Vello Vinn üllatab oma 85. eluaastal kunstipublikut jätkuvalt kõrgetasemelise uudisloominguga. Viimastel aastatel oleme üldse olnud tunnistajaks tema staatuse tõusule eesti graafikakunsti klassikute seas. Kumu kunstimuuseumi 3. korruse B-tiivas toimus 2020. aastal koroonapiirangute kiuste laiaulatuslik retrospektiiv „Vello Vinn. Vastupeegeldused“ (kuraator Elnara Taidre), mida vaatasid tuhanded inimesed nii majapiletiga kohapeal kui ka toona korraldatud veebituuridel nutiekraanide taga ja millest jäi lisaks maha mahukas kataloog. Tuli juurde uusi fänne ja vanad austajad leidsid kinnitust oma eelistustele. Vinna graafikal on minekut kunstioksjonitel, eriti kõrgele kerkivad haamrihinnalt tavaliselt töönäited tema läbilöögikümnendist, 1970. aastatest. Kasvanud on ka kuraatorite huvi.

Meeldejääv oli mullune rahvusvaheline suurprojekt Eesti Rahva Muuseumis „Sürrealism 100. Praha, Tartu ja teised lood …“ (Eesti-poolsed kuraatorid Joanna Hoffmann ja Kristlyn Liier), kus Vello Vinn oli esindatud kõrvuti Eduard Wiiralti, Ülo Soosteri, Ilmar Malini, Elo-Reet Järve jpt möödunud „sürrealismisajandi“ suurkujudega. Ent ka tänavuse aasta esimene pool on olnud tiheda näitusegraafikuga. Varasuvel avati Telliskivi loomelinnaku viienda kunstifestivali „Ma ei saa aru“ peanäitus „Võileivad suve ja tuulega“ (kuraatorid Lilian Hiob ja Bianka Soe), kus eksponeeriti Vinna viltpliiatsitega joonistatud popilikult värvikirevaid, psühhedeelse koega illustratsioone Aino Perviku 1980. aastal ilmunud lasteraamatule „Umbluu. Uusi ja vanu vigurijutte“, ja Pärnu Linnagalerii raekoja näitusesaalides toimus Vinna osalusel rööpselt mitme põlvkonna graafikute ühisnäitus „Linnautoopia II“ (kuraatorid Riin Maide ja Liis Tedre). Praegu on Vabaduse galeriis veel viimaseid päevi lahti tema värskeim isikunäitus, Andra Orni kureeritud „Tehis ja ehis“.

Mida siis näha saab? On varasemalt vähem näidatud, aga ka täiesti uusi graafilisi sarju. Näiteks söövitustehnikas triptühhon „Tehis- ja ehisliikurid“ (2025). Kunstnikule omases sümmeetrilises kujundisüsteemis lendlevad seeria keskmisel lehel (II) antropomorfsed ja külgnevatel (I ja III) drooni- või niidu­roboti laadsed objektid. Mida need pildil teevad, ei tea – võib-olla on lihtsalt ilusad, võib-olla kuulavad Kraftwerki, ansamblit, mis sügisel taas Tallinna tuleb. Igal juhul on vaatajal siit võimalik soovi korral välja lugeda päevakajalisi kommentaare nii tehisaru temaatika kui ka geopoliitilise olukorra ja uute info­tehnoloogiaga puhverdatud sõja­pidamisviiside kohta.

Ka teise uue triptühhoni „Lehehoidla“ (2025) puhul on raske hoiduda (päeva)poliitilistest tõlgendustest. Tõsi, välistada ei saa siinkohal sõna otseses mõttes loodushoiuteemalisi tõlgendusi, aga jäägu see mujale. Kompositsioon ja pealkiri viitavad nimelt arhitektuurile, täpsemalt katuseharja ehisvapile (umbes sellisele, mis võeti kevadel maha Tallinna Vene kultuurikeskuse fassaadilt, sest see kujutas Nõukogude Liidu vappi). Näeme teosel kunstniku visiooni absurdsevõitu funktsiooniga tähtsast hoonest, mis näibki olevat ehitatud mahakukkunud puulehtede hoidmiseks ja säilitamiseks (tulevaste põlvede jaoks?), ning kõigi kolme ehisvapi arhitektuuriline keel räägib hoone püstitajate jaburalt piiritust entusiasmist selle eesmärgi elluviimisel. Okupatsiooniaja lõpus, kui rubla vahetuskursi langust võis mõõta stopperiga, oli käibel ütlus: Vene rubla – (nõrk) nagu lepaleht.

