„Camera Erotica“ alustas erootiliste filmide linastussarjana eelmisel aastal Paavli Kultuurivabrikus. Nüüd on liigutud Von Krahli teatrisse ja Eesti filmimaastikule on sellega tekkinud üks uutmoodi unikaalne üritus. Kuraatorite ja korraldajate Fidelia Regina Randmäe ja Silvia Lorenziga tegin juttu „Camera Erotica“ tagamaast ja tegutsemispõhimõtteist.
Millest mõte hakata tegema sellist ürituste sarja? Miks just teie ja miks just erootika?
Silvia Lorenzi:Mõte sündis mitmel põhjusel. Esiteks mu enda vajadusest. Itaalias, kust ma pärit olen, hinnatakse suhetes emotsionaalset avatust ja seksuaalsus on suhtlusvahend. Eestis ollakse pinnapealsed, surutakse see mingisse karpi, nähakse selles ilma emotsionaalse kaaluta juhukohtumist ja peljatakse suhteid, mis võivad viia kohustusteni.
Ringi vaadates mõistsin, et paljudes Euroopa (ja ilmselt ka maailma) linnades on selle valdkonnaga seonduvaid festivale ja linastusi, mis ei peegelda vaid avatumat ja demokraatlikumat ühiskonda, vaid aitavad ka kaasa inimeste aktsepteerimisele, suurendades kindlustunnet ja tugevdades seeläbi ühiskonda.
Seks on lihtsalt veel üks võimalus väljendada sügavamaid emotsionaalseid hoovusi ja kahandada barjääri inimeste vahel. On oluline seda keelt arendada ja vahemaid vähendada.
Fidelia Regina Randmäe: 20ndates aastates olen põhiliselt kinodes töötanud. Olen märkimisväärse osa oma elust pimedas kinosaalis või tolmuses projektsiooniruumis passinud, nii et kinos tiksumine ja filmide vaatamine voolab mul nüüd veres. Välismaal kaardistan kõik väärtfilmi- ja sõltumatud kinod või linastuspaigad ja püüan võimalikult paljudes ära käia, et olla kursis repertuaari ja üldse kinokultuuriga. Avastasin, et teistes riikides on eraldi programmid ja festivalid pühendatud erootilistele või pornograafilistele filmidele. Hakkasin seda maailma oma sõpradega jagama: korraldasin väikseid salajasi pornofilmiõhtuid. Kuna need filmid on tõesti vapustavad, siis paistab, et inimesed on neil õhtutel saanud ka mingi väga erilise kogemuse. Ja võib-olla see on pannud nad pornofilmist teistmoodi mõtlema. See on üks väga huvitav ja alahinnatud filmiliik, kus on palju põnevat peidus. Eestis neid filme ei näidata ja nendest väga ei räägita, need justkui pole filmikunsti mõõtu. Ma tahan neid erilisi filme inimestega jagada.
Kuna eestlastel pole pigem kombeks neist asjust rääkida, siis kas olete täheldanud ka teatud barjääri ürituse korraldamisega seoses?
Lorenzi:Vastupidi. Oleme täheldanud suurt uudishimu, võib-olla isegi vajadust selliste filmide järele. Meie lähenemine pole agressiivne: üritame pigem integreeruda, eriti jõuda nendeni, kes on väljaspool loomingulist ja intellektuaalset mulli. Saan aru ka skepsisest, mis teemat ümbritseb. Olen aru saanud, et Eestis võtab kõik natuke rohkem aega, alates inimsuhete loomisest kuni projekti läbiviimiseni, aga lõpuks hakkab muutus ilmnema. Randmäe: Vastukaja on siiani olnud väga positiivne. Meie esimene filmiõhtu läks puupüsti täis, tassisime kiiruga toole juurde, sest istekohad said otsa. Publiku hulgas on tunda suurt elevust, meid on tänatud ja öeldud, et seesugune üritus on väga vajalik. Seega, võib-olla tõesti oleme täitnud mingi tühimiku.
Millest valikute tegemisel lähtute?
Lorenzi:Valik varieerub. Kuna linastustega on alati kaasas ka külalisesinejad, siis lähtume vahel külalisest, kas siis nende ühiskondliku olulisuse või minu ja Fidelia maitse-eelistuse tõttu.
Randmäe: Peamiselt jälgime, et film käsitleks seksuaalsuse või intiimsusega seotud teemasid kuidagi huvitaval ja intrigeerival moel, pakkudes laiemalt kõneainet. Erootika puhul jälgime autori käekirja, et see väljendaks mingit isikupärast lähenemist ja autorivisiooni.
