Muinasjuttudest pärit väljend, et kui nad surnud ei ole, siis elavad edasi, sobib iseloomustama Haapsalu Suveteatri Seltsi uut lavastust „Viimane vaba suvi“. Näidendi autor on Andra Teede ja lavastaja Eero Spriit, lavastuse produtseerimise eest vastutas Aarne Valmis Vana Baskini teatrist. Näidend on kirjutatud Haapsalu raudteejaamale koostöös sealsamas tegutseva muuseumiga.
Haapsalu raudteejaama suvine ootepaviljon on hea kontserdipaik, aga sobib hästi ka teatrile. Tingimused on küll keerulised, sest lavana oli kasutusel kitsas, aga see-eest väga pikk perroon. Istmeridade äärmistel kohtadel läks ilmselt nii mõndagi kaduma, aga suuremat kahju sellest vist ei sündinud, sest „Viimane vaba suvi“ pole lavastus, kus peaks hinge kinni hoides jälgima tegelaste iga näoilmet.
Autorid ja produtsent on osanud tabada Eesti lühikesse suvve sobiva teatri olemust, teatud mööndusega sobiks lavastust nimetada isegi suveteatri kvintessentsiks. Poeetiline magus romantilisus iseloomustab kogu lavastust. Lugu ise algab tagasivaatega heasse Pätsi-Pätsu aega, kus seljad olid sirged, põlled tärgeldatud ja noored mehed tegid uhkelt tööd, et elus edasi jõuda. Niisama hoogsas muinasjutulises toonis lavastus ka lõpeb. Küüdivaguneile tõttavate tegelaste samm on õige hoogne, justkui poleks ees surmaöö.
Lavastus tabab Haapsalu kohavaimu paremini kui ribadeks kulunud valge daami legend, mida juba aastakümneid järjekindlalt linnuses igal suvel mängitakse. Raudteejaam, kus peale muuseumi tegutseb veel argipäeviti vist bussijaama ooteruum, kehastab nostalgiliselt möödunut – kuurorti puhkama sõitnud keiserlikke kõrgusi, kellest kuni Vene-Ukraina sõja puhkemiseni uhkusega kõneldi. Praegu seostub raudteejaam ka täitumatu unistusega Haapsalu ja Tallinna rongiühenduse taastamisest. Nii nagu kõik maailma rongijaamad, on ka Haapsalu oma mõtteline portaal ühest maailmast teise. Eesti vabariigi kadumise ja Vene okupatsiooni tulemise hetk sobib hästi niisugusesse kohta.
Lavastuse lähedust Läänemaaga rõhutab ka osatäitjate valik. Ühes suures rollis astub üles Karmel Mäesalu, kes sealtsamast Haapsalust pärit. Episoodilisemates osades aga Haapsalu kahe amatöörteatri näitlejad. Ma ei oska öelda, kuidas tajub lavastust vaataja, kes isiklikult ei tunne suurt osa trupist, aga siiras otsekohesus, mis iseloomustab kogu lavastust, jõuab ilmselt publikuni igal juhul.
„Viimane vaba suvi“ liigitub pretensioonituks meelelahutuseks. Esmalt mõjub ta ehmatavalt, sest sellise teatriga pole enam harjunud – enamasti vaatab lavalt vastu alltekst ja allteksti alltekst, kujund ja kujundi kujund. „Viimases vabas suves“ on aga kõik nii, nagu paistab: pahad on pahad, head on head, traditsioonilisest muinasjutust erineb vaid lõpp, sest kurjus võidab headuse. Punane vihmamantel tähistab punaste tulekut, süües suust pritsiv vorsti- ja munapudi matslust ning tärgeldatud põll head Eesti aega.
Trupi primadonna rolli hoiab kindlalt Helgi Sallo. Tema roll einelauapidaja proua Toodermannina kujutab vastupidist tegelast, tagasihoidlikku ja vaikset, aga õhtu esimese tähe olemus paistab välja enesekindlusest ja täpsusest. Sallo pole palju laval, aga iga tema samm ja sõna käib kui skalpellilõike täpsusega. Lavastuse meeldejäävamad rollid teevad Lauri Liiv ja Harry Kõrvits. Esimene kurja jaamaülema ja teine purjutava sibina. Nemad ei muutu lavastuse käigus, nad hoiavad oma tüüpe jõuliselt ja sirgjooneliselt. Nii nagu ka Maria Teresa Kalmet ja Karmel Mäesalu, kellele jäävad salakavala ja heatahtliku preili rollid. Ja Mark Erik Savile edasipüüdliku, kuid õnnetu saatusega noormehe osatäitmine.
Suvelavastuse tegid värvikaks rohked kostüümid, mis hoolega ajastu vaimu püüdsid tabada. Pikal perroonil mõjus värskena üks unustatud lavakujunduse võte, kus rekvisiidid ratastel platvormil kohale veeretatakse. Kõik oli justkui kusagil juba nähtud, aga uues kontekstis nagu tuliuus.
Enamik publikust lahkus etenduselt tõenäoliselt helges ja rõõmsas meeleolus. Tegijad seda ilmselt taotlesidki. Varjatud alltekst ja mõistukõne pole lavastuse „Viimane vaba suvi“ osadeks. Kui, siis nii palju, et tegevuse juuniküüditamise aega kandes andsid tegijad lavastusele mõõtme, mis pole vaieldav. Toonane traagika kajab ikka veel vastu ning Vene-Ukraina sõja ajal veelgi tumedamalt kui varem. „Viimane vaba suvi“ tuletab toonast aega meelde lõbusas ja naljakas vormis. Ajastu kontekst võtab õiguse küsida, mis janti siin etendatakse.
Muide, kui üsna tihti kipub komöödiatega nii olema, et publikust tönkab naerda mõni üksik, siis „Viimane vaba suvi“ haaras kaasa peaaegu kõik. Kohalike inimeste kaasamine lisas professionaalidele vahetust ja võltsimatust. Selle saavutamine näis olevat trupi ja lavastaja üllas eesmärk. Kui lavastust hinnata sellest küljest, siis eesmärk saavutati ja jäi ülegi.
Lõppude lõpuks juuniküüditamine ja muud hilisemad verised sündmused on enamikule eestlastele kui muinasjutt, sest elus olevaid tunnistajaid pole enam palju alles. Nii võime ka 1941. aastal vangilaagrisse viidud kaasmaalastesse suhtuda viisil, et kui nad just surnud ei ole, siis elavad edasi.
