Mitte iga kunstnik ei tule Kumu vaatajate ette sellise pagasiga nagu islandlane Ragnar Kjartansson. Pagasi all ei pea ma silmas näituse „Poiss ja tüdruk ja põõsas ja lind“ („A Boy and a Girl and a Bush and a Bird“) mastaapseid eksponaate. Need olid vaevalt lahti pakitud, kui mulle juba räägiti Kjartanssonist ja soovitati muuseumis ära käia. Hiljem paluti kirjutada arvustus ja kuigi põgus ettevalmistustöö selleks tundus vajalik, võtsin vist oma ülesannet üleliia tõsiselt. Veel enne näituse külastamist otsustasin läbi lugeda korraliku koguse tema intervjuusid. Esiteks põhjusel, et ma nimelt ei karda, et miski väline rikuks ära minu vahetu kohtumise kunsti enesega. Ning teiseks seepärast, et Kjartansson endise popmuusikuna ja muidu popkultuuritundliku inimesena tegelikult ju alustab oma kunstiteoste kui imagoloogilise projektiga veel ammu enne seda, kui tööd näitusesaalis inimestega kohtuvad.
Veider, aga hiljem, pärast Kumus käimist lugesin veel. Asi pole lihtsalt selles, et Kjartansson on amüsantne vestleja. Seda jah. Aga tähtsam on vahest see, et tema kunst on ühes kindlas mõttes väga avalik: ta peab nimelt seisma oma kunstiteose kõrval. Mitte muidugi selleks, et seda ära seletada. Pigem peab ta lihtsalt näha ja kuulda olema, võib-olla siin-seal ka vastutama. Ühesõnaga, tema strateegia (või nende kombinatsioon) on keerulisem.
Millest siis räägib Kjartanssoni kunst ja millest räägivad tema intervjuud? Millele me peaksime keskenduma? Esiteks võiks proovida küsimust, kas tema loomingus on mingi tehniline, oskusteabeline tuum, mingi stilistiline kood ja äratuntav käekiri, mis kõike seletaks. Muidugi on see kõik olemas ja oluline, aga harva läheb Kjartansson ise neid aspekte kirjeldades väga detailseks. Tema looming, näib mulle, on ikkagi pigem sotsioloogiline kui esteetiline. Tegelikult räägib ta ju asjadest väljaspool seda kunsti ennast. Ja tõepoolest, kui siitpidi minna, avaneb meile terve hulk kaalukaid teemasid: ökoloogia, feminism, sõda Euroopas … Aga kui Kjartansson sellekohastele küsimustele vastab, teeb ta seda nii, et ei lase esile tõusta isegi neil privileegidel, mis tal kunstnikuna, autorina, ometi ju on. Ta ei harrasta autoriteetset kõnet. Ta räägib vesteldes nõnda, nagu tunneks ta omaenese kunstigi ainult servapidi ja katkete kaudu.
Ja siis hakkab kujunema hoopis uutmoodi pilt kunstnik Ragnar Kjartanssonist. See on pilt kellestki, kes pole ka omaenda loomingus tingimata esiplaanil. Kes hoiab heal meelel mõne kummalise biograafilise detaili varju. Kes on valmis looma mastaapseid teoseid, mis toetuvad keskealise mehe identiteedipaanikale. Kes analüüsib emotsioone lihtsalt selleks, et teada saada, kas need tal üldse olemas on. Ning mõistagi kerkib ka küsimus, mida otse on isegi ebaviisakas küsida: kas Kjartansson oma intervjuudes mitte kohati ei valeta, et fassaad huvitavam tunduks? Pehmemalt öeldes on ta mängur ja trikitaja, kes naudib süllelangenud väljendusvabadusi ja aimab vaataja kohatist rahutust.
Tegelikult muidugi – ja seda ilma naljata – on kunstnikukõne ausus ja siirus talle keskne teema. Tal on selleks tarbeks kasutada isegi oma lööklause. „Klišee on ülim eneseväljendus,“ on nimelt öelnud Kjartanssoni kunstnikust sõber Magnús Sigurðarson ja selle mõtte võtab ta jutuks nii mõneski intervjuus. See on muidugi osalt selline fraas, mida ikka öeldakse ja mis suurt midagi ei tähenda. Teisalt jälle – kui sellele keskenduda, paistab see järjest huvitavam ja muidugi ka vastuolulisem ja lõpuks isegi kahtlasem.