Tuleb öelda, et valik on hea, sest pole tavapärane, vaid üsna obskuurne. Kiidan julguse eest. Aga kuidas eeltööd teete ja selle info kokku saate?
Randmäe: Kuna see on mu hobi olnud mitmeid aastaid, siis vist nüüdseks kuidagi liigungi sellises inforuumis, et erilist eeltööd ei ole vaja teha. On kindlad levitajad ja ajakirjad, millel silma peal hoian. Peamine eeltöö on vist tehtud pooljuhuslikult ehk reiside käigus kinos käies, olen sel moel avastanud palju pärle, nii autoreid, filme kui ka raamatuid ja ajakirju, kus on pühendutud just erootikale ja pornograafiale. Oleme kursis ka Euroopa pornofilmifestivalidega, kust ühel hetkel tahame hakata filme oma programmi kaasama. Helsingis ja Ateenas on muuseas meie üritusega samal ajal erootiliste filmide festivalid, nimelt 8. kuni 11. maini. Nii et kel suurem huvi, saab 8. mail vaadata ära meie linastuse Von Krahlis ja liikuda edasi nädalavahetuseks Soome filmifestivalile „Viva Erotica“.
Miks on selle hooaja „Camera Erotica“ programm seotud ainult LGBTQ-teemadega?
Lorenzi: LGBTQ-teemadele keskendumine oli üsna spontaanne.Leidsime, et stiili ja sisu mõttes toimivad need filmid hästi koos ühise plokina. Järgmisel hooajal käsitleme aga teisi teemasid, nagu seksiturism, sadomasohhism, erinevad fetišid, masturbatsioon (mulle eriti südamelähedane teema) ja veel palju muud.
Randmäe: Seda on meilt palju küsitud. See oli kuidagi juhuslik asjade kokkumäng ja meile tundus, et tekib mõnus tervik. Eelkõige tahtsime neid filme näidata huvitavate teemade, kõrge kunstiväärtuse ja isikupärase autorivaate tõttu. Seega küsiksin vastu: aga miks mitte?
Usun, et need filmid ja teemad on huvitavad olenemata seksuaalsest orientatsioonist ja loodan, et heterod ei jäta nüüd üritusele tulemata, sest need filmid justkui „pole neile mõeldud“. Pigem mulle tundub, et heterotel oleks ehk kväärkogukonnalt enese aktsepteerimise ja oma isiklike piiride laiendamise aspektis nii mõndagi õppida.
Milline on laiemas laastus teie ideoloogiline eesmärk „Camera Erotica“ sarjaga? Missugune peaks olema tulemus?
Lorenzi:Et inimestel poleks enam piinlik seksist rääkida ja et kunstnike vaba eneseväljendust ei tsenseeritaks. Et paraneksid inimeste omavahelised suhted ja tuntaks suuremat lähedust üksteisega. Et nõusoleku kontseptsioonist saadaks paremini aru. Et need, kellel on kahtlused, ei tunneks, et peavad vaikima. Ja et kõik saaksid kogeda õiget endorfiinikogust, mida saab tuua ainult rahuldust pakkuv ja tervislik seksuaalsus.
Randmäe: Tahaksin tuua inimesed kinosaali koos sõprade-lähedastega, et nad kogeksid üheskoos midagi intiimset. Ma usun väga sügavalt kinoskäimise ja filmivaatamise maagiasse. Iga filmikogemus on erinev. Käisin just Ateenas, kus on ikka täiesti teistsugune kinokultuur. Suured saalid lähevad pungil täis, inimesed tulevad mitte kahe-kolmekesi, vaid suurte sõpruskondadega, kinokülastus on nädala suurim sotsiaalne sündmus.
Eesti kinode filmikava on muutunud üsna ootuspäraseks ja vahel on tunne, et kinno minnes pole enam midagi avastada. Näidatakse festivaliparemikku ja vana klassikat, mis on nagu selline kooli kohustusliku kirjanduse stiilis lähenemine. Suuremat sorti elevust tunnen siis, kui saan minna kinno uut Eesti filmi vaatama. Selles valguses on võib-olla hea, et nüüd on üks spetsiifilisema suunitlusega sari alternatiiviks juures.
Eestis on laialt levimas ka teie omale vastassuunas liikuvad jõud, mis soovivad igasuguse erootikakäsitluse suruda tagasi kinniste uste ja kardinate taha. Kas näete end ka osalistena laiemas ideoloogilises võitluses?
