Millise magusa palaga saab kriitik maiustada: üks lugu, üks lavastaja, kaks truppi, kaks keelt ja meelt! Vene trupi kõrval, kes mängib oma kodulaval, saab mängukordi ka unikaalse kooslusega eesti näiteseltskond. Vene trupi esietendusel oli mitmeid eesti teatraale ning eestikeelset lavastust tuli vaatama palju vene emakeelega inimesi – integreerusime mühinal. Publik täitis Vene teatri maja lausa rõduääreni, puhvetis sai hea-parem otsa juba veerand tundi enne etenduse algust. Esimest korda Vene teatri ajaloos toodi välja lavastus paralleelselt eesti ja vene keeles.* Lõpuaplaus oli mõlemal esietendusel tugev.

Kuigi lood Ukraina sõjast ei ole Vene teatri publikumagnet, kõneldakse siin sellel teemal juba kolmandat puhku: eelkäijateks Timofei Kuljabini lavastatud „Kolmanda impeeriumi hiilgus ja viletsus“ Bertolt Brechti järgi ning Merle Karusoo elulugudepõhine „Ma jätsin Ukraina 2022“. Nüüd siis Marius Ivaškevičiuse „Jumalad“ Elmo Nüganeni lavastuses. Näidendi aluseks on intervjuud sõjapõgenikega. Isiklikult tundis autor leedu dokumentalisti Mantas Kvedaravičiust, kes Mariupolis tapeti, Mantase ja Anna armastuslugu ongi näidendi peateema. Sõda kirjeldatakse naiste põgenemisteekonna kaudu, seetõttu pole tegu ei kangelas- ega kannatuslooga, pigem ellujäämiskursusega. Äkki läheb vaja, teab, milleks valmis olla.

Jumala hääl. Avastseenis otsitakse osatäitjaid lavastusele, milles räägitakse Mariupoli tragöödiast. Näitlejad kogunevad riburada eeslavale prooviesinemisele. Naised on närvis ja ebalevad – kes peidab ennast arrogantsi, kes elegantsi varju. Näitlejate kohmetust on saalipimedusest piidlemas mees, kes hakkab rääkima kõrgelt-kaugelt nagu jumal taevas. Hääl mikrofonis, kas kuulub see lavastajale? On ta rõdul? Ei näe. Hääl käsutab näitlejad vanuse järjekorras lavale ritta ja hakkab ülesandeid jagama. Kord räägib näitlejaga, siis kommenteerib omatahtsi. Mäng käib üle publiku pea ja neljandat seina njetu.

Laval sünnitab see koomilist segadust. Teater-teatris-stseen on läbiproovitud võte, kus esinejad lustida saavad, aga jumal-lavastaja napp sisemonoloog ja kamandamine lausa ärritab. Kas siin tõmmatakse peent paralleeli, et teater ahistab (nais)näitlejat sama brutaalselt kui sõda oma ohvreid? Ei, see uitmõte on üle võlli. Sõja jalus on küsimus elus ja surmas, teatris käib mäng ikka pehmemates kategooriates. Ehk on autor proovinud sõjateemat teatrivinjeti abil veidi söödavamaks muuta ja seeläbi inimese mõõdet juurde anda?

Ütleme nii, et tragikoomiline algus on sellel „Jumalate“ lool, kus otsitakse osatäitjat kolme Ukraina naise rolli, kellel tuleb jutustada oma põgenemise lugu, nii et peategelase Anna osa jagatakse nelja näitleja vahel. See casting annab eesti vaatajale hea järeleaitamistunni vene trupi näitlejavõimetest. Näen siin enesekehtestamise meistriklassi: aristokraatlikku ülbust ja argipäevaängi, lüürilisust ja robustsust, lapsemeelsus on kõrvuti elukogemusega ja vananemine ei ole tabu. Vene näitlejannade improvisatsioonilusti taustal jääb jutt seksuaalsest ahistamisest tagaplaanile kui kulunud tapeet. Eesti seksteti esituses on #MeToo motiivil rohkem teksti­jõudu. Kas on näitlejannad lakoonilisemad või pole meie vahel võõra keele filtrit, seetõttu jutud kibedamad?

Rolle võrreldes tundub, et lavastaja on rohkem tegelenud noortega, samuti vene trupiga ja lootnud andekate eesti näitlejate isemängimisvõimele. Eestikeelne lugu jookseb, aga pinget on vähem. Seejuures on näidendi autor märkinud remargi korras, et näitlejad olgu üksteisele võõrad, tulgu eri paigust. Miks ta selle mõttega mängib? Et põgeniketeema heitlikkust ehedamalt välja tuua? Selles suhtes on eesti trupp n-ö autoritruum. Aga mentaalne võitlus Vene-Ukraina teljel on venekeelsete inimeste maailmapildis palju valusam kui eestlastel. Seegi võib mängukraadi mõjutada.

