Homme, 31. mail astub festivalil „HeadRead“ üles prantsuse kirjanik ja sotsioloog Édouard Louis. Eesti keeles on ilmunud kaks tema teost: „Muutuda: meetod“ (tlk Tõnu Õnnepalu) ja „Kes tappis mu isa“ (tlk Heli Allik). Sirbil on au avaldada kirjaniku ja tõlkija vestlus. Aitäh teile! – Toim.

Võib ette kujutada, et te saate iga päev kümneid kutseid. Miks nõustusite Eestisse tulema?

Kui „Muutuda: meetod“ Eestis eelmisel aastal avaldati, sain lugejatelt palju sõnumeid, eriti ühismeedias. Sageli öeldi asju, mis mind väga liigutasid, puudutasid; inimesed tundsid end ära selles, mida ma oma raamatus kirjeldasin, olid läbi elanud väga samalaadseid kogemusi Eestis. Asi polnud ainult selles, et raamatut loeti, vaid et raamatut loeti sügavuti, mingil väga erilisel viisil. Mulle öeldi asju, mis olid korraga väga kirjanduslikud ja väga poliitilised – mulle, keda on alati huvitanud nende sidumine. Ühe ja sama raamatu vastuvõtt võib eri faktoritest sõltuvalt olla eri maades üsna erinev. Niisiis ma tahtsin Eestisse tulla, neid inimesi näha, nendega kohtuda.

See võiks ju üllatada, sest meie maade ajalugu, kultuur, minevik ja ka praegune olukord on nii erinevad.

Inimesed rääkisid mulle sellest, missugune on olnud nende elu: piiratud, lõhutud, hävitatud. Kuigi kogu kontekst on erinev, siis mehhanismid, mis inimeste unistusi purustavad, võimalusi kitsendavad, vabadust piiravad, nende elu kõige igapäevasemates asjades hävitavad, on samad, ja nende mehhanismide sees korduvad samad lood. Vägivalla, ilmajäetuse, suletuse, piiratuse, vaesuse lood. Ja nagu te teate, on domineeritud klasside printsiip see, et nad jäävad alati domineeritud klassideks, ükskõik millise režiimi all nad on.

Muidugi on ajaloolisi variatsioone, erinevusi, mis siiski muudavad palju. Näiteks on praegu Prantsusmaal parem vaene olla kui Ameerikas, sest Prantsusmaal on ikkagi säilinud sotsiaalsed süsteemid, isegi kui parempoolsed valitsused on neid süstemaatiliselt hävitanud. Erinevuste sees on sellegipoolest sarnasused ja eri riikides liiguvad inimesed mööda samu trajektoore, elavad läbi samu lugusid. Naljakas on see, et olgu Eesti või Brasiilia, saadetakse mulle tihti samasugune sõnum: minu lugu pole üldse teie lugu, aga see on teie lugu. Isegi semioloogiliselt, lingvistiliselt, ühiskondlikult on see äärmiselt huvitav lause. Minu lool pole teie looga midagi pistmist, aga see on sama lugu. Mida see tähendab? Mis see on?

Ja mida see tähendab? Mis see on?

See näitab meile, et hoolimata kõigist ajaloolistest, sotsiaalsetest, seksuaalsetest, isiksuslikest ja perekondlikest erinevustest on inimeste või vähemalt paljude inimeste elu südames vägivalla lugu. Me oleme heidetud maailma, mida me pole valinud. Naine, gei, must, samamoodi nagu juut, kommunistliku riigi kodanik – või siis kapitalistliku neoliberaalse riigi, mis on halastamatu ja vägivaldne. Ja me üritame kuidagimoodi eksisteerida selle maailma sees, vägivalla sees, mida meie peal rakendatakse. Ma arvan, et vägivald on paljude inimeste sünnitunnistus, kui erinevad nad ka poleks. Sellepärast inimesed tunnevadki end mu teostes ära. Tahan näidata, mil määral me oleme selle vägivalla kaudu üles ehitatud ja kui palju võib õnnestuda sellest vabaks saada. Kui palju me oleme kas hukule määratud või mitte.