Lorenzi: Vastassuunas liikuvad jõud tahavad, et inimesed oleksid hirmul ning istuksid üksteist vihates oma kodus. Häbi ümber ehitatud narratiivi eesmärk on panna inimesed end tundma isoleerituna, mille tulemusena on nendega lihtsam manipuleerida. Kogukonnatunne aga soosib ühiskonna tuge ja avatust.
Mulle lähevad need teemad korda, sest kasvasin üles katoliku kooli keskkonnas, kus moraalsust kasutati tihti vabaduse eest karistamise tööriistana. Isolatsioon, tabud, häbi ja kõik need kinnistes kappides sosinal peetud vestlused peletavad inimesed üksteisest eemale, teevad nad agressiivsemaks ja kokkuvõttes üksildasemaks.
Kas soovite ja loodate ka eestlase avatumaks muuta? Olete mingeid sellekohaseid märke juba tajunud?
Lorenzi: Oh issand, see oleks mu unistus. Olen loomu poolest väga avatud inimene, kui rääkida intiimsuse, suhete ja seksuaalsuse üle arutamisest. Usun, et mu itaalia päritolu laseb teistel end vabamana tunda ja mu kalduvus olla neil teemadel otsekohene on alati uksi avanud.
See avatuse meetod on toonud märgatava muutuse mulle lähedastes inimestes. Laiemas plaanis võtab kõik kauem aega, aga ma olen optimistlik.
Randmäe: Kui räägime avatusest avaliku vestluse raames, siis kahtlen, et selles osas suuri muutusi tuleb. Eestlased ei armasta sõna võtta, isegi kui neil on väga palju öelda, seega ma usun, et jäädakse ikkagi kuulajate rolli. Siiani on üritustel küsimusi esitanud peamiselt välismaalased.
Loodame Silviaga olla eeskujuks, läheneda filmiõhtutele personaalsest vaatepunktist ja jagada rohkem isiklikke mõtteid ja kogemusi, et julgustada inimesi rohkem rääkima ja ennast väljendama. See on mullegi suur väljakutse, sest ma võin olla üsna kinnine inimene.
Olulisem muudatus toimub kuskil kaugemal, mitte kinosaalis. Või sügavamal inimese sees pikema aja vältel.
Rääkige veel sel hooajal ees seisvatest linastustest-seanssidest.
Lorenzi: Popo Fan on hiina filmitegija, kirjanik ja aktivist. Alates 2016. aastast on ta kirjutanud ja lavastanud sekspositiivseid lühifilme. Üle kümne aasta on ta ka korraldanud Pekingi kväärfilmide festivali. 2019. aastal kutsuti teda „Berlinale“ kväärfilmiauhinna Teddy žüriisse. Ta langes Hiinas tsensuuri alla ja kolis Euroopasse ning on alati väga avatult arutlenud seksuaalsuse üle.
Plaanime juunis näidata kaht tema lühifilmi. „Vachina monoloogid“1 põhineb ameerika feministlikul näidendil ja võitleb soopõhise vägivalla kaotamise eest, ning „Pane pihku“2, mis räägib meeste eneserahuldamisest. Kolmandaks näitame midagi veidi vürtsikamat ta viimase aja koostöödest Erika Lustiga.
Randmäe: Ja 8. mail näitame Fred Halstedi eksperimentaalfilmi „L. A. mängib iseennast“3, mis on tohutult ilus ja lummav, ent filmi teises pooles muutub brutaalseks ja jõhkraks.
Fred Halsted oli kurikuulus juba oma eluajal, korraga kardetud ja imetletud kui üks esimesi seksisümboleid, kes oli avalikult gei. Teda on peetud seksradikaaliks, muu hulgas oli ta esimene autor filmiajaloos, kes kujutas kinolinal fisting’ut. Tema tabusid murdvad sadomasohhistlikud filmid raputasid tollast geikogukonda ja kunstiskeenet. Kui seitsmekümnendate geikogukond püüdis näidata, et geid on „täpselt nagu kõik teisedki“, siis Halstedi looming viitas millelegi palju süngemale – et geiseksuaalsus võib olla vägivaldne ja transgressiivne. Seetõttu oldi arvamusel, et tema filmid rõhutavad negatiivseid stereotüüpe ja tekitavad mainekahju geiliikumisele nende identiteedi aktsepteerimise eest võitlemise ajastul. Seega ei võtnud geikogukond Halstedi loomingut kunagi omaks ja too elas seda väga rängalt üle. Siiski sai karjäär mõneks ajaks tuule tiibadesse, kui loomingu vastu hakkas huvi tundma New Yorgi moodsa kunsti muuseum Moma, mis need teosed oma kollektsiooni kaasas.