Mitu üllatust. Esimene üllatus tuli Jana rolliga, kus sündis kaks täiesti eriilmelist karakterit. Eesti trupis mängiv lavakooli tudeng Elss Raidmets on poisilikum, tema Jana tuleb oma last kaitstes põrgust läbi kui tank kuulirahe alt, ta on väga ehe. Vastandiks habras Darja Gavriltšenko, teine Jana, kes loeb õrnal häälel Tatjana kirja Oneginile ja näikse pauku kuuldes või verd nähes minestavat. Ta on kui transis neid jubedusi läbi elades. Tema pääsemine on ime, siin peavad kõrgemad jõud mängus olema. Põgenemise teekonnal ta mehistub ja sõnavaragi muutub karmimaks. Mõlemad noored näitlejad on empaatilised ja oma rolliga tugevasti mestis.

Eesti trupis üllatab Saara Nüganen, kes ei läinud bravuuritari libedale teele, ei vajutanud koomikapedaali põhja, kui Višnja tekst seda lausa kutsus tegema, ja seetõttu on hoopis nüansirikkam oma rollijoonises kui käre Erika Babjak samas osas publikut naerutades.

Kui Jana ja Višnja kirjeldavad oma põgenemise teekonda, siis Annale on antud armastuslugu jutustada ja tema roll on jumalikult nelja naise vahel ära jagatud. See annab näitlejatele rohkem mänguvõimalusi, saab rivaalitseda, vastu vaielda, nõus olla, üksteisele meelde tuletada, kuidas oli. Publikul põnevam. See kõik meenutab olukorda, kus üks sõpruskond jutustab teistele, mis tee peal juhtunud.

Eesti trupist oli kõige stiilsem jutustaja Külliki Saldre, rahulikul moel suutis ta oma kohalolekuga suure saali tagaridadeni jõuda, seejuures kui keskmine põlvkond Maria Avdjuško, Katariina Unt ja Eva Koldits jäid tabamatuks. Jah, ma kuulsin naiste teksti, nägin Katariina rastapatse, Maria morni näoplaani ja arukat Evat, aga ma ei näinud rolle, ei saanud aru, mis asja nad seal ajavad. Mis on ju nonsenss, sest tegu on eesti lava väga isikupäraste näitlejatega ning tegelikult tahaks lavastajat kiita sellise ägeda trupi leidmise eest. Äkki mängisid nad väikse saali mõõtkavas, minimalistlikult nagu kaamera ees? Seevastu Külliki Saldrel on suure lava mängutemperatuur kehamälus ja näitlejana on ta supervormis, isegi vanus ei hakka külge. Etendusi nappis, nii ei jõudnud teist korda lähivaadet mõõtma minna. Samas loota on, et seda lavastust mängitakse ka sügisel ja värve tuleb kõigil juurde. Minu mulje põhineb esietendusel, mida kogesin kaheteistkümnendast reast.

Venekeelne versioon esietendus esimesena, sealt on esmamulje. Mängu­kraadid olid kuumemad, emotsioonid tugevamad, rivaalitsemine valusam. Annade nelikust on kõige südamelähedasem Tatjana Kosmõnina roll – veidi heitunud ja sassis, samas järjekindel ja edevusest prii, lapsemeelseks nimetatud. Natalja Dõmtšenko ülesanne on sulni naeratusega istuda-astuda, ilu­lohud põskedes, kontsad säärejoont rõhutamas. Anna Sergejeva Anna oli kõige meeletum naishing laval, Anna Karenina tüüpi. Tatjana Manevskaja esindas väljapeetud maneeridega vene teatrimatrooni. Kui lavastuse alguses rõhutakse näitlejate eripärale, siis mängu edenedes saab Anna loo jutustamine olulisemaks. Üksteisele antakse jutujärge, peetakse dialoogi. Ansambel toimib ja laval ollakse kui õed. Muide, üks Nüganeni lavastatud stseenidest on kui tsitaat Adolf Šapiro „Kolmest õest“, kus kolmik oli ahastusest kummuli eeslaval, keskel Maša (Ita Ever) ja õed (Meeli Sööt, Mari Lill) teda kätest kinni hoides lohutamas. Seekord oli õdesid neli.