Lause mõte oleks ehk siis selline – kui me ennast tõeliselt väljendada suudame, siis anname end täiuslike emotsioonide kätte, mida mõistus seletada ei suudagi. Need ongi klišeed. Ühtpidi madalad, samas täiuslikud kogemused. Naer ja pisarad ja joove ja mõndagi veel – see kõik kuulub siia. Kui paralleeli otsida, siis – umbes nõnda kirjeldas prantsuse mõtleja Georges Bataille „suverääni“ positsiooni. Klišee oleks seega justkui viimane instants ja viimane pelgupaik, kust ratsionaalse maailma kontroll sind kätte ei saa.
Sellistest arutlustest juhituna tasub siseneda esimesse pimedasse ruumi, kus on seina kattev ekraan ja sellel ülikonnas ja kitarriga Kjartansson kantri moodi muusikat mängimas. Installatsioon nimega „Halastus“ („Mercy“) on vanim eksponaat näitusel, pärit aastast 2004. Kui ma peaksin toimunut määratlema, siis pakuksin välja, et näen kustuvat Elvist, kes on läbi käinud 1980. aastate Nick Cave’i konstrueeritud räsivast filtrist. Kõlab ta muusikaliselt palju halvemini kui selline kirjeldus arvata lubaks, aga kontseptuaalselt on tema raamistus hästi jälgitav ja tulemus nukker, ehkki õiglane. Kjartansson tunnistab, et nood klišeed meie sees ei ole tegelikult enam tuttaval ja tavapärasel moel kättesaadavad. Me võtame kitarri ja avame suu, aga kõik, mis meil võtta on, on postmodernsest ajastust maha jäänud riismed lagunevast fassaadist, mõlki löödud muusikalised ja kultuurilised koodid teineteise otsas koos, värv pisut juba maha koorumas. Aga nende varjust ei jõua sa suurt kuhugi. Ühelt poolt on selline katse eneseväljendust esile kutsuda selgelt oma sisemaailma kramplikkuse äratundmine. Teisalt kõneleb see ka haavatavusest, vajadusest intiimsuse järele ja soovist, et kõige tähtsamad asjad oleksid võimalikult lähedal. Teos on pikk. Meil on nii umbes tund aega järele proovida, kas Kjartanssoni pinged tunduvad teile usutavad. Ja uurida hiljem omamoodi jätkuks näituse nimikompositsiooni aastast 2025, kus too eneseteraapia jätku saab.
Edasi liikudes on järgmiseks teoseks 2013. aastal valminud „Variatsioon „Lihalikule naudingule““ („Variation on Meat Joy“). Räägib see meiega teises keeles, kuid riivab üpriski samasuguseid teemasid. Kui vaadata mõnda aega, kuidas rokokooaegsetes kostüümides ja parukatega inimesed laua taga taldrikute kohal toimetavad, võib see väga teoreetiliselt meelde tuua virtuaalse videoklipi mõnele ansambli Sparks laulule. Erinevus johtub sellest, et klišeed on siin esitletud kui väljaspoolsed ja mitte sisemised. Need on mudelid, mida me vaatame eemalt, eraldatult. Sellised klišeed on kollektiivsed ja kokkuleppelised. Nad nõuavad tööd ja õppimist. Alles siis tunneme nad ära, saame vajaliku koodi kätte. Tegelikult aga on Kjartanssoni lavastus küllalt rõõmutu ja glamuurivaba ja kindlasti peabki see nii olema. Kui me tahamegi esialgu kostüümide ja kompositsiooni stilistilistest liialdustest erutuda, siis pidurdub võimalik mängu ilu kehalisse kannatusse – piinarikkasse lihamälumisse ekraanil. See kestab ja kestab ilma lõpu ja lahenduseta.