Kui ütleme „see pole üldse minu lugu, aga see on minu lugu“, ütleme muu hulgas ka seda, et tegu on kirjandusega. Ja teid peetakse tihti Euroopa praeguse hetke kõige tähtsamaks kirjanikuks. Louis-Ferdinand Céline, keda te olete palju tsiteerinud ja keda loevad peategelased teie raamatus „Muutuda: meetod“, tuli kirjandusse romaaniga „Reis öö lõppu“, mille ta kirjutas kirjanduse vastu. Siis aga sai kirjandus juba temast endast ja oma järgmise romaani „Surm järel­maksuga“ pidi ta kirjutama juba iseenda vastu. Kas teie olete pidanud hakkama kirjutama iseenda vastu?

Teil on õigus. Kui hakkasin kirjutama, oli see mõnes mõttes Céline’ist väga kaugel, aga miski oli samasugune: viha kirjanduse, eriti oma kaasaegse kirjanduse vastu. Leidsin, et tänapäeva kirjandus ei ole väärt seda maailma, milles ma elasin. Et ta ei kujuta seda maailma. Et maailma ja selle vahel, mida kirjandus selle maailma kohta ütles, on kuristik. Asju, mida mina maailmas nägin, leidsin mineviku kirjanduses, Émile Zola, Jean-Paul Sartre’i juures, Marcel Prousti juures. Aga need oli vaja aktualiseerida, sest maailm muutub ja niisiis peab kirjandus muutuma koos maailmaga. Muidugi oli ka mu kaasaegsete autorite hulgas erandeid, Toni Morrison näiteks, aga Prantsusmaal leidsin väga vähe tekste. Küll aga räägiti, et noored ei loe, et lugejad kaovad. Kõvasti esitati küsimusi publiku kohta, aga kunagi ei arutletud kirjanduse üle – äkki on probleem ka kirjanduse endaga? Sellega, mida kirjandus meile maailma kohta ütleb?

Niisiis tahtsin tõepoolest kirjutada kirjanduse vastu, õigupoolest selle vastu, mis oli kirjandusest tehtud. Selle vastu, mida tähendas hästi kirjutada. Näiteks kuulsin pidevalt öeldavat, et see või too raamat on hea, sest see on paatoseta. Mõtlesin, et ma olen tundnud ainult paatost terve elu, ma olen näinud elusid, mis panevad nutma. Ja kui ma ei kirjuta raamatut nendest eludest – raamatut, mis paneb nutma –, siis ma reedan nad. Niisiis ütlesin endale: ma tahan teha võimalikult paatost täis raamatuid, sest nende elude reaalsus, mida ma olen näinud, on just see.

Veel kuulsin öeldavat, et ilukirjandus ei tohi olla liiga poliitiline, sest siis see on pamflett, siis kirjandus kaob sealt. Ja et kirjandus on igavene, et see ei tohi olla seotud vahetu olevikuga, see peab taaselustama suuri konstruktsioone, suuri emotsioone. Aga mina nägin ainult poliitikat igal pool enda ümber, ma nägin seda vahetut olevikku igal sammul, ma nägin valitsusi, kes võtsid mu isalt toidu ja sotsiaaltoetused.

Kõik definitsioonid, mis on hea kirjandus, ilu kirjanduses, takistasid mul rääkimast sellest, mis oli minu elu, ja niisiis ma otsustasin valida elu ja mitte kirjanduse. Mõtlesin: ma sean esimeseks elu ja alles siis tuleb kõik muu. Mind rünnati palju. Tasapisi tundsin siiski, et olen aina rohkem aktsepteeritud. Aga see küsimus, kuidas iseendast pääseda, on alati. Kuidas mitte ise saada osaks roostetanud kirjanduse süsteemist, mis ei häiri enam mitte midagi ega mitte kedagi.

Minu valik on olnud muuta iga raamatuga radikaalselt oma teoste vormi. Võin öelda, et olen peaaegu tahtnud publikule pettumist valmistada. „Aitab Eddy Bellegueule’ist“ oli peaaegu nagu minu lapsepõlvearuanne ja lugejad ütlesid: see on väga otsene ja sel on väga otsene mõju. Seda oli lihtne lugeda, see lõi. Aga siis mõtlesin ma: nüüd ma pean nad reetma. Ja kirjutasin „Vägivalla ajaloo“, mis on tehniliselt mu kõige keerulisem raamat ning võimaldas öelda teistsuguseid asju – neid, mida ma ei saanud esimese raamatuga öelda. Osa lugejaid oligi pettunud, aga osa ütles, et Louis on ikka tõeline kirjanik, ta oskab kirjutada. Seejärel otsustasin kirjutada „Kes tappis mu isa“ nagu pamfleti – lühikese, poliitilise teksti, mille peale osa inimesi ütles: lõpuks ometi, see on tema, kes meid tänavale viib! Järgmine teos „Muutuda: meetod“ on mu kõige romaanilikum raamat – üritasin taas eelmisest vormist vabaneda. Ma ei tea, kas on olemas sellist spordiala, kus tuleb võitmiseks kogu aeg ümber paigutuda, aga mina teen seda.

