Sirbi toimetus asub Tallinna vanalinnas, kus pole lihtne parkimiskohta leida, ja seetõttu käin rõõmsal meelel, kui pole muid autoga sõitmist nõudvaid asjatoimetusi, tööl ühissõidukiga. Lisaks loodussäästlikkusele pakub see ka väärt võimaluse liikuda jalgsi rohkem kui vaid autouksest kontoriukseni ja sealt tagasi. Mis aga veelgi tähtsam, bussis trehvab aeg-ajalt iseäralikke inimesi, kellega elutee muidu vaevalt ristuks – antropoloogiline huvi, mis muud.

Päeval, kui üle Eesti katsetati häire­pasunate kõla ja saadeti hoiatamist harjutades laiali tekstisõnumeid, kohtasin bussis kahte eakat (jäägem siis viisakaks) prouat, kellest üks osutus väga sõnakaks ja teisel jäi seetõttu üle vaid vait olla (nii jäi ka selgusetuks tema seisukoht). Esimese proua esimene tees kõlas nii: meie valitsus kisub Eestit vägisi sõtta, selle asemel et üritada Venemaaga hästi läbi saada või vähemasti hoida Ukraina toetamise osas suu kinni. Seejärel ei andnud prouale rahu, et Vabaduse väljaku majaseinal ripub suur Ukraina lipp (targu jättis ta mainimata, et selle kõrval on sama suur Eesti lipp). Muu jauramise kõrval rääkis ta ka verd tarretava loo, kuidas ta olla hiljuti sattunud bussis istuma vastastikku kahe ukrainlasega, kellel olnud peas banderalase müts. Mida see täpselt tähendas, kas mütsi küljes oli Ukraina vapp või midagi hullemat, jäi selgusetuks. Harrastusantropoloogina oskan kõnealuse proua kohta pakkuda välja kolm võimalikku diagnoosi: tegemist oli kas tibla (tõsi, mõõdukas bussi­müras ei suutnud ma tema kõnest kinni püüda vene aktsenti, kuid ega tiblasus küsi rahvusest, neid on ka eestlaste hulgas), lihtsalt lolli või EKRE valijaga. Üks ei välista seejuures teist ega kolmandat, vaid võib koosmõjus anda hoopis vänge kompoti.

Sellest halenaljakast vahejuhtumist poleks põhjust rääkida, kui see kahetsusväärsel kombel ei väljendaks meie ühiskonna ühe osa arusaamu ja seisukohti, olgu need nii napakad kui tahes. Selgituseks, et eestlaste seas siiski valdav kaastunne ja kaasaelamine ning ukrainlaste jõudu mööda toetamine, samuti selge vastandumine Venemaale, on minu arusaamist mööda tingitud kahest asjaolust. Eestlaste valusalt kriipiv ajaloomälu, millest leiab rohkelt venelaste vägivallatsemist me maal, ei lase leppida Ukrainat tabanud ebaõigluse ja üle­kohtuga. Aus inimene ja ka riik ei saa jääda tuima näoga kõrvalt vaatama, isegi mitte siis, kui see on talle kahjulik või ohtlikki. Selline on olukorra emotsionaalne pool, mis ei tule niisama üllusetuulest, vaid on ajaloos oma nahal valusalt läbi tunnetatud. Ajaloomälust ja ohutundest on kantud ka eestlaste praktilisema loomuga mõistmine, et kui Punn-Mutinil peaks õnnestuma Ukraina sõjast välja tulla millegi sellisega, mida nii siseriiklikult kui ka muu maailma ees saaks näiliselt esitleda kui võitu, siis on paraku võimalik, et kremli psühhopaati tabab millalgi taas kihk ronida sõjaratsu selga, sest kujutleda ennast „võimsa väejuhi ja maailma­vallutajana“ on ju nii erutav. Kui tegemist oleks aruka inimesega, siis poleks neil kartustel vähimatki alust, sest Venemaa nüüdseks veelgi nõrgestatud sõjaväe saatmine NATO vägede vastu tähendaks abistatud enesetappu, aga hullu puhul ei saa kunagi kindel olla, kas ta lähtub oma otsuste tegemisel ikka tegelikkusest.

Sellistes ärevates oludes on ilmselt igaühel asjakohane esitada endale küsimus, mis kerkib esile Merle Karusoo Vene teatris tehtud dokumentaallavastuses „Ma jätsin Ukraina 2022“ (selles Sirbis arvustab seda lavastust Jaak Allik). Kuidas käitun mina, kui tõesti kuulid vihisevad ja mürsud plahvatavad? Kas päästa pere (mis on igati inimlik soov) ja pageda koos nendega sõjakoldest kaugemale või anda ennast kaitseväe käsutusse ja loota, et kunagi ammu punaväe sundajateenistuse korralageduse keskel omandatud tankiga sõitmise ja tulistamise kasinatest oskustest võiks olla Eestile kübetki kasu? Ilma igasuguse võltspaatoseta: ma tõesti ei tea, kas jätkub julgust, kui asi päriselt tõsiseks läheb. Aga loodetavasti ei ole ka vajadust seda kunagi teada saada.