Linnagaleriis mängivad kunstnikud Sandra Ernits ja Tõnis Jürgens kuraator Siim Preimani taktikepi rütmis mingit laulumängu, mille ainsad nii-öelda tõelised instrumendid, hulk kellukesi, häält ei tee. Tomatitaimed, katusekonstruktsioonid, IKEA või Jyski aiapaviljon, mitut masti projektorid, konnakudukorsetid, botaanilised antennid – orkestri teised liikmed on samuti tummad. „Tuuleviit“ tekitab näitusena ulmalise olmekorra, toimub metafoorne tagasitulek tähtede juurest, kõik on nagu sama, kõik on nagu uus.

Sissejuhatava teksti järgi vaevab näituse kuraatorit ja kunstnikke unetus, vähemasti mingit laadi unemure. Kui oleks võimalik teoste kaudu diagnoosida, kumba kilda see seltskond kuulub: kas nad on liigvarased ärkajad, minu eelistatud unetuse-erakond, või hoopis hilistundidel voodisrähklejad ja linade sassiajajad? Ja pealegi, miks nad kõik nii kehvasti magavad? Põhjuseid saab olla ju kaasasündinuist ja neuroloogilisist sõltuvushäireteni välja, rääkimata valede kardinate kasutamisest või nõmedatest naabritest. Olgu öeldud, et Preimani otseste sõnade järgi pole see näitus ei unest ega selle puudumisest, ent miks siis see teema üldse esile tuua? Ma usun, et siin on tegemist kuratoorse (kuratliku?) kavalusega.

Tagasitulek Une-Mati juurest

Unetus on teatavasti väga vägev hallutsinogeen, püsiv unetus võib inimese psühhoosini viia, hommikutundide hämaruses moonduvad kõik varjud ja kujud peletisteks, kelle eest teki üle pea tõmbamine ei kaitse. Stanisław Lemi „Tagasitulekus tähtede juurest“ naasevad kosmonaudid oma koju, avastades, et sajandeid väldanud lennu jooksul on Maa muutunud. Inimesed on kaotanud vägivalla ning arusaadavalt on see kõike muutnud.

Panen ette, et „Tuuleviita“ peaks vaatama umbes nii, nagu vaatasid maailma Lemi naasnud kangelased – teisisõnu, midagi on siin valesti. Preimani une jutt, iseäranis väide, et näitus pole unest, ent siiski kulutatakse arvestataval määral täheruumi unetuse harutamiseks, on minu hinnangul selge juhis, mismoodi asjale läheneda. Seda intuitsiooni toetab ka kogu kompoti tugevaim üksikmotiiv. Nii Linnagalerii akendel sirutavad tomatitaimed kui tagumise konku installatsioon kätkevad endas hulka plekist kellukesi – selliseid, mis lapse päka­pikumütsi otsa passiks. Sattusin näitusele tormise paduka ajal, galeriis tõmbas tuul täpselt nii palju, et tomatite kellukesed vaid õrnalt liigataksid, ent tila ei lööks vastu kella. Tagumises konkus üles seatud installatsioon – kolm grafo­projektorit, mis kuvavad seinale enda kohale nöörile tõmmatud kellukeste võbelevaid varje – sisaldab ka tiivik­ventilaatorit, mis on timmitud täpselt nii, et taas ei löö tila vastu kella. Vaikus on: ootad, nii väga ootad ses umbses tagumises toas, mille projektorite pirnid on üle kütnud, mingitki häält. Ei tule (abivalmis valvuripoiss seletas ka, et asi pole minu vaigistavas auras).

Naasmine kosmosereisilt sajandeid pärast lahkumist on ärkamine maailma, mis sind enam ei vaja. Pole harv kogemus, et inimene näeb enne ärkamist nii magusat ja head und, et tagasitulek reaalsusesse on psühholoogiliselt hävitav. Pisarad, must meel, peaaegu enesetapjalik raev, et maailm on täpselt niisugune, nagu ta on, mitte selline, nagu ta olla saaks. Seda hetke jagatakse teistega harva, kujutage vaid ette vestlust kolleegiga, mil tunnistate, kuidas teie maailmapilt täna hommikul korraks põrmustus ning te peate murtud südamega argitoimetustega ikkagi kuidagi toime tulema.