Seda roostetanud kirjanduse süsteemi olete te tõesti raputanud. Lisaks jääb silma veel midagi väga tähelepanuväärset: kui loojad ise ükskõik mis kombel oma loomingu levitamisega tegelevad, tekib tihti mingi ületamatu vastuolu ja paradoksaalsel kombel ei anna see lõpuks mitte midagi nende teostele juurde, see võtab midagi olulist ära. Teie esinete väga tihti meedias, üritustel, ülikoolides, teatrites, kuid teie puhul seda vastuolu pole. Kirjanduslik ja kirjandusväline tegevus tõepoolest võimendavad teineteist ja võidavad mõlemad. Kas te oskate seda selgitada?

Väga huvitav küsimus. Täpsustuseks: minu raamatute läbimüük ei ole midagi märkimisväärset, kõikvõimsa fiktsiooni kõrval pole see mitte midagi, nii et mu esinemised ei mõjuta eriti müüki.

Aga see, mis te ütlesite, on tõsi. See rõõmustab mind, sest just niimoodi ma tahangi sõna kasutada. Ma ei väljenda end mõttega oma raamatuid müüa – ega ka mitte neid kuidagi selgitada või kommenteerida –, vaid see on osa mu kirjanduslikust meetodist. Mulle on need esinemised sama tasandi asjad, need on osa mu raamatutest, kõigest sellest, mida ma teen.

Kõnelesime enne kirjanduse suurtest reeglitest – üks neist on ikkagi implitsiitsuse, varjamise küsimus. Otse öeldud kirjandus ei jätvat vabadust lugeja kujutlusvõimele. See kinnismõte läbib kogu kirjanduse ajalugu. Ja mina üritan seda lõhkuda.

Ma üritan luua midagi ultra­eksplitsiitset, kus ma väljendan eriti selgelt seda, mida ma ütlen, seda, mida ma mõtlen. Ma ei jäta lugejale vabadust, ma võtan talt kõik ära. Mind huvitab miski, mida ma nimetan konfrontatsiooni- ehk vastanduskirjanduseks, ja mu tekstiväline sõna on selles mu loomingu osa. See isegi lubab mul lisada tekstile veel ühe kihi eksplitsiitset. Ja veelgi vähendada lugeja vabadust. Mind huvitab see: ma ei taha, et te pea kõrvale pööraksite. Ma räägin klassivägivallast, maskuliinsest domineerimisest ja ma ei taha, et te kõrvale vaataksite ja ütleksite, et tõlgendusi on tuhandeid. Ma ei taha teie interpretatsiooni, ma tahan, et te võtaksite vastu minu oma. Ja ma panen teid oma interpretatsiooniga ennast halvasti tundma. Kui tahate lugeda teisi kirjanikke, lugege. Aga mina tahan teha just seda. Mu avalikud esinemised pole mu kirjandusest kuidagi eraldi või selle kohal või selle kõrval või mingis teises ruumis, see kõik on osa samast ideest.

Kuidas see eksplitseerimine tehniliselt käib? Te olete öelnud: domineeritud ei ole nähtamatud mitte ainult sellepärast, et neid kujutatakse võrreldes domineerijatega vähe, vaid ka sellepärast, et neid kujutatakse halvasti, kujutatakse vanade tähistajatega, mis on kaotanud oma väljendusjõu. Ja et tuleb leida uus tähistaja. Niisiis, mis see uus tähistaja on?

Igal ajastul on mingi valitsev määratlus – mis on vorm, mis on stiil, mis on vormiline konstrueerimine, mis on kirjandus. Teadlik või mitte, seda ei ütle mõni üksik inimene, vaid mikrodiskursused, mis teataval kombel joonduvad ja mis võivad üksteisele isegi vastanduda. Sellegipoolest on igas ajaloo hetkes üldiselt omaks võetud ettekujutus sellest, mis on kirjandusteos ja missugune vorm toodab ilu. Selle vormi sees üritatakse siis tegutseda võimalikult hästi. Niiviisi võib luua imelisi asju ja seda tuli ette veel isegi väga hiljutistel aegadel, näiteks kirjutab Alan Hollinghurst vormi mõttes kõige traditsioonilisemaid asju. Enamasti aga on see vorm surnud. Ja teos ei räägi tegelikult mitte millestki, see on lihtsalt romaan.

