023. aastal veel ühe lepingu ligikaudu tuhande Negev NG7 kuulipilduja ostmiseks, mida hakkavad kasutama kaitsevägi ja Kaitseliit.¹¹ Eeldan, et Iisraeli sõjatööstus lõikab suurt kasu ka Eesti uuelt kaitse-eelarvelt, mis moodustab nüüd üle 5% riigi sisemajanduse kogutoodangust.

Tehnoloogia valdkonnas toob Albanese esile palestiinlaste vastu suunatud repressioonide automatiseerimise, mida toetab tehnoloogiaettevõtete ehitatav ja arendatav andmekogumis- ja jälgimistaristu. Okupeeritud alade kasutamisest katsepolügoonina lõikavad kasu ka tehnoloogiaettevõtted, kes investeerivad Iisraeli teadus- ja arenduskeskustesse ning arendavad palestiinlaste biomeetriliste andmete riikliku kogumise, säilitamise ja kasutamise kaudu uusi võimeid. Microsoft, Google ja Amazon teenivad selleks pilveteenuseid pakkudes miljardeid.

Võib-olla kõige düstoopilisemad on tehis­intellekti süsteemid Lavender, Gospel ja Where’s Daddy?, mis genereerivad droonisõja sihtmärkide nimekirju, ning selle kõigi kohal sünge pilvena kohuv Palantiri ennustav seiretehnoloogia, mille automaatseid lahinguotsuseid on võrreldud „kohtuvälise hukkamisega“. Kui Palantiri tegevjuhilt Alex Karpilt 2025. aasta aprillis küsiti, kas ettevõtte tehnoloogia võib olla tapnud tsiviilelanikke, vastas ta: „Peamiselt terroriste.“¹² Just tehnoloogia idufirmade ökosüsteemiga soovib ka Eesti valitsus koostööd ja sidemeid tihendada. Kui president Karis selle aasta veebruaris Iisraeli külastas, osales ta Startup Nation Centrali korraldatud üritusel Tel Avivis, mis keskendus „koostööle innovatsiooni, digimajanduse ning Eesti ja Iisraeli tehno­loogiasektori ja ülikoolide vahel¹³“.¹⁴

Sellele eelnes 21. jaanuaril 2024 Tel Avivis toimunud üritus, mille korraldasid ühiselt Eesti saatkond Tel Avivis ja Iisraeli juhtiv teadus- ja andmeettevõte StateUp. Üritusel tõstis suursaadik Veikko Kala esile „Eesti arenenud digitaristut ja strateegilist positsiooni Iisraeli ettevõtete väravana Euroopasse“.¹⁵ Veelgi murettekitavam on ehk 2018. aasta novembris Eesti ja Iisraeli vahel sõlmitud leping, mille alusel tehakse koostööd ID-kaardi tarkvara ja X-tee platvormi (e-riigi selgrooks oleva andmevahetustehnoloogia) arendamisel Iisraelis kasutamiseks. Huvitav, kas Eesti ettevõtted on valmis, et nende tehnoloogiat hakatakse kasutama Palestiina tsiviilelanike jälgimiseks ja vangistamiseks. Paistab, et vähemalt Eesti silmapaistvaim ükssarvik, globaalse haardega mobiilsusettevõte Bolt ei ole selle väljavaatega rahul. Ettevõtte üks asutajatest Martin Villig nõudis Iisraeli presidendi visiidi ajal oma ühismeedia kontol, et „Iisrael peab Gaza genotsiidi kohe lõpetama!“, ning kirjutas, et ootab „Eesti presidendilt ja peaministrilt selget sõnumit: me tahame, et Iisrael lõpetaks tsiviilelanike tapmise“.

Mis on Eesti plaan?