Ilmselt ei tule üllatusena, et see viiv, see hetkeline unehäireline turmaline maailmavaateline pseudosurm viitab kujundina sellele, millisest maailmast me enese leiame. Reaalsus ja narratiivid ei lähe hästi kokku ning see (näib mulle) on üks minu põlvkonna mitmest jagatud kogemusest (peale oma vanematele vaimse tervise bio-psühho-sotsiaalsete mudelite valulise tutvustamise). Vana internetinalja meelde tuletades: on julm saatuse vimka, et me oleme sündinud fuck-around-sajandi lõpus ja veedame oma teadliku elu find-out-sajandi alguses, modernse maailma surmaagoonias.

Kui kellukesed vaikivad meile impotentsist, tegevuse ja jõuetuse piiril kõõlumisest, siis näituse ülejäänud tööd loovad neile tähendusliku konteksti. Peale galerii aknaid kardinatena katvate tomati­taimede vahelt läbi astumist leiame põrandalt esimest ruumi peaaegu täiesti hõlmavad plekk-katused. Need on kasvu­lavaks vääntaimena kõverdunud raadio­antennidele, mis meenutavad natuke roboteid, kellel on ära kadunud lihast ja luust vestluskaaslane. Nad jagavad kodu Ernitsa loodud veidrate, juba mainitud konnakudukorsettide ja -aksessuaaridega, abjektsete moeparoodiatega, kus loom(ulik) on tehtud nipsasjaks.

Kosmosehädalise argipäev

„Tuuleviida“ tööde ühiseks nimetajaks on peenhäälestatud suvalisus, teoste ebamäärane argisus. Sellele laialt levinud võttele ei saa ette heita igavust või tavalisust. Kui eesmärk on argisega mängida, tavaline ebaharilikuks ja -meeldivaks muuta, on tants klišeega paratamatu. Argine peab oleme äratuntavalt argine, et seda üldse kuidagi saboteerida võiks. Seetõttu on ka võõritamisvõtteid kasutaval kunstil tihti sarnane struktuur, argise enda väljal saab olla vaid väga piiratud variatsioone, muidu ületataks tavalise-erilise vaevu aimatav piir. Originaalsusfetišita kunstimaa­ilmas ei pruugiks see eriti huvitav probleem olla, meie puhul aga moodustavad sedalaadi teosed omaette klassi – teosed, mis võrsuvad peaaegu nähtamatust peenrast, argipäevast, millega autorid peavad ettevaatlikult ringi käima, et nad jätaksid argise eriliseks muutmata.

Kuigi antennid ja katus on Jürgensi ehitatud ja ka saalis ning tekstides proovitakse vähemalt nominaalselt kahte autorit ja nende töid üksteisest eraldada, pole see kunstikogemuses siiski võimalik. Näitus „Tuuleviit“ pole kahekõne, vaid üheslaulmine; pole dialoog, on duett.

Sääraselt on ka komplekt-installatsioon „Liha tuleb luudelt maha“ ikkagi ühistöö, sõltumata eri komponentide autorsusest. Jürgens tegi pilti, Ernits vormis need metallile, Jürgens filmis 8 mm lindile lõket, Ernits lisas selle oma installatsiooni raamile jne. Natuke irdsemana toimivad Jürgensi kaks tähtkujupilti sama ruumi seintel, kuid läbi suurema ja raamiva installatsiooni neid vaadates pääseb nendegi ühismõju esile. Olles installatsiooni raami sees peidus nagu kosmosehätta jäänu, kes triivib kapslis mööda ilmaruumi, võib näituse­külastaja lausa masendusse langeda. Korraks tekib tunne, et ainult siseilm ongi alles jäänud, väljaspool on kõik ülimalt eluvaenulik.

Seega: ebalev on, ebamäärane on, keeruline mõista on. Seal, kus kahe asja vahel vahe peaks olema, silm ei seleta. Unetute mõtted ongi säärased neil eelmainitud tundidel, mis jumalast hüljatud on. Kui te juhtumisi ei tea, siis kell neli hommikul kohtuvad mõlemat tõugu unetud ning kogevad maailma üpris samamoodi. Et sellele ei saa loota.

PS Pakun välja ka alternatiivse tõlgenduse: unetule võiks korrapäratult tilisev kelluke košmaarne olla. Nagu plekk-katusele täristav vihm, sealsamas pulmi pidavad kassid ning (nagu õnnestus mul galeriis ka näha) võib katusel leiduda mõni noormees, kes parasjagu žongleerimist harjutab ning iga natukese aja tagant palli maha pillab. Pauguga pillab, katuseplekile.