Vastukaaluks on kirjanduse ja kunsti ajaloos üritatud vormi vahel ka lõhkuda, tähendab, mitte enam püütud teha võimalikult hästi olemasolevas raamis: Mark Rothko, Barnett Newman, Pierre Soulages … Näiteks Mark Rothko üleni punase maali kohta öeldi, et viieaastane laps saab ka sellega hakkama, siin pole konstrueerimist, siin pole vormitööd. Nemad vastasid: minu vormitöö ei seisne kõige ilusama võimaliku maastiku maalimises selles või selles naturalistlik-impressionistlikus tehnikas. Ei, ma pakun teile teist ilu definitsiooni. Ja see on midagi, mida tegi Céline, tegi Ernaux. Ka Annie Ernaux’d kritiseeriti, öeldi, need lühikesed tekstid, mida ta teeb, pole kirjandus, see pole ilu. Aga tema ütles: see on sama palju ilu kui Prousti 5000 lehekülge. Arvan, et see ongi see, mida tuleb üritada. Tuleb leida tähistajaid, tähendab kirjanduslikke vorme, mis pole olemasolevate vormide taasesitamine, vaid midagi, mis pihustab algosadeks ilu definitsiooni enda. Näiteks Nan Goldin tegi seda fotoga: ta pildistas sõpru enda juures narkootikume tarvitamas, vahekorras. See ei olnud enne ilu, seda peeti vulgaarseks, see oli intiimfoto, isiklik foto, aga tema ütles: see on ilu, ja ma teen seda nii kummalise valgusega, nii kummalise kaadriga, et te saate sellest aru. Arvan, et sama tuleb teha ka kirjanduses.

Kui hakkasin kirjutama, siis loomulikult ma polnud esimene, kes kujutas vaesust – see on Prantsusmaal pikk traditsioon. Aga veel kümme aastat tagasi tegi enamik kirjanikke seda kirjanduse vanade vormidega. Mina üritasin viljeleda teatavat sorti arheoloogiat: minna mitte edasi, vaid tagurpidi tagasi, kaevata ajaloos, näha kõike, mida see kasutatav vorm takistas teha. Kõnelesime enne paatosest, eksplitsiitsusest, sentimentalismist, poliitikast, sellest, mida kirjanduses tohib ja ei tohi, mis on kirjanduse reeglid – ma üritasin need reeglid õhku lasta. Kirjutada täiesti teistmoodi. Paradoksaalsel kombel mu päritolu aitas mind, sest maailmas, kus ma kasvasin, polnud kirjandust – vastupidi paljudele teistele lastele, kodanlaste lastele, kes lugesid ja olid loonud oma peas kirjandusest mingi ettekujutuse. Minul seda ei olnud. Tahtsin lihtsalt midagi öelda, midagi muuta. Arvan, et see aitas mul hoiduda taastootmast kirjanduse valmis vorme. Hiljem õppisin kirjandust armastama, aga mitte kohe.

Aga mis on ikkagi uus tähistaja?

Ma ei tea, mõnikord ma mõtlen, et konfrontatsioonikirjandus see ongi. Konfrontatsiooni vahend on intimism. See on ultraintiimsuse vorm, milles isiklikkust näidatakse mitmesuguste vahendite abil: emotsioon, poliitika, eksplitsiitsus.

Minu silmis on viimane või üks viimaseid kirjanduse suuri pärandeid Sartre’i angažeeritud kirjandus. Sartre on öelnud, et kirjaniku roll on maailma näidata, esile tuua, nähtavaks muuta, paljastada, see oli tõeline „paljastamise teadus“. Kirjanik näitab veeklaasi. Ja korraga me näeme seda, samal ajal kui meie ümber on veel nii palju asju, raamat, toalill, tool, laud. See, mis kehtib veeklaasi puhul, kehtib ka näiteks rassismi puhul. Armastusest kõige vastu, mis meie ühiskonnas toimub, paljastab kirjanik maailma ja sellest hetkest on see maailm me silme ees. Ja meil on võimalus tegutseda või mitte.