Amokijooks kuulide all. Hästi toimib ka Kristjan Suitsu lavakujundus. Tegevus on lükatud eeslavale – kuhu siit enam põgeneda, ruum on ahtake ja sein ees –, vahel pannakse naised seina äärde, vahel saab seinast nutumüür. Järgmisel momendil lavategevus katkeb ja nutumüürist saab ekraan, kus näeme ridamisi tanke, õitsvat Mariupolit ja varemeid, näeme Putinit, Trumpi, Zelenskõid. Dresseeritud laste sõjamängude klipp on groteskne, kuid sõnatuks võtab Putini kohtumine sõduriemadega, kelle pojad on surma saanud – nutuste nägudega allaheitlike naiste lõputu tänukoor. Kümneid ja kümneid kordi lausutud „aitäh“! Aitäh, et mu poja surma saatsite! Ja isake tänab vastu, aitäh, et sünnitasite. Ööök!

Lavastuses on ilus hetk, kui naised unustavad põgenemissaaga ja sulavad üles, et pidada piknikku ja rääkida lugu kadunud kassist. Kas nad on näitlejad proovi vaheajal või juhuslikult kokku saanud sõjapõgenikud, pole oluline. Hingamispaus kulub ära. Seda enam, et tulejoon Rahu puiesteel alles ootab ees. Sinna läheb Anna otsima kadunud Mantast. See rindejoone stseen eristub: näitlejad seisavad rivis, osaraamatud lahti, tulistavad mikrofoni teksti, muusika taob rütmi. Staatilisele esitusele vaatamata on teksti sisu ja rütm nii agressiivne, et loob pildi Anna amokijooksust kuulide all.

Resigneerunud hääl, mis lavastuse alguses meid kõrgelt-kaugelt verbaalselt terroriseeris ja naistele rolle jagas, sekkub lõpuks tegevusse. Lavale marsib Artjom Garejev, sõduri moodi riides. Juba mehe ilmumine ajab naised närvi. Kõik juba laabus, isegi aplaus kõlas, mida veel, kas kõik algab taas otsast peale, anna kannatust. Näitlejad mängivad oma ärrituse, ärevuse ja nn mõtleva näitleja rolli suurepäraselt välja. Mees otsib vastust küsimusele, kes tappis Mantase. Meie silme all moondub ta mõrtsukaks, põrandal püherdavaks sõjardiks. Sõjard tahab näha naise pisaraid kallima surnukeha juures. Tahab olla see, kes otsustab elu ja surma üle kui jumal. Kus on mu katarsis, karjub sõjard. See on efektselt ja ehmatavalt lahendatud stseen, lausa füüsiliselt halvav. Garejev ise on jõulise käekirjaga lavastaja, nüüd näeb tema metamorfoosivõimet näitlejana. Dubleerib teda vene versioonis Stanislav Kolodub, kes kuuldavasti pidi samasugust kalestunud kurjamit tegema. Märt Avandi eesti trupis on palju vaoshoitum ja leebem. Ka näitlejatega suhtlemisel ei ole Avandi nii äraütlemata häiriv, pigem intelligentne küünik.

Punktide jada lõpp-punkti asemel. Ei meenu, et Elmo Nüganen oleks enne teinud dokumentaallavastust, kus tekst intervjuude põhjal kokku kirjutatud. See dramaturgiline materjal ei ole isemängiv, oma hapruses nõuab lavastajalt head empaatiataju. Edeva vormiga võib loo lämmatada ja vormitus on veel tüütum. Kohe hakkasin inspireerivatest näitlejatöödest rääkima, järelikult on psühholoogiliselt täpsed osatäitmised. Meeleolud laval vahelduvad kiirelt ja misanstseenid on kindlalt paigas. Vene teatri muutumisprotsessis on seda laadi lavastused väga vajalikud. Kaua me hõigume igaüks oma kõlakojas?

Üks vene vaataja tegi mind tähelepanelikuks. Ta elas üle sõjaõudused ja Putini videoklipid, aga kui lavastuse lõpuks hakkasid naised laval roppe anekdoote rääkima, sai sellest viimane piisk kannatuste karikas. Vaataja lahkus. Mulle anekdoodid meeldisid, sõjaoludesse sobivalt ropud ja absurdsed. Aga lavastuse tervikpilt läks hägusemaks, lõpustseene muudkui tuli ja tuli, nagu punktide jada lõpp-punkti asemel. Eriti esimesel vaatamisel kippus juhe kokku jooksma ja tervikule kahju tegema. Aga see pretensioon on pigem autorile kui lavastajale sihitud. Teisel korral, eestikeelse versiooni ajaks olin juba karastunud ja rõõmustasin, kui laul kõlama hakkas. Pakkus meelele kergendust. Sai natuke omaette olla, jumalatest kaugemale.

* 2016. aastasse jääb koostöö Tallinna Linnateatri ja Vene teatri vahel, kui Paavo Piik ja Mari-Liis Lill kirjutasid-lavastasid rännaklavastuse „Teisest silmapilgust“, kus eesti ja vene noored näitlejad üheskoos lõimumisprotsessi läbisid, keelel klassikaline küsimus, kellele kuulub Krimm.