Eesti raamat 500 – selle suursündmuse alguseks on hereesia: „Lübecki rae sekretär magister Paulus vam Velde tuli eelmisel õhtul esiteks minu juurde, seletades, et raad on pannud Kuldsarves aresti alla vaadi, mis oli täis luterlikke raamatuid, samuti liivi-, läti- ja eestikeelseid missaraamatuid, et [neid] ei saaks viia laevale, et [nad] ei nakataks ristiusus veel harimata rahvast.“¹ Kohe meenub Lindgreni Lõvisüdamete mässu­kants Kuldkikka kõrts. Raamatusõna abil püütakse harida müstilist kogumit nimega rahvas, muuta nende meelsust. Pikkade raskete lausetega, mis ei mahu Tiktoki ekraanile ega ole sobivad kõiksugu muude lühenditega algavate digimonstrumite suhu. Ja hämmastaval kombel see õnnestub. Võin täna võtta riiulist Lutheri „Valitud tööd“ või Malluka eluloo. Võin mõlema raamatuga vabalt mööda linnatänavaid jalutada, kohvikulaudu kulutada.

Raamatud on alati olnud midagi ohtlikku: peale selle, et need võivad hunnikusse kuhjatuna õnnetule peale vajuda, on nendesse võimalik peita ohtlikku sisu. Kui muidugi suudetakse õige raamat üles leida. Seda kirjatükki kirjutades püüan ma pingeliselt üles leida teost, kuhu on koondatud lood raamatu­koguinglist – kordadest, mil raamatu pähe- või kättekukkumine on olnud osa jumalikust ettemääratusest. Roosiristlased poetasid oma utoopilisi manifeste teiste tekstide vahele, siiani sosistatakse nõukaaegsest ridade vahele kirjutamisest, kuigi see tegevus kipub juba müstika valdkonda liigituma.

„Säutsu kokkupanemine ei nõua intellektuaalset tegevust, mis algab alles siis, kui tekst on pikem kui mõni lause. See tegevus on poliitikas kadumas ja koos sellega ka poliitiline mõtlemine. Aeglaselt, aga kindlalt,“ tõdeb Tiit Hennoste ühes vähestest kainemõistuslikest tehisaru puutuvatest aruteludest.² See tõdemus on teravas kontrastis 1935. aastal peetud raamatuaastal Albert Kivikase kõnes „Raamat ja kehvik“ öelduga: „Vaadelgem meie haritlaskonda. Ilma raamatuta suurem osa neist oleks olnud vahest praegugi lihttöölised, käsitöölised, talusulased või muud sarnast. Ainult raamatu kaudu on nad jõudnud „haljale oksale“ ja „kergemale elule“. Kui palju on tulnud kehvikute kihist vaimusuurusi, tähtsaid riigitegelasi, teadusmehi, jne! Ja seda ikkagi ainult raamatu abil, mis neid on juhtinud, karastanud ja neile jaganud kogemusi.“³

Oleme omamoodi murdepunktis: üha rohkem teadmisi viitab sellele, et vaimsed häired, tähelepanu- ja mäluprobleemid on kasvanud epideemiaks. Oleme loomas maailma, kus elamine tehnikauuenduste mullis ja perverssete utoopiate ihaluste katseklaasis hägustab silmavaadet. See kõik on kiirmaailm – info, info, kilks ja kõlks –, mis ei ole olemuslik raamatuilmale. Muidugi võib väita Ivan Illichi ja teiste tuules, et enne XII sajandi raamaturevolutsiooni elas inimkond veelgi paremini, ent ei rõõmustanud ka Illich uue revolutsiooniaja üle, vaid eelistas raamatuid.⁴

Raamatuaastal on ainuõige rääkida sellest, et raamat on epideemiavastane vaktsiin. Esiteks on viimane aeg tegeleda lectio divina’ga – püha lugemisega. Kerge on minna kaasa ängivõbelusega, nt sellega, et tekstivoogude tähendus muutub hetkega, digitrükki läinud analüüs võib olla ilmumise hetkel juba vananenud. Nii on lihtne veeta tunde kusagile jõudmata. Nondesamade luterlike raamatute levitajad teadsid hästi, et teksti tuleb süveneda, teksti tuleb suhtuda kui elusolendisse ja loetu tuleb oma luusse ja lihasse talletada. On tekstid, mis kannavad endas ajastu pitserit, mida kirjeldab hästi Maarja Pärtna luuletus „Kiirrong ja pahempidi küllusesarv“: „Ma võtan rongis istet ja suur kiirendus / surub mind sügavamale ajutisse pehmusesse, / kui sööstan sisse pahempidi külluse­sarve tunnelisuust.“⁵ Seega võiks olla raamatuaasta üks eesmärk, et kõik, kes peavad end kehvikuteks, valiksid endale kiirtekstide kõrvale ühe teose, mida vaikuses ja rahus pikkamisi seedida, olgu selleks siis kõikjal tsiteeritavad Deleuze ja Guattari või mõni muu pühakiri – kõrbe­isadest uuspaganateni välja, miks mitte üksildase Pessoa märkmed või mõni värske luulekogu tänavuste kulka nominentide nimekirjast. Mallukas on tõenäoliselt pühaks lugemiseks siiski veel liiga vara, tuleb oodata paremaid aegu, mil valitseb Ameerika komöödiafilmi „Idiokraatia“ meelsus. Kuigi, tegemist on keskpärase komöödiaga.

… quos per ordinem ex integro legant, tõdesid püha lugemist viljelnud benediktiinid, mõeldes selle all, et lõpuks sobiliku raamatu leidnud, tuleb selle juures püsida ja haarata see tervikuna.

Ja teiselt poolt on ülim aeg teha raamat jälle ohtlikuks, eriti praegusel äreval ajal, mille kohta tõdeb Jaak Jõerüüt: „Sõda võib ergutada mälu, sõda võib avada mälulaekaid, sõda võib äratada mälu.“⁶ Meie mälu saab ärgata ainult siis, kui sinna on midagi talletatud, kui on pagasit, mis loob seoseid ja suunab märkama ohtu, kui mälu tahetakse hävitada või üle kirjutada. Raamat on ikka veel asendamatu kaaslane.⁷ Kleepige igavate raamatute vahele ohtlikke sõnumeid, lugege, paljundage, printige, kirjutage ümber, jagage, ostke, laenutage, müüge Snapchatis elektrooniliste sigarettide seas raamatuid, virutage baaritõukluses raamatuga, kirjutage vanade propaganda­teoste ridadele uusi sõnu, olge nagu üle vindi kerinud Malle Pärn raamatukogus. Elagu raamat!