Kui Iisraeli presidendi visiidi juurde tagasi tulla, siis visiidi ajastus mõjus mulle äärmiselt üllatavana, kuna rahvusvaheline üldsus on tasapisi hakanud Iisraeli toetamisest loobuma ning seda tunnetatakse ka Jeruusalemmas, kus Herzogi visiiti põhjendati liitlaste otsimisega „üha vaenulikumaks muutuvas ELis“.¹⁶ Ajaleht Jerusalem Post viitab muu hulgas 15 välisministri (olulisemate seas Austraalia, Hispaania, Iirimaa, Kanada, Luksemburgi, Norra, Portugali, Prantsusmaa, Sloveenia ja Soome) ühisdeklaratsioonile Palestiina riigi tunnustamiseks septembris ÜRO peaassambleel. Eesti juhtidel aga pole kavas Palestiinat tunnustada.¹⁷ Vastupidi, Margus Tsahkna teates, et Tallinnas avatakse Iisraeli saatkond, mis „viib Eesti ja Iisraeli suhted uuele tasemele“. Tegelikku olukorda täielikult eirates väidab Tsahkna, et „eesliinil olevate riikidena jagame sarnaseid julgeolekuprobleeme“, ehkki üks on agressor (Iisrael) ja teine potentsiaalne agressiooni ohver (Eesti). Kursi muutmise asemel Eesti hoopis lisab hoogu.

Kuhu Eesti sedasi teel on? Kas tõesti soovitakse olla käputäie riikide hulgas, kes seisavad Iisraeli kõrval, kui Rahvusvaheline Kohus paratamatult kinnitab, et Iisraeli tegevus Gazas on genotsiid?¹⁸ Isegi Saksamaa, kes on küllap olnud Iisraeli suurim toetaja, peatas äsja sõjavarustuse ekspordi, kuna seda võidakse kasutada Gazas. Kas majanduskasv ja tehnoloogiakoostöö on seda väärt, et end sellisesse olukorda panna? Võib-olla tuleks asjale vaadata julgeolekuperspektiivist ning möönda, et Eesti tunnetab vajadust Iisraeli relvasüsteemide järele kaitsmaks end Venemaa agressiooni korral. Kuid kas sellise kokkuleppe sõlmimine õigustaks rahvusvahelisele õigusele ja lepetele vilistamist? Kindlasti on ka teisi tootjaid, kes oleksid valmis Eestile vajalikku sõjatehnikat pakkuma. Ja kas selline kokkulepe üleüldse tugevdaks Eesti julgeolekut? Väikeriikidele, kes kardavad oma agressiivseid naabreid, on parim kaitse rahvusvahelise õiguse järgimine, mitte ostetavad relvad, mida on testitud tsiviilelanikkonna peal. Miks peaks rahvusvaheline üldsus edaspidi hoolima Eesti suhtes toime pandud rahvusvahelise õiguse rikkumistest, kui Eesti ise on varem aktiivselt rahvusvahelisi kuritegusid ignoreerinud?

Loodan, et Eesti poliitilise reaktsiooni taga on vaid kohmakas diplomaatia ja hirm varem paika pandud plaanide muutmise ees. Samuti võidi tunda end meelitatuna, et Iisrael tahtis kohtuda väikese Eestiga, avaldada tunnustust tema suurepärasele tehnoloogiasektorile, kuid ühtlasi kasutada võimalust pista jalg Euroopasse viiva ukse vahele, mis on tasapisi sulgumas. Eelkõige loodan, et Iisraeli presidendile osaks saanud sõbralik vastuvõtt ei olnud märk soovist ka edaspidi lõigata kasu Albanese kirjeldatud genotsiidimajanduselt. Ometi arvan, et just täpselt seda see oligi.

ÜRO eriraportööri aruandes kutsutakse liikmesriike üles „kehtestama Iisraelile sanktsioone ja täielik relva­embargo, mis hõlmaks muu hulgas kõiki kehtivaid lepingud ja kahesuguse kasutusega kaupu, näiteks tehnoloogiat ja tsiviilotstarbelist rasketehnikat [—], ning peatada või vältida mis tahes kaubanduslepinguid ja investeerimissuhteid“. Saab näha, kas rahvusvaheline õigus, inimõigused ja moraal huvitavad Eesti poliitilist eliiti karvavõrdki ning kas suudetakse neid majanduslikest ja riiklikest huvidest kõrgemale seada.

Inglise keelest tõlkinud Margus Elings.