Sain ka aru, et praegu, pärast Sartre’it, enam sellest ei piisa, sest me näeme nii palju asju kogu aeg kõikjal: on ühismeedia, on internet, me saame väga suurele hulgale infole väga lihtsalt ligi. Saladusi pole, kõik on liigagi esil. Niisiis ei ole kirjanduse roll enam mitte paljastada või meid millestki informeerida, vaid see on sundida meid vaatama midagi, mida me juba teame või mida võiksime teada, aga millest me vaatame mööda, läheme mööda. Niisiis on see üleminek angažeeritud kirjanduselt konfrontatsioonikirjandusele. Ja konfrontatsiooni vahend on intimism. Tihti sunnin lugeja talle midagi äärmiselt isiklikku jutustades palju tugevamini millelegi silma vaatama kui siis, kui toon kuuldavale poliitilise karje.

Olete ka öelnud, et see konfrontatsioonikirjandus on vormilise otsingu kirjandus. Traditsioonilise kirjanduskäsitlusega harjunud inimesele ei mahu see üldse pähe, sest konfrontatsioonikirjandus peaks justkui olema seotud sisuga. Mõnes mõttes on tegu kirjanduse uue definitsiooniga – kirjanduse sisu ja vormi küsimus on täiesti ümber mängitud. Ja see mõjub nagu pääsemine, vabanemine – see annab lootust.

Arvan, et me tegutseme väga privilegeeritud ajaloohetkes, sest enne meid, XX sajandi keskel ja lõpus, on olnud kirjandusvoole, mis on vormiga eksperimenteerimises väga kaugele läinud: autorid nagu Claude Simon, Alain Robbe-Grillet, Nathalie Sarraute jne. Teistpidi on olnud ka terve poliitiline traditsioon, mis on omakorda poliitilisuses väga kaugele läinud: Aimé Césaire, Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir – kogu angažeeritud kirjanduse traditsioon. Meil on õnn saabuda hetkel, mil mõlemad eksperimendid on viidud nii kaugele kui võimalik, neid seejuures tihti omavahel vastandades, ja võimalus need vastandused õhku lasta.

Kui hakkasin kirjutama, siis mõned inimesed kritiseerisid mu loomingut: liiga poliitiline, liiga brutaalne, see pole piisavalt kirjanduslik. Mõtlesin, et kui mul oleks tahtmine kirjutada 300 lehekülge korralikku metafooridega ja vormiga romaani selle üldaktsepteeritud tähenduses, oleks küll kõik palju lihtsam, sest minu ümber on juba kangas kõigist niisugustest romaanidest. Aga mina püüdsin teha kirjandusest instrumendi, mis võimaldaks mul rääkida otse inimesega, kes seda loeb. Teha nii, et meie vahel poleks mingit filtrit. Et poleks seda ekraani, mida nimetatakse kirjanduseks, sest tihti on kirjandusest mõeldud kui mingisugusest ekraanist lugeja ja autori vahel. See nõuab mult kohutavalt palju tööd. Spontaansuseni jõudmiseks tuleb kulutada kohutavalt palju aega ja tegelikult muuta ideed vormist kui sellisest. Muuta ideed vormitööst kui sellisest. See on palju keerulisem kui kirjutada romaani. Paljud kirjanikud üritavad korrata möödunud sajandi vormieksperimente, aga on juba liiga hilja: need on suurepärased, ma jumaldan Robbe-Grillet’ hullumeelseid labürinte või beat generation’it, Kerouaci, Ginsbergi töid, need on suurepärased asjad, aga neid ei saa enam teha, need on juba tehtud. See, mida nimetatakse tänapäeval vormiliseks, tähendab läbitöötatud vormiga kirjanduseks, on paradoksaalsel kombel tegelikult kõige vähem vormiline, sest lihtsalt paljundab seda, mida peetakse vormiliseks – või mida peeti 60 aastat tagasi. Ja selle vastu tuleb alati võidelda.

Kirjanduse osa on ka lugeja. Olete öelnud, et ei taha kirjutada kodanlasele, vaid koristajale. Kas see on õnnestunud? Või kaaperdatakse lõpuks avangard nagu ikka ja kodanlus võtab taas kõik?