Ootan põnevusega, kuidas Tõnis Kahu, Anders Härm ja Anita Kodanik seda pärast linastust lahti muukima hakkavad.
Teie ürituse pealkiri „Camera Erotica“. Kui juttu on kaameraerootikast, siis tihti seoses nn mehe pilguga ehk teooriaga, et meesrežissöör näeb naist läbi kaamera enamasti kireobjektina. Kuidas on kuraatoritega? Kas see on oluline, et olete mõlemad naissoost ja kas see mõjutab ürituse programmi või olemust?
Lorenzi: On terve rida dünaamikat, mis on seotud maskuliinse pilguga. Need on meiega kaasa tulnud kaugetest ja peamiselt patriarhaalsetest ühiskondadest ja neid püüame nüüd vähehaaval lagundada, aga ilma et jätaksime välja heteroseksuaalse mehe. Me hoopis otsime võimalust teda kaasata avatud dialoogi kõigi sugude vahel.
Pika aja vältel lõid erootikat vaid mehed ja meestele, aga mulle torkab silma muutus, et järjest enam hakatakse mõnu käsitlema andmise, mitte lihtsalt saamise aktina. See on dünaamika, mis peabki muutuma: olgu sugu või seksuaalne orientatsioon, milline tahes, mõte seksuaalsusest kui isekast enda rahuldamise viisist või vahendist millegi (armastuse, vabaduse, enesehinnangu) saamiseks peab arenema seksuaalsuse kui jagamisakti, universaalse keele nägemuseks.
Seetõttu tundub mulle, et naiskuraatorid pakuvad laiemat perspektiivi. See oli meie puhul küll juhuslik, leidsime end lihtsalt loominguliselt ühel lainepikkusel.
Randmäe: Ma arvan, et „Camera Erotica“ oleks täiesti teistsugune, kui seda viiksid läbi mõned teised naised. Rohkem mõjutab programmi olemust meie erialane, loominguline ja kultuuriline taust, näiteks see, et oleme mõlemad filmitegijad, kuid Silvia on režissöör ja mina operaator, mis tingib selle, et Silvia lähtub filmide valikul rohkem sisust ja temaatikast ja mina jällegi kunstilisest kvaliteedist ja visuaalsest keelest. Kindlasti mõjutab see, et Silvia on pärit teisest kultuuriruumist ja käinud katoliku koolis, ning mind omakorda on tugevalt mõjutanud kunstiõpingud EKAs ja sealt saadud kriitilise teooria taust.
Tundub, et erootiline filmikunst on üleüldse alahinnatud ja alavääristatuna ka kerge põlu all. Millised on teie erootilise filmi lemmikud, mida vaadata soovitate?
Lorenzi: Erootiline filmikunst on lai teema. Mõelge vaid, et „Viimast tangot Pariisis“4 kõrvutati aastaid pornograafiaga, eriti teatud riikides nagu Itaalias. Paljud praegu klassikaks peetud filmid olid erootikana keelatud, enne kui neid tunnustama hakati.
Seetõttu soovitangi Bertolucci filme: „Viimast tangot Pariisis“ ja „Unistajaid“5. Lisan veel mulle eriti südamelähedase Walerian Borowcyki filmi „Amoraalsed lood“ ning loomulikult Nagisa Ōshima „Meelte vallas“.6 Ja muidugi pean mainima ka Tinto Brassi, kes oli mulle tüdrukuna esimeseks suureks inspiratsiooniallikaks, eriti tema kaks klassikalist filmi „Monella“ ja „Paprika“7, mis on mulle väga armsad ja toovad meelde ajad, kui vanemate sahtlist videokassette varastasin.
Randmäe:Mul on aastate jooksul kujunenud mingid autorid ja liikumised, kelle loomingut olen rohkem uurinud, näiteks 1970ndate avangardporno ja erootilised eksperimentaalfilmid. Mulle meeldib tuhnida filmiajaloos ja 1960ndad kuni 1980ndad olid selles mõttes viljakad aastad, olen sealt avastanud tugevat autori-pornofilmi, nt Wakefield Poole’i looming. New Yorgis tegutses Jonas Mekase juhitud Filmmakers Co–Op, mis võitles seksuaalse sisuga filmide tsenseerimise vastu, rõhutades just nende teoste kunstilist väärtust. Kogu see metsik saaga, mis ümbritses Jack Smithi „Leegitsevaid olendeid“ ja Barbara Rubini „Jõule Maal“8 – see on juba taustaloona väga põnev lugemine. Uuematest asjadest õnnestus Berliinis näha filmi „Piaffe“9, mis räägib foley-kunstist ja fetišitest ja mõjus hämmastavalt erutavalt. Taani film „Ärtuemand“10 kategoriseerub vist erootilise põnevikuna? Aga mind haaras see film nii meeletult, see oli nii karm ja ilusvalus, vaatasin seda kinos vist seitse korda ja kindlasti sundisin seda tegema nii mõndagi tuttavat ka.
