Viimasel ajal olen sattunud ühismeedias lugema juhtumitest, et inimesele on tehtud robotkõne ja üritatud teda petta. Masin proovib teeselda, et ta on selle inimese tuttav või lähedane, kes on hädas ja vajab abi. Näiteks on sattunud õnnetusse või midagi selletaolist. Pettusega kokku puutunud inimesed hoiatavad tavaliselt, et nad poleks arvanud, et nendega midagi sellist võiks juhtuda. Igasugused juturobotid, virtuaalsed assistendid, audiovisuaalsed doppelgänger’id ja kõikvõimalikud muud varjukujud arenevad praegu väga kiiresti ja toovad pinnale vanu hirme.

Teisikud, olgu nad tehnoloogilist või looduslikku laadi, on pärimuses alati olnud otsapidi seotud surmaga. Näha oma teisikut oli halb enne. Oma osa on siin kõiksugustel folkloorsetel hingekäsitlustel: vanad eestlased rääkisid näiteks ird- ja varihingedest. Paljudes kultuurides on kardetud bioloogilisi mitmikke, sest arvatakse, et väline sarnasus tuleneb sisemise olemuse (hinge) ebaühtlasest jaotumisest. On selge, et ühe ja sama subjekti mitmekordsus nihestab tema terviklikkust ja seeläbi ka identiteeti. Kuid seda on tehnoloogia alati teinud. Tuleb meelde nüüdseks juba klišeeks saanud näide inimestest, kes ei tahtnud, et neid fotoaparaadiga pildistatakse, sest kartsid, et see „võtab nende kuju üles“ ehk tükikese nende hingest endale.

Milline on inimese ja tema kujutise või hääle suhe? Kas nende vahel on olemuslik seos? Selle peale sundis mõtlema endine CNNi Valge Maja korrespondent Jim Acosta, kui ta hiljuti n-ö intervjueeris tehisaruga loodud koolitulistamise ohvri Joaquin Oliveri teisikut. Oliver ise tapeti aastal 2018. Intervjuus arutati muu hulgas ka Ameerika relvapoliitika üle. Kummituslik olend loodi ohvri vanemate nõusolekul, ent segaseks jääb, kellele selle arvamused ja väljaütlemised tuleks omistada. Inimest ei peaks ju samastama tema (iseseisvunud) kujutisega. Ometi on sel printsiibil põhinenud näiteks mitmed kontserdid, kus holograafia abiga on loodud taas kadunud staarid, näiteks Michael Jackson või Tupac Shakur. Kuid isegi kui surm korraks kõrvale jätta, pressib representatsiooni ja representeeritava omavahelise suhte küsimus igast nurgast peale. Inimese kujutis ja hääl eralduvad temast. Teine aktuaalne näide: Elon Muski tehisaru Grok proovib praegu teistest generatiivsetest arudest eristuda seeläbi, et lubab kasutajatel kuulsustest erootilisi pilte ja videoid luua. Arvatavasti võib kuulsustel endil olla selle kohta nii mõndagi öelda. Võiks arvata, et sedasorti häired on mingis mõttes lihtsalt digimaailma loomulik osa, sellega kaasnevate voolavate identiteetide loomulik jätk. Kuid samal ajal teeb see ühtaegu privaatne ja universaalne olukord siiski nõutuks.

Üks võimalik tulevikustsenaarium on, et inimesed lihtsalt harjuvad nende asjadega ära ning kõikvõimalikud juturobotid, virtuaalsed assistendid ja pikseleeritud irdhinged muutuvad lihtsalt digiprügiks, mida õpitakse ignoreerima. Umbes nagu ühismeedias leiduvat reklaami. Hääle ja pildi manipuleerimise ja moonutamisega ollakse tänapäeval juba harjunud. Kuid ka selline karastumine ei näi olevat mõistlik lahendus. Kõik need võltsingud teevad inimese oma keskkonna suhtes üha umbusklikumaks ja see murendab turvatunnet, aga võimaldab petturitel samal ajal edasi tegutseda. Võib-olla tuleks võtta Jean Baudrillardi asemel, kes uskus, et koopia ja originaal on tänapäeval oma traditsioonilised kohad ära vahetanud, eeskuju hoopiski ludiitidest?