Uuematest kolmiklehtedest on eksponeeritud veel kuivnõela tehnikas ja viltpliiatsiga koloreeritud „Silmatornid“ (2024), mida sai varem suvel näha nii Pärnus kui ka Tallinna Kunstihoone Lasnamäe paviljonis kevadel toimunud Eesti Kunstnike Liidu XXV aastanäitusel „Kevadnäitus“. Silma kujund on muidugi üks sürrealistlikus kunstis üld­kasutatavaid võtmemotiive, sümboliseerides tavaliselt mingit sisemist nägemust. Siiski on Vinna Angkori budismi­templeid meenutavad tornjad bioarhitektuurilised vormid oma olemuselt pigem panoptilised. Kohati panoraamset vaadet võimaldavad silmad on siin – silma­nähtavalt – kõikenägevad silmad.

Viissada aastat tagasi trükivalgust näinud esimese eestikeelse raamatu ilmumise tähistamise ehk riikliku raamatu­aasta kontekstis tõusevad näitusel aga loomulikult esile Vabaduse galerii tagumises saalis eksponeeritud raamatu­teemalised originaaljoonistused 1996. aastast. Vinna eksliibriste kõrval on need kõige rohkem teksti sisaldavad ehk piltkujutist kirjasõnaga kombineerivad teosed autori loomingus; lisaks saab siin erandlikult suures mahus nautida muidu ka üsnagi sõnamängulembese kunstniku kaunilt kalligraafilist käekirja, mis muidu kängitsetud teoste annotatsioonireale. Väiksem viltpliiatsijoonistus „Raamat raamatus“ (1996), millel on lugeja­perspektiivist lähtuvalt kujutatud käed, mis hoiavad raamatut, kus on omakorda kujutatud raamatu käes hoidmist jne, mõjub kui stoppkaader kahe vastakuti asetatud peegliga saavutatavast lõpmatust peegelduse efektist.

See on suurepäraseks sissejuhatuseks (või lõpetuseks – sõltub, kuidas eelistada vaadata-lugeda) 11osalisele raamatuteemalisele suuremate joonistuste sarjale: „Pearaamat“, „Hoiuraamat“, „Sõnaraamat“, „Majaraamat“, „Side(me)raamat“, „Loomaraamat“, „Linnuraamat“, „Käsiraamat“, „Taskuraamat“, „Koguraamat“, „Ajaraamat“ (kõik 1996). Tegemist on entsüklopeedilist laadi ontoloogilise kaardistustega, mille fookuses on ei rohkem ega vähem kui kogu olemasolu inimesena: esmalt ümbritsev maailm defineeritakse, seejärel pannakse paika reeglid ja käitumissoovitused. Igal vastavalt pealkirjastatud kompositsioonil loetleb autor ridade kaupa esmalt neutraalsena mõjuvaid märksõnu (näiteks „pea“, „peakolju“, „peakolu“ jne lehel „Pearaamat“), jätkates seejärel pisteliste kalambuuridega („peatu, peata ratsanik“, „peatus (peata olek)“) ja lõpetades kõnekäändudega („Selle eest pead ei silitata!“). Vigurdavalt on „Sõnaraamatus“ kõik sissekanded kaunikirjaliselt paberile pandud nii õigekirjas kui ka peegelkirjas. (Ilmselt kasutas David Lynch seriaalis „Twin Peaks“ oma näitlejatega sama meetodit punaste kardinatega ruumis toimuvates stseenides.) „Ajaraamatu“ sissekanded on kirja pandud mitmikkujutisel, kus lehekülg näib ühtlasi olevat pragunev sein kas kummalisele basseinile või (aja)ookeanile, kust puudub väljapääs.

Vello Vinna teosed on hoolega käsitsi valmistatud ja viimistletud peenmehaanilised semiootilised seadeldised, mille ülesanne on tekitada mitmesuguseid tähendusseoseid nii kujutiste kui ka sõnade kaudu, ent jättes alati midagi ka mõistatuseks. Osa neist vaatajas vallandunud tähendusahelatest järgivad täpselt autori ettenähtud stsenaariumi, lähtudes kompositsiooni põhikujundist või pealkirjast. Osa neist on aga (prognoositult) prognoosimatud, võimaldades interpreteerija mõttelennul vabalt kanduda kas või tähendushorisondini, kust möllavad juba loogikaahelatest lahti pääsenud vabaassotsiatsioonid.

Juri Lotman nimetas mäletatavasti sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks neid süsteeme, mille aluseks on loomulik keel ja mis on omandanud täiendavaid pealisstruktuure. Vello Vinna kunst on sellele teesile ühtepidi kinnituseks, ent teisalt ka väljakutse, sest jätab lahtiseks küsimuse, kas alguses oli sõna või oli alguses ikkagi pilt.