Mõlemad seni kirjeldatud tööd räägivad suuresti võõrandatusest ja järgmised kaks teevad seda omal moel ka. Videokompositsioon „Figuurid maastikul“ („Figures in the Landscape“, 2018) ja maalisari „Argipäevad Arkaadias“ („Weekdays in Arcadia“, 2025) püüavad küsida, mida teha loodusega, mis keeles temast rääkida ja kuidas tema seltsis olla. „Figuurid“ on valmis n-ö oma kaotust tunnistama. Loodus ei ole mitte lihtsalt integreerimata, vaid on tegelikult ka ignoreeritud. Inimesed – tihti valgete kitlitega – asuvad taimestiku vahel, kannavad välja koreograafiliselt korrektseid poose, aga see näeb välja nagu oleks lugemisvõimeta inimene raamatukokku ära eksinud. „Argipäevad Arkaadias“ on konkreetselt Kumu näituseks tellitud töö ja omamoodi üllatav oma sirgjoonelisusega. Kjartansson on teinud hüppe üle kujuteldava mimeetilise kuristiku ning kandnud lõuendile selle, mida ta Islandi maastikel eriliseks on pidanud. Kes tahab, avastab detaile, mis võivad (aga ei pruugi) meenutada 1970ndate progeroki plaadiümbriseid. Aga igaüks tunneb ära, et kunstniku püüd mastaapsuse poole äratab vähemalt imetlust.
Ma pean tunnistama, et videoinstallatsioon „Homset ei ole“ („No Tomorrow“, 2022) hakkas pärast näituse külastamist tasapisi mu jaoks üha enam kaalu koguma. Ütleme kuidagi nii: Kjartansson tekitas endale iga uue teosega tollel näitusel üha uusi probleeme või komistas uue rakursi all vanadele otsa. Kui maalisari välja jätta, uuris ta tihti olukordi, mis olid parasjagu piinlikud ja jäid eluterve lahenduseta. See pole muidugi hinnang tööde kvaliteedile – Kjartansson on lihtsalt isevärki virtuoos, muud midagi. Selline, kes armastab riskida ja isegi eelistab seepeale lavastatud situatsioonides kaotada ja takerduda.
Ma tahaksin vähemalt üht kihti tema fenomenist kirjeldada viitega rokkmuusikakriitik Richard Meltzeri mõttekäigule 1960. aastate teisest poolest. Kui pisut lihtsustatult öelda, siis uurib Meltzer dünaamikat „triviaalse“ ja „aukartust äratava“ vahel (triviality ja awesomeness). Ja tema järeldus on, et triviaalsus on tolle aukartust äratava jaoks uutmoodi kommunikatiivne võimalus: veidrustesse, tobedustesse ja frivoolsusesse peidetult saad sa öelda tõsiseid asju hoopis suurema mõjuga kui siis, kui keskendud väärikale, puhastatud kõneviisile. Meltzeri idee on siin siis anda rokkmuusikale modernistlik, avangardne mõõde. Mis meid aga praegu huvitab, on see, et nii oma intervjuudes kui ka teostes on Ragnar Kjartansson suuresti olnud pealtnäha samal teel – too ülalkirjeldatud piinlikkus, mida ta sisendab, avab asjadest rääkimiseks mingid teised võimalused, salauksed ja erksavärvilisi mänguasju täis kolikambrid. Ja siis võib tulla teadmine, et kõik on kuidagi selgem ja valgem. (Tegemist on ikkagi mehega, kes asjalikule küsimusele, mis puudutas Islandi ajalugu Taani koloniaalvõimu all, vastas looga sellest, kuidas ta ennast noorena Kopenhaagenis purju jõi.)
Aga „Homset ei ole“ on teistsuguse lahendusega ja lahendama peab ta küsimuse, kuidas kujutada seisundit pärast Ukraina sõja algust. Kjartansson teab (ja ütleb), et seda ehk polegi võimalik mingil arukal viisil kujutada. Ja emotsionaalseid klišeid ta siia muidugi ei taha. Sellest sünnib väga kindlakäeline ja lausa geomeetriline mõttemäng. Kjartansson on surunud oma installatsioonist kirurgilise reljeefsusega välja igasuguse triviaalsuse, tegelikult ka kehalisuse. Ekraanidel on puhastes valgetes särkides ja sokkides ning teksapükstes noored naised, kõik akustiliste kitarridega. Muusika on vali ja tugev, elektri puudumine kõlades annab jäiga ja halastamatu õhustiku. Esmakordselt on selgelt aru saada, et rokk – vähemalt selle 1960. aastate lärmakates vormelites – ei ole üldse Kjartanssoni muusika. Et võib-olla huvitavad teda napid žestid ja süsteemne korrastatus hoopis rohkem kui see, mida me üldiselt eneseväljenduseks kutsume. Ja seda ka, et kui just pole meelelahutuslikku huvi ja väga palju aega, pole vaja ka kõiki tema intervjuusid lugeda.
