Olen nelja-aastane ja minu kodu elutoa laua ümber on laeni ulatuvad toekad raamaturiiulid. Need pole veel pungil ja peale raamatute mahub sinna muudki. Ronin peitusemängu ajal laua peale ja poen sealt riiulile. See hoiab mind hellalt ja kellelgi ei tule pähe mind nii kõrgelt otsida. Kui ma poleks praeguseks nii suureks kasvanud, siis peidaksin end teinekordki selle rüppe.  

Olen nelja ja poole aastane ja kuigi ma ei oska veel hästi lugeda, ahmin lõunauinakutundidel oma voodis koomikseid sisse. Kardina vahelt tuleb täpselt nii palju päikest, et Miki Hiir ja tema sõbrad on ilusti näha. 

Koomikseid pole ma ammu kätte võtnud, kuid igatsen seda idülli kohutavalt.  

Olen natuke vanem, kuueteistaastane, ja õpin oma toa voodis. Selle kohal on riiulid raamatutega ning mu kass lükkab sealt neid alla. Olen need tähestiku järgi ritta seadnud, kass on t-tähe juures ja loobib A. H. Tammsaare loomingut mu jalgadele. Kukkumise eest ei pääse ei elu ega armastus, küll aga on tõde koos õigusega lükkamiseks liiga raske.  

Olen seitseteist ja pool ning kolin ühikasse. Tean juba, et ei jõua kooli ajal eriti oma lõbuks lugeda, kuid vajan enda ümber raamatuid. Nad tekitavad minus turvalise tunde, nad on seal, riiulis, ootavad mind ja on valmis mind iga hetk vastu võtma. Imetilluke riiulike seinal täitub mu kõige-kõige lemmikumatega.  

Olen kaheksateist ja kuigi pidevalt täienev raamaturiiul asub Goodreadsis, tõmbab mind rohkem ikka päris riiuli poole. Selle poole, mis ei kao ära ka siis, kui olen telefoni kõrvale pannud. Selle poole, mis tekitab tunde, et olen hoitud. Selle poole, mida on oi kui paljud inimesed enne mind puudutanud ja uudistanud. Ma tean, et pole võimalik neid kõiki läbi lugeda, aga mul pole seda tahtmistki. Nad hoiavad mind juba oma hingusega. Piisab ühest pilgust raamaturiiulisse ja olen tagasi kahe jalaga maa peal.