Peavoolulisematest ehk Cronenbergi „Kokkupõrge“11, kus tegelased saavad orgasmi autoõnnetustest ja Wachowski õdede mõnusalt läägemagus lesbitriller „Köidetud“12, mille nad tegid enne „Maatriksit“13.
Kas kaaluksite ka põrandaalusema alasarja „Camera Pornographica“ algatamist? Miks? Kust läheb erootika ja pornograafia piir?
Lorenzi: Kunstilises mõttes on erootika ja pornograafia piir väga õhuke.Erootika keskendub ehk enam loojutustamisele ja varjamise ning näitamise elementidega mängimisele, pornograafia on seksuaalakti varjamatum kujutamine.
Meie eesmärk on eetilise pornograafia elementide tutvustamine ehk näidata filme, kus kujutatakse seksi varjamatult, aga kaasatakse ka erinevaid kehatüüpe, mitte vaid stereotüüpseid, ning selliseid, mis on seotud kunstikontseptsiooniga laiemalt, nagu „L.A. mängib iseennast“.
Randmäe: Tundub, et põrandaalune programm läheks meie ideoloogiaga vastuollu – tuua põrandaalused filmid ja tabuteemad päevavalguse kätte. Ja ma arvan, et eraldi programmi ei ole ka vaja. Kuigi meie praeguse programmi pealkiri osutab erootikale, ei ole pornograafia välistatud ja ma usun, et meie tulevastest hooaegadest leiab hea valiku mõlemast.
Kas erootika võib muuta maailma? Kuidas?
Lorenzi: Ma usun, et see on väike samm suurema muutuse suunas. Me elame maailmas, kus toimub pidev jagunemine ja fragmenteerumine, vägivalla ja naisetapu maailmas. Usun, et vabam vestlus seksuaalsuse teemadel lubab meil teatud teemasid paremini kõnetada. Näiteks parandada arusaamist nõusolekust, oskust teha vahet elutervel seksuaalsusel ja ärakasutamisel, võimet tulla toime äraütlemisega ja üldse soovime vähendada igasugust vägivalda avatuse ja suhtlemise abil.
Püüame normaliseerida seksuaalsust, mis ei põhine ekspluateerimisel, pealiskaudsusel või pideval partnerivahetusel täitmaks mingit sisemist tühimikku, vaid mille aluseks on inimeste areng üksteise avastamisel ja eluterve seksuaalsuse mõttelaadi omaksvõtt. Et väljendataks paremini oma mõnusoove, räägitaks tabudest ja võimestataks nii füüsilist kui ka vaimset läbikäimist. Seksist rääkimine teeb meid vabamaks selle kogemiseks rahuldaval viisil. See ühendab meid ja kahandab arusaamatusi, mis võivad vahel viia vägivallani.
Randmäe: Maailm on päris suur. Aga kui mõni meie programmis linastunud filmidest teeb kellegi seksuaalelu paremaks ja päästab seeläbi karile jooksnud suhte, siis see oleks juba päris hea saavutus.
1 „The Vachina Monologues“, Popo Fan, 2013.
2 „Jerk it Off“, Popo Fan, 2021.
3 „L. A. Plays Itself“, Fred Halsted, 1972.
4 „Ultimo tango a Parigi“, Bernardo Bertolucci, 1972.
5 „The Dreamers“, Bernardo Bertolucci, 2003.
6 „Contes immoraux“, Walerian Borowcyk, 1973; „Ai no korida“, Nagisa Ōshima, 1976.
7 „Monella“, Tinto Brass, 1998; „Paprika“, Tinto Brass, 1991.
8 „Flaming Creatures“, Jack Smith, 1963; „Christmas on Earth“, Barbara Rubin, 1964.
9 „Piaffe“, Ann Oren, 2022.
10 „Dronningen“, May el-Toukhy, 2019.
11 „Crash“, David Cronenberg, 1996.
12 „Bound“, Lana Wachowski, Lilly Wachowski, 1996.
13 „The Matrix“, Lana Wachowski, Lilly Wachowski, 1999.