Mina tahan teha transformatsiooniraamatuid, muundamisraamatuid. Nii ma mõtestan oma tegevust. Kui keegi mulle kirjutab, et jättis mehe maha, lahkus vägivaldsest kodust, siis on see mulle konkreetne tõend selle kohta, mida ma teen või et ma midagi üldse teen. Kui keegi kirjutab minu stiilist doktoritöö, huvitab see mind vähem. Kirjandusauhinnad ei huvita mind absoluutselt. Minu jaoks on kriteeriumid teised ja tihti on see otsene transformatsioon. Et ma olen suutnud midagi teha, muuta.

Muidugi on inimesed, kes mu teoseid loevad, ikkagi teatavas mõttes privilegeeritud publik. Nad tunnevad minu töödes ära mehhanismid, mis on olnud nendegi elus või mida nad on näinud ka ümberringi ühiskonnas.

Lause, et tahan kirjutada koristajale, oli tegelikult kontekstist välja võetud. See on seotud Proustiga. Lühidalt: majapidajanna küsib Prousti romaani minajutustajalt, mida ta loeb; too seletab, ja majapidajanna küsib siis, kas see on ikka tõestisündinud lugu. Sellele järgneb Prousti tiraad, kus ta arutleb kirjanduse imaginaarse olemuse üle. Mina tahan aga olla koristaja poolel, ma tahan reaalsust. Ma ei arva, et tõelise kirjanduse eesmärk on meid reaalsusest lahti siduda.

Minu lapsepõlves täitis reaalsus pidevalt kogu me elu: kas ma saan süüa, kas ma saan oma üüri ära maksta, kas ma jään ellu, kas ma saan oma lastele haridust anda. Kui oled kogu aeg reaalsusse vangistatud, siis sa tahad seda reaalsust teist korda ka representatsiooni universumis. Kirjandus aitab meil läbielatut teist korda läbi elada. See, mida me toona aina läbi elasime, oli reaalsus, ja kui ma hakkasin kirjutama, tahtsin ma samuti reaalsust.

Loodetavasti vastasin küsimusele.

Täiesti. Veel viimane asi, mis on ka tegelikult väga tähtis: öeldakse, et sa kõneled selle keelt, kelle poolt sa oled. Sõnad ei ole ju lihtsalt tähendus, vaid see on stiil, registrid, konnotatsioonid. Teie raamatutes on teie päritolumaailma sõnad kas kursiivis, jutumärkides, suurtähtedega või siis on need mingil teisel viisil teie kõnest eraldatud – on selge, et need pole teie kõne osa. Teie enda jutustajatekst on peaaegu kõrgstiilis või siis vähemalt standardkeelne. Millest selline strateegia sünnib?

See on teatavat sorti vargaeetika. Ma tahan minna igale poole, õppida kõiki keeli, võtta midagi kõigist ja siis teha sellega seda, mida mul on vaja. Selles maailmas, kus ma sündisin, oli meil kõigest puudus, ka sõnadest. Kuna me ei käinud koolis, ei lugenud, oli meil vähe ligipääsu keelele, meil oli vähe sõnu maailmast rääkimiseks. Kirjanduse lugemine võimaldas mul omandada palju rohkem sõnu, et maailmast rääkida. Varastasin domineerijate klassi keelt, et rääkida sellega oma lapsepõlve maailmast.

Teisest küljest oli mu lapsepõlvemaailma üks konstante väljenduse brutaalsus. Keerutasid kodanlased, minu ümber öeldi otse, kuidas asjad on – see oli obsessioon. Ja niisiis kasutasin ma ka seda hoiakut – öelda asju otse. Keel keeleks, mu raamatud on brutaalsed.

Tahtsin niisiis minna otsima kõigisse keeltesse seda, mis nad saavad anda, ülistamata ühtki neist. Mõnikord ülistatakse ka rahvapärast keelekasutust, aga seegi keel on tegelikult domineerimise tulemus. Üritan need kõik koos tööle panna, mängida ühe esteetika välja teise vastu – mitte taastoota populaarset esteetikat ega ka mitte kodanlikku, vaid midagi muud. Midagi uut.

Loe lisa:

Isabel Mari Jezierska arvustus Édouard Louis’ romaanile „Muutuda: meetod“ (Sirp 21. VI 2024)

Vilja Kiisleri arvustus Édouard Louis’ teosele „Kes tappis mu isa“ (Sirp 9